Õhtulehe spordiblogi

Martinsoni nädala TOP: rallisõitjad on kõvemad kui vormelipiloodid

1. Kristina, igati parim!

Kes on Eesti uue aja parim sportlane? Kui arvestada olümpia-alade medaleid (nii jäävad välja judo absoluutkaal ja sisekergejõustik), siis Kristina Ðmigun-Vähi, kel on üheksa autasu. Ent ei saa ju võrdsustada olümpiakulda EM-kullaga. Sestap võiks paremusjärjestuse määramiseks anda medalite eest punkte järgmiselt: OM - 10-8-6, MM - 8-6-4, EM - 6-4-2. Siis saaksime säärase edetabeli. Mida kroonib ikka Kristina.

                                       OM           MM          EM          Punkte

Kristina Ðmigun-Vähi      2-1-0       1-3-2       0-0-0      62

Erika Salumäe                2-0-0       2-2-1       0-0-0      52

Andrus Veerpalu            2-1-0       2-1-0       0-0-0      50

Jüri Jaanson                  0-2-0       1-1-3       1-0-0       48

Aleksei Budõlin             0-0-1        0-1-1       1-2-2      34

Gerd Kanter                 1-0-0        1-1-1       0-1-0      32

Erki Nool                      1-0-0        0-1-0       1-1-0      26

Tõnu Endrekson          0-1-0        0-0-3       1-0-0      26

Indrek Pertelson         0-0-2        0-1-0       0-1-1      24

Irina Embrich              0-0-0         0-2-1       0-1-1      22

2. Soome sport on pe***es!

Totalitaarne riik Soome põrus Vancouveris täiega. Võideti vaid viis medalit ning riigis algas tõsine arutelu, mida teha, et tulevikus läbikukkumist poleks. Vastus leiti kiiresti - tuleb üle võtta Norra tippspordi mudel.

Soome esimene probleem on rahanappus. Mullu toetas riik tippsporti kõigest 320 miljoni Eesti krooni suuruse summaga, mida olevat kaks ja pool korda vähem kui Norra ja Rootsi riigi panus oma sportlastele. „Kõik alaliidud töötavad kokkuhoiureþiimil. Vaid üksikute sportlaste kõik vajadused on tagatud, sadadel atleetidel, kes võiksid samuti tippu jõuda, aga mitte," selgitas Soome olümpiakomitee tippspordipealik Kari Niemi-Nikkola.

Teiseks: lastesport tuleb viia uuele tasemele.

Kolmandaks: laiendada spordiakadeemiaid, kuhu pääseksid õppima kõik andekad 15-25 aasta vanused sportlased ja kellel oleks jätkuv riiklik tugi.

Kui need kolm punkti saavad täidetud, tulevad ka medalid.

Millal toimub Eesti spordi tulevikku puudutav koosistumine? Soome analüüsiseminar algab täpselt kahe nädala pärast, sest aeg ei oota.

3. Rallisõitjad on kõvemad kui vormelipiloodid

Rallisõitjad räägivad, et just nemad on maailma parimad sohvrid. Vormelitel kihutamine, olgu siis kiirus kolmandiku võrra suurem, olevat lapse lalin. Sul on ringrada, mis kulub peagi pähe. Sile asfalt. Just selle raja jaoks seadistatud auto. Laiad turva-alad ehk väike väljasõit ei tekita mingit probleemi, saad hoobilt rajale tagasi.

Rallitrass on hoopis midagi muud. Erineva pinnase ja haakuvusega teed, tundmatu marsruut, kraavid, puud või kuristik kitsa teelindi servas. Neis tingimusis autot valitseda olla hoopis miskit muud, kui ringi tiirutada.

Kimi Räikkönen on planeedi parimaid vormelipiloote. Endine maailmameister. Aga rallirajal ei saa ta sootuks hakkama. Arcticrallil sõitis hange, Rootsi ralli eel ja ajal kihutas lumme, Mehhikos veeres kaldast alla. Ja kui teel püsib, on kesine. Saab tappa ka keskpärastelt rallimeestelt.

Kummad siis on maailma parimad sohvrid?

Järvela ennustab: jalgpalli Eesti meistriliiga I voor

Ei takista (lume)vallid, ei takista (lund täis tuisanud) kraav, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar. Tänasteks armunuteks on muidugi jalgpalli Eesti meistriliiga 10 meeskonda, kes teisipäeval 2010. aasta hooaega alustavad.

Sellega seoses naaseb Õhtulehe spordiblogisse ka mulluse hooaja teises pooles aegajalt antud meediumit väisanud rubriik "Järvela ennustab", mis annab ühtlasi lubaduse olla senisest järjepidevam.

Jätkuvalt on lahkesti oodatud kõigi vutisõprade arvamused nii konkreetsete ennustuste kohta kui ka üldised kodust jalgpallielu puudutavad märkused/tähelepanekud/ettepanekud. Luban, et viimastest asjakohasemad leiavad kindlasti kajastamist. Aga nüüd, daamid ja härrad, Eesti jalgpalli meistriliiga I voor:

Paide Linnameeskond - Kohtla-Järve FC Lootus 2:1

Kes väidab, et just selle kohtumise tulemus ei otsusta 36. vooru järel, kumb meeskondadest läheb üleminekumängudele ja/või kukub esiliigasse. Ehk väga tähtis mäng mõlemale osapoolele ja seda ka psühholoogiliselt - võit ühe peamise rivaali üle mõjuks kindlasti sütitava impulsina.

Pakun Paide võitu eelkõige koduväljakueelise tõttu. Lisaks loodan, et järvalased suudavad kohale tuua publiku. Hooaja avamisel käidi välja siht olla publikunumbrite poolest tänavu meistriliiga esikolmikus ja tuua regulaarselt staadionil 300-400 pealtvaatajat.

Sillamäe JK Kalev - Tallinna FC Flora 1:1

Ennustamise koha pealt avavooru raskeim kohtumine. 10. veebruaril samas kohas peetud sõprusmängu võitis Flora 2:0, kuid too maksab hetkel sama palju kui 1 Zimbabwe dollar (Robert Mugabe juhitud riigis eksisteeris veel mõnda aega tagasi 100 miljardi dollarine rahatäht).

Mõlemal võistkonnal on uus peatreener ja muudatused koosseisus. Ent samas tuletan meelde eelmise hooaja viimast omavahelist mängu, mis lõppes Flora 4:0 võiduga...

Viik tundub loogilise tulemusena, sest rahuldaks mõlemat osapoolt.

FC Kuressaare - Tartu JK Tammeka 0:2

Ükski debüüt pole kerge ja ei peagi olema. Tartu Tammeka juhendaja Marko Kristal (pildil) seisab enne debüüti peatreeneriametis silmitsi sundvõiduga. Tammeka seadis eesmärgiks parandada mullust seitsmendat kohta. Esimene samm selle suunas on, et mängudes eeldatava autsaiderite kolmikuga, kuhu kuuluvad ka saarlased, ei tohi vääratusi lubada.

Kuressaare saatuse otsustavad mängud Kohtla-Järve ja Paide vastu. Kahekandast kohast kõrgemale tõusmist loota pole.

Tallinna FC Levadia - Narva JK Trans 2:0

Levadia esitus laupäevases superkarikafinaalis oli - vaata läbi Miki Hiire prillide või mitte - nauditavalt õlitatud. Keskkaitsepaarile Andrei Kalimullin - Igor Morozov Eestis võrdset ei leidu ning kvaliteeti leidub ka kõigis muudes liinides. Muidugi on meeskond jäänud lahkujate (S. Puri, Gussevi, Ðiðov, Marmor, Zelinski) arvelt nõrgemaks, ent tiitlisoosik number üks on nad endiselt.

Transi puhul julgen mullustest esiviisiku meeskondadest kõige kindlamalt väita, et medalit tänavu ei tule. Meeskonna raudvara (Bazjukin, Kitto, Lepik) jäävad aina vanemaks ning üks uus brasiillane ning ebastabiilsed lätlased-leedulased tähendavad, et hooaeg lõppeb viienda kohaga. Kui Kristali aururong neist muidugi mööda ei juhtu kihutama...

Nõmme JK Kalju - Viljandi JK Tulevik 3:1

Kas Nõmme Kalju jõuab hooaja eesmärgina välja öeldud pronksmedaliteni? Täitsa 50-50. Narva jääb medalist ilma ning Levadia kindlasti ei jää. Ülejäänud tippvõistkondade kolmikul - Kalju, Flora, Sillamäe - tuleb omavahel jagada kaks autasu.

Kalju edukuse defineerib suuresti see, kas suudetakse vältida vääratusi tabeli teise poole võistkondade vastu. Tippudele on kaks hooaega vahelduva eduga korralikult vastu saadud (3:2 võit Flora vastu oli 2009. aasta meistriliiga parim mäng), kuid stabiilsust napib. Usutavasti lisandub seda seoses Karel Voolaiu asumisega meeskonna abitreeneri kohale.

Tulevik puhul on siililegi selge, et äralõhutud meeskonna ülesehitamine võtab aega. Esimestes voorudes pole ilusaid tulemusi oodata, kuid suvepoole juba küll.

Sind huvitab jalgpall? Aga miks sa siis Ott Järvela Twitterit ei loe?

Siimann vastutagu Sotði olümpiani

Pärast Vancouveri olümpiamänge on kired lõkkele löönud, sest Eesti (tali)spordi tagala seis valmistab pehmelt öeldes muret. Vaatad kahurväebinokliga, aga tulevasi medalivõitjaid ei näe.

Kristina Ðmigun-Vähi hõbemedali taha ei tasuks spordi niiditõmbajatel pugeda, ehkki Eesti Olümpiakomitee bossi Mart Siimanni nägu säras Tallinnas Raekoja platsil pidulikul üritusel nagu kevadine päike, mida pikast talvest tüdinenud inimesed juba ammu ootavad.

Kümnevõistluse olümpiavõitja, lugupeetud riigikogu liige Erki Nool kritiseeris hiljuti saates „Värske Ekspress" spordi juhtoinaid ja märkis muu hulgas, et Eesti spordi vabalanguses on süüdi kolm meest - Tõnu Seil, Mart Siimann ja Toomas Tõnise.

Nii mõnigi muudatustemeelne spordihuviline hüüatas - kinga neile kolmele ja paljud probleemid on hoobilt lahenenud! Mina nii tormakas ei oleks. Loodan, et Siimann püsib pukis 2014. aasta Sotði olümpiani, kus Eesti praeguste märkide järgi medalita jääb.

Siis saabuks lõpuks ka karm tõehetk. Enam ei oleks Siimannil põhjust pidulikus õhkkonnas ðampanjaklaasi kõlistada. Parimal juhul võiks ta Abhaasias mõnes endise Eesti küla keldris külameestega puskarit libistada ja mõelda, miks need mängud nihu läksid.

Samas võib aimata, et vana kala Siimann oskab jälle õigel ajal minema ujuda. Kuid puhtkasvatuslikul eesmärgil tuleks juba nüüd tal palka kärpida poole võrra, sealt on võtta küll. Ja selle summa peaks andma Eesti noortespordi arendamiseks.

Miki Hiir annab aru

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama eufooriast, mis valdab iga jalgpallikommentaatorit, kui ta teab, et teda ootab järgneva 32 tunni jooksul ees 16 tundi otseülekannet.

See valdas allakirjutanut 29. detsembril, kui TV14 kanalil algas 8tunnine otseülekanne EJLi Aastalõputurniirilt, millele järgmisel päeval sama palju lisa tuli.

Mida nimetatud eufooria endas kätkeb - eelkõige lausoptimismi ja joviaalsust, sest selleta kujuneks eesootav katsumus ebameeldivaks. Vastu tahtmist tööd tegevast kommentaatorist tuleb aga televaatajat säästa. Muidu poleks mäng aus.

Joviaalsushoos saigi tol 29. detsembril võrdlemisi ülekande algfaasis välja öeldud: "Kui FC Flora selle koosseisuga turniiri ära võidab, olen mina Miki Hiir."

Flora võitis ning mees sõnast, härga sarvest (antud juhul pigem hiirt sabast). Rohevalgete fännide esindajalt sain nõusoleku, et kui uue hooaja esimest Flora kohtumist Miki Hiire kostüümis kommenteerin, olen auvõla lunastanud.

Reedel väisasin kostüümilaenutust ning lahkusin sealt kolme kilekotiga, kus sisaldusid Miki Hiire kostüümi erinevad osad (pea, mummuline kikilips, valged kindad, frakk, manisk, püksid, punased papud). Esimesed inimkatsed Miki Hiire äkilisest ilmumisest viidi läbi Õhtulehe küljendustoa peal ning saadud reaktsioon -  "Issand Jumal! Ei tohi niimoodi inimesi ehmatada!" - lubas loota huvitavat laupäeva.

Samal õhtul toimunud jalgpallihooaja avamisel selgus, et väljakäidud veksel oli ümberriietumise tuhinasse ajanud ka vutiliidu presidendi Aivar Pohlaku: "Miks ma täna ülikonnas olen? See on austusavaldus Ott Järvelale, kes läheb homme Miki Hiire kostüümis mängule. Tavaliselt olen mina Miki Hiire kostüümis."

Selle teadmisega läksin koju. Enne magamaminekut sõin ära poolteist kilo juustu. Und häirisid akna taga kräununud (ilmselgelt näljased) kassid.

Mängupäeva hommikul taevas säranud päike pani silma särama ka hiirehakatisel, sest esimesed katsed näitasid, et ülearu palju kampsuneid fraki alla ruumipuudusel panna ei saa. Järgmisena vajas lahendamist suur küsimus - kas pugeda kostüümi juba kodus või alles staadionil?

Otsus langes variandi "ei liha ega kala, vaid hiir" kasuks ehk osa komponente kohe selge, ülejäänud kotiga kaasa. Kõiki see lahendus ei rahuldanud, sest kui Flora soojendust alustas, küsis nende kapten Siksten Kasimir varjamatu pettumusega: "Noh, kus siis kostüüm on?"

Selge märk, et tuli alustada pugemisega. Kui enamasti poevad hiired urgu, siis antud isend kostüümi. Ülesande raskeimaks etapiks osutus kõrvaklappidega enda Miki pea sisse mahutamine.

Avavileks valmistudes andis kaaskommentaator Kaspar Koorti repliik, et ta oli üht asja targast raamatust lugenud, võimaluse teatada: "Raamat? Ma tean küll, mis see on! Värviline ja pehmete kaantega. Minu pilt on kaane peal!"

Naerust luksunud pallipoiste ning Mikile patsu löönud Flora treeneritebrigaadi möödumise järel võis mäng alata. Suuremaid ekstsesse ei esinenud, kui välja arvata kaks asjaolu: prillid kippusid maski all pidevalt uduseks kiskuma ning teisel poolajal hakkas külm.

See ongi kokkuvõttev põhjendatud aruanne, kuidas läks nii, et 2010. aasta Eesti superkarikafinaali Levadia - Flora kommenteeris Miki Hiir.

PS! Levadia peatreeneri Igor Prinsi vastus ajakirjanike küsimusele "Kas selle esmakordse superkarika võidu tõi teile Miki-Hiir?" olla kõlanud: "Nojah, ma ei tea, aga ta võiks sel juhul samas vaimus jätkata."

Spordisündmustel - eriti kodust jalgpalli puudutavatel - aitab silma peal hoida Ott Järvela Twitter!

Ühe agaga JAH jalgpallihooaja varajasele algusele!

Mida näitas jalgpallihooaja algus ehk Levadia ja Flora mäng Superkarikale? Näitas seda, et virisejatel on targem suu üsna lukku panna.

Absoluutselt igal varakevadel, mil kodune jalgpallihooaeg stardib, kostub siit ja sealt kaeblejaid: nii külm, nii vara, nii paha! Kõik mõistagi ajendatuna ühest lihtsast tõsiasjast: millal siis oskab eestlane millegagi rahul olla. Ega's teda huvita, et valdav osa pallureist tahab hoolimata ilmast ja kehvakestest väljakutest ikkagi mängida. Et hooaeg pikem oleks ja mängutunnetus ei kaoks.

Kuri ja äärmiselt mugav kiibitseja aga lööb soojas korteris jala üle teise, keerab telerinupu suusatamisele ja jääb endale truuks: pähh, ei lähe mina sinna külmetama!

Levadia ja Flora alustasid paarikraadises külmas. On see külm? Üldse ei olnud. Vastupidi, väga mõnus ilm oli. Ainult Miki-Hiirel ja tema kõrvadel võis külm hakata...

Kiruja ei tea (ega tahagi teada), et sel aastaajal mängitakse jalgpalli praktiliselt igalpool, kus meiega sarnased kliimaolud. Ainult Soomes ei mängita - aga erandit oleks tobe reeglina võtta, vaid ikka vastupidi.

Näiteks laupäeva varalõunal juhtusin vaatama videopilti Ukraina liiga kohtumisest Luganski Zorja - Lvovi Karpatõ (Sergei Zenjovi koduklubi), kus väljakut kattis sõna otseses mõttes paks lumekiht. Ainult erinevad piirjooned olid puhtaks pühitud. Aga ikka mängiti, ja ikka oli publik platsis.

Kurjustajate-kahtlejatega olen nõus vaid ühes vallas: meie infrastruktuur peab jõudma kiiremas korras nendega enam-vähemgi samale tasemele, kellega end kõrvutada tahame. Praegustes oludes, kus sageli tuleb kunstmuruplatside ääres turnida lumevallide otsas (jah, Lillekülas ei tule), uut publikut vuti juurde ei meelita. Pigem vastupidi.

Käsitleme veel täna toda muret mingil määral paratamatusena. Aga kui vutiliit tollele murulapsele veel kaua läbi sõrmede vaatab ehk radikaalseid samme ei astu, on hooaja varajasel algusel ja hilisel lõpul üks suur miinus juures küll.

Erki Nool, kuhu jäid nimekirjast parlament ja valitsus?

Olümpiavõitja ja riigikogulane Erki Nool teatas viimases saates „Värske Ekspress", et meie noortesport on nõrgal tasemel, tulevasi olümpiavõitjaid ei paista kusagilt ja Eesti spordi vabalanguses on esmajoones süüdi kolm meest.

Tõsi, kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tõnu Seil ning EOK juhid Mart Siimann ja Toomas Tõnise ongi meie kõrgeimad spordiametnikud.

Võib arvata, et kolm nimetatud persooni saaksid oma tööd paremini teha. Aga kas nemad ikka saaksid tagada Noole toodud Sloveenia noorsportlaste näite kohaselt 12-14aastastele seitset treeningutundi nädalas? Kõigile, kes seda soovivad ja kellele vaja oleks?

Ei saa. Selleks on raha vaja, kuid nimetatud trio käes nii paksu rahapakki ei ole. Jah, Seil-Siimann-Tõnise võivad teha ettepanekuid, kuidas Eesti tippsport hästi toimida saaks ja kuidas oleks loodud eeldused üha uute ja uute olümpiavõitjate sünniks.

Kindlasti saaksid nad seda teha palju nõudlikumalt, palju kõvema hääle ja laiema kõlapinnaga kui seni. Kas keegi on kusagil näinud mõne spordijuhi arvamusartiklit „Nõuame spordile viis korda rohkem raha!"? See töö on tegemata.

Tegelikkuses on spordile raha eraldamine ikka riigikogu ja valitsuse rida. Kas Seil või Siimann peaks endale pommivöö ümber panema ja ähvardama Toompea lossi või Stenbocki maja õhku lasta, kui sport raha juurde ei saa?

On just endiste sportlaste Erki Noole, Jaak Salumetsa, Toomas Tõniste, Jüri Tamme, samuti suurepärase harrastussportlase Andrus Ansipi rida spordile raha juurde muretseda. Nende käes on riigieelarve võtmed, eriti koalitsioonis olles. Miks Nool küll süüdlaste seast riigikogu ja valitsuse liikmed unustas?

Sloveenias on asi lihtne. Riik eraldab märgatavalt suurema osa SKP-st spordile. Ahjaa, õigus. Seda teevad ju ainult totalitaarsed riigid, ju siis Euroopa Liitu kuuluv Sloveenia on totalitaarne. Aga meil loobitakse teatud korvpalliklubi(de)le miljoneid. Miks küll, sest võrkpallureid ja noortesporti ometi ei tohi rahastada. Muidu oleksime ju samuti totalitaarsed.

Kas päris- või mängu-EM?

Otepääl algasid täna Euroopa meistrivõistlused laskesuusatamises. Maailma populaarsuselt teise taliala (mäesuusatamise järel) edukaima kontinendi esivõistlus peaks olema ju täielik hitt, kuid paraku on reaalsus teistsugune. Miks?

1. Tegemist on Euroopa lahtiste meistrivõistlustega ehk osalevad näiteks ka Brasiilia ja Uus-Meremaa. 2. Kehtib vanusepiir (U26), mis välistab suure enamiku maailma eliidi kohaloleku. 3. Kaks päeva tagasi lõppesid Vancouveris olümpiamängud, mis välistab vanusepiirist puutumata jäänud maailma tippude kohaloleku. Ehk Otepääl võistlevad suurte laskesuusariikide teised eðelonid. Vanusepiirangu tõttu ei võistle ka Eesti parimad meeslaskesuusatajad, naised eesotsas Eveli Sauega on õnneks platsis.

Eelnenu foonil tekib paratamatult küsimus, miks seda võistlust üleüldse vaja on? Vastused on tegelikult päris lihtsad. Korraldaja Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni (ELSF) jaoks, et tõestada oma suutlikkust talvise suurvõistluse läbiviimisel ja harjutada eestlasi laskesuusavõistlusi vaatama. Võistlevate koondiste jaoks, et anda ka noorematele ja/või teise eðeloni sportlastele võimalus tiitlivõistluste hõngu nuusutada. Rahvusvahelise Alaliidu (IBU) jaoks, et EMi teleülekannetega raha teenida.

Igati arusaadavad ja loogilised põhjendused, kuid tunnet, et tegu on mängu-, mitte päris EMiga, need ära ei võta. Sest kui on juba EM, siis EM lõpuni ehk tahan näha Björndalenit ja Neunerit!

Sport on tore ja mitmekülgne. Sellest räägib ka Ott Järvela Twitter.

Olümpia lõpupettumus ehk Northugi rivaalide kollektiivne enesetapp

Andrus Veerpalu on vinge sportlane. Legend. Olümpia kuuendal kohal pole iseenesest viga midagi. Aga Veerpalu oli täna üks neist, kes kinkis võidu kandikul Petter Northugile.

Mati Alaver teatas pärast kauaoodatud suusamaratoni, et pärast taolist karjääri oleks totruse tipp tunda Andrus Veerpalu päevatöö üle rahulolematust. Ta tundis heameelt, et eestlane oli täna pidevalt pildis ja lõpuni konkurentsis.

Legend ise teatas talle omasel vaiksel moel, et on pettunud. Ei mingit ilustamist. Keerutamata.

Kumbki neist tõi lagedale veel ühe tähelepanuväärse mõtteiva. Eelnevatest veelgi tähelepanuväärsema.

Alaver: "Võistluse käik soosis Northugi. Kõik teadsid ette, et kui asi jääb lõpu peale, pole ühelgi riigil nii tugevat trumpi lauda lüüa kui Norral."

Veerpalu: "Võinuks veel natuke sõita..."

Liites üks ja üks, avanebki kogu tolle sõidu olemus. Kogu valu ja pettumus.

Ehk: rivaalid kinkisid täna Northugile võidu. Sooritasid kollektiivse enesetapu. Alaver&Co, ärge tulge mulle ütlema, et Veerpalu tuli Vancouverisse selleks, et "pidevalt pildis püsida".

Jah, võib näida tagantjärele tarkusena, aga kas tõesti loodeti sinisilmselt, et sprindikuningas jääb taolise loksumise peale grupist maha? Nimelt loksumise. Olnuks Legkovi ja Sundby taolisi tõmbajaid veel mõni, kes teab, kas Northugi lõpusirgeks jätkunuks. Aga neid niidisikutajaid lihtsalt polnud. Ju loodeti naabrile, ja veenduti lõpuks, et naaber on küll viimane, keda usaldada.

Mõistagi kuulus nende asjata lootjate sekka ka Veerpalu. Millele ta lootis, kui ei läinud kogu distantsi jooksul kordagi tempot tegema? (700 meetrit enne lõppu etteminek ei loe, see oli pigem juba viimane meeleheide.) Polnuks siis jõudu või suuska. Aga nagu Veerpalu ise tunnistas, mõlemaga oli kõik kombes.

Sõidu summa summarum: terve hulk maratoniässasid, kes neli aastat peaaegu ainult selle sõidu nimel valmistunud, loobusid lihtsalt vabatahtlikult kullast. Näitasid üles taktikalist küündimatust. Ja üks sprindituus võttis pakutu tänulikult vastu.

Ühtlasi said taas kinnitust Northugi kaasmaalase, endise tuusa Thomas Alsgaardi hiljutised sõnad, kui ta avaldas siirast imestust, miks keegi Northugi seljatamiseks midagi ette ei võta. "Keegi ei üritagi eest ära sõita. Tuleb võtta tempo üles ja panna-panna-panna. Vaimselt on see raske, aga muud võimalust Northugi vastu pole. Hea küll, sa tapad tempoga end ära ega võida midagi, aga sa oled vähemalt proovinud. Praegu isegi ei proovita," ütles ta paar nädalat tagasi Otepääl Õhtulehele.

Kuldsed sõnad.

Teoreetiline võimalus: Balti liigas aitaks Kalevit vaid Rocki kaotus lätlastele!

Tähelepanu! Kirjutise autor ei ole end reede õhtul segaseks joonud. Pealkiri ei käi mitte tänaste Balti liiga korvpallimängude kohta - õige, Eesti klubid mängivad Leedus, mitte Lätis! -, vaid vaatab kaks nädalat ette.

On 13. märts 2010. Balti liiga põhiturniiri viimane päev. Tartu Ülikool Rockil ja BC Kalev/Cramol on 8 võitu, Riia VEF-il 7. Nad asuvad 5.-7. kohal ja teavad ülihästi, et play-off'i pääseb kuus paremat. Rock kohtub kodus Valmiera, Kalev võõrsil Ventspilsi ja VEF võõrsil punase laterna Kedainiaiga.

On selge, et Kalev ei ole kolmandal kohal asuva Ventspilsi vastu tolle kodusaalis soosik, kuid VEF Kedainiais juba on. Mis juhtub, kui Kalev ja VEF lõpetavad võrdselt 8 võiduga? Nende saatus oleneb Rockist, kel endal juba play-off'i koht kindel!

Nimelt võitis Rock VEF-i mõlemas omavahelises mängus. Kalevil on mõlemaga seis 1:1, kuid mõlema vastu kahe mängu kokkuvõttes kehvem korvide vahe.

Seega - kui kõik kolm meeskonda saavad 8 võitu, on omavahelistest mängudest Rock võitnud 3, Kalev 2 ja VEF 1 ehk Läti klubi jääks play-off'i ukse taha, seitsmendaks.

Kui aga Rock saaks 9 võitu ning Kalev ja VEF 8? Sel juhul lendab üle parda juba Kalev tänu sellele, et võitis VEF-i kodus 5, aga kaotas võõrsil 8 punktiga.

Esimese variandi korral Rock kaotaks kodus Valmierale, teisel juhul võidaks. Seega saaks Rock Kalevile ulatada abikäe! Ainult et... Rocki treenerite ja mängijate sportlikku hinge teades on meelega kaotamine välistatud. Pealegi pole tartlased kindlasti unustanud mullust kodust finaalseeriat. Seega jääks kalevlastel loota vaid sellele, et Valmiera ausas heitluses Rockist üle oleks. Tegelikult on olemas lollikindlam lahendus: murda ise Ventspils maha.

Aga kes ütles, et 13. märtsil just ülaltoodud tabeliseis on? Midagi kindlat siin maamunal pole, kuid see variant on tõenäoline.

Selleks peab Rock kaotama täna Lietuvos rytasele.

Selleks peab Kalev kaotama täna Ðiauliaile ja seejärel Rytasele ning alistama Liepaja.

Selleks peab VEF kaotama täna Þalgirisele ja hiljem Rytasele.

Ei ole just võimatu stsenaarium. Kõik muidugi muutub hoobilt, kui Kalev suudab näiteks täna võõrsil Ðiauliaid või VEF kodus Þalgirist lüüa. Pall on ümmargune.

Lõpetuseks tabeliseis tervikuna: Þalgiris 14 võitu ja 2 kaotust, Rytas 12-1, Ventspils 9-6, Ðiauliai 8-7, Rock 8-8, Kalev 7-7, VEF 7-8, Valmiera 5-11, Liepaja 3-12, Kedainiai 2-13.

Miks saatus Pahapilli nöögib?

Suure tõenäosusega peab Euroopa meister Mikk Pahapill sisekergejõustiku MMi televiisorist vaatama. Eile kirjutas Tðehhimaa meedia, et nn wild card ehk vabapääse antakse Roman Ðebrlele ja Bryan Clayle. Sama info on ka Eesti kergejõustiku niiditõmbajatel.

Muidugi säilib veel õhkõrn võimalus. Nädalavahetusel kodumaal üksikaladel startiv Ðebrle võib veenduda, et vorm pole tiitlivõistlusele minekuks piisavalt hea. Alati eksisteerib ka variant, et keegi saab viimasel hetkel vigastada. Sel juhul on Pahapill esimene, kellele kutse saadetakse.

Võib arvata, miks Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) onud otsustasid wild card'i anda just Ðebrlele ja Clayle, kes tänavu ühe seitsmevõistluses pärast teibanulli katkestas. Ðebrle on ala grand old man, Clay olümpiavõitja ja eksmaailmameister. Pahapill on „vaid" Euroopa sisemeister.

Samas mõjub süsteem, mille IAAFi tarkpead välja mõtlesid, vihastavalt ärritavalt. Nimelt pääseb Dohasse kolm meest mulluse kümnevõistluse edetabeli põhjal, lisaks tänavuse seitsmevõistluse pingerea kolm esimest ja kaks wild card'iga, mida antakse suvaliselt, et mitte öelda vanade teenete eest.

Nendel, kes näpuga üksnes raamatus järgi ajavad, on kerge küsida: aga miks Pahapill end kolme hulka ei pressinud? Samas võiks keegi uurida, kuidas Andrei Kravtðenko alles kaheteistkümnendal tunnil Mogiljovis Valgevene üliõpilaste meistrivõistlustel vajaliku tulemuse sepistas!

Eesti meistrivõistlustel näitas Pahapill, et ta suudaks sise-MMil medalite pärast võidelda. Kui ta Dohasse ei pääse, kordub kurb ajalugu. Sest ka neli aastat tagasi heideti just Pahapill esimesena üle parda. Toona suutsid venelased kodusel MMil starti susserdada kolm oma seitsmevõistlejat.

Saatus on Pahapilli pehmelt öeldes kõvasti nöökinud. Kuid õnneks lähtub 26-aastane sportlane täpselt samast motost, mis on palju edu toonud kahekordsele murdmaasuusatamise olümpiavõitjale Kristina Ðmigun-Vähile. Ehk teisisõnu: kõik, mis ei tapa, see teeb ainult tugevamaks!