Õhtulehe raamatublogi

Tuleviku-Kristuse tulemine

Robert A. Heinlein, „Võõrana võõral maal", tõlkinud Lauri Saaber, Eesti Raamat.

Pigem sobinuks raamatule selle esmane pealkiri „Ketser". Ent sellest saad aru siis, kui teos läbi. Neile, kes Heinleini ei tunne: ta on üks neljast Ameerika suurest ulmekirjanikust Isaac Asimovi, Ray Bradbury ja Arthur C. Clarke'i kõrval.

Ühesõnaga, tegu on ulmekaga, mis lõi kuuekümnendail maailmas laineid. Vabas maailmas muidugi, sest antud raamatus kajastatud teemad ei sobi kommunismiehitaja moraalikoodeksiga kohe mitte. Aga vaat maailmaparanduslikku hipiliikumist ja seksuaalrevolutsiooni mõjutas teos kindlasti.

Õigupoolest kõlbaks pealkiri „Ketser" pigem raamatu teisele poolele, esimesele las jääb olemasolev. Lühidalt: ekspeditsioonist Marsile mahajäänute järeltulija kohaneb punase planeedi eluga ja temast saab Marsi tsivilisatsiooni täieõiguslik liige kõigi selle "inimliigi" imepärase olemuse ja oskustega. Pärast kolmandat maailmasõda, kui taas marsile lennatakse, tuuakse ta - Valentine Michael Smith - Maale. Algab kohanemine.

Loomulikult on Maa elu ja kultuur filosoofilisele, endasseelavale, mõtisklevale, vanematekultuuri austavale, valetada mitteoskavale, kuid valet mõistvale ja patuks pidavale inim-marslasele kummaline. Sellest arusaamine võtab aega ja kui aeg käes, asub Smith maailma muutma. Muutmistöö viimases staadiumis asutab ta sekti. Kiriku, mis tegelikult pole kirik selle tavamõistes, vaid asutus, kus õpetatakse uut maailmavaadet.

Maailmavaate põhialus kõlab: igaüks on Jumal. Sellest lähtuvalt on ka näiteks Jumala sigimisreeglid teised kui surelikel.

„Kui Mike suudab näidata, kuidas siin vussikeeratud planeedil paremini elada, siis ei maksa halvustada tema suguelu.
Teoloogilisest seisukohast on Mike'i seksuaalkäitumine ortodoksne nagu jõuluvana. Ta jutlustab, et kõik elusolendid koos ongi Jumal... mis teeb Mike'ist ja tema jüngritest ainsad enesest teadlikud jumalad siin planeedil... mis omakorda on kooskõlas kõigi jumalamängimise reeglitega. Reeglid lubavad jumalaine ALATI sellise seksuaalse vabaduse, mida piirab vaid nende kujutlusvõime."

Muidugimõista pole seks kaugeltki uue õpetuse keskne teema, kuigi üks tähtsamaid.

„Ütleme, et see ei ole religioon. See on kirik nii juriidilises kui moraalses mõttes. Me ei ürita hingi päästa, sest hinged ei saa kaotsi minna. Me ei ürita inimesi usku pöörata, vaid pakume usu asemel tõde - sellist, mis saab proovile panna. Tõde oleviku kohta, tõde, mis on sama igapäevane kui triikimislaud ja kasulik nagu leib."

Ühesõnaga on Mike Smith justkui kaasaegne, vabandust, tuleviku Kristus, mida aga ei saa nõnda lihtlabaselt võtta. Raamat on palju sisukam, kui seda paari lausega kirjeldada saab. Ja muidugi väärib lugemist ka neil, kes ulmet muidu lugemisvääriliseks ei pea.

Saurustest, inimestest ja mustadest tossutajatest. Populaarteduslikult

Lahe, kui sulle köidetakse korralik kogum teadusartikleid kaante vahele ning lisatakse kõikvõimalikud skeemid ja pildid veel juurde. Teemad on Maast, loodusest, evolutsioonist, sauruste ja muu säärase väljasuremisest, kliimast jne. Ühesõnaga kõigest, mis meie planeeti, selle elanikke - ka meid endid - mõjutada võib.

Kuna artiklite autorid on erinevad, siis on erinev ka lähenemisnurk. Üks võtab asja pisut teaduslikumalt, teine populaarteaduslikult... Aga arusaadavalt on kirjutet kõik.

Kas dinosaurused olid püsisoojased, miks nad nii suureks kasvasid ja kuidas välja surid? Miks valitsevad Maad imetajad ja kust tuli inimene? Kuidas moodustuvad mandrid ja ookeanid ning kust ilmus atmosfääri hapnik? Mida teame Darwini vintidest ja milline on elu ookeanisügavuste mustadel tossutajatel? Kes on maailma suurim elusorganism ning miks linnud-loomad on värvikirevad?

Ei tea tänapäevase kooli loodusõpetuse taset, kuid kolme kümnendi tagusele teeb antud raamat kahtlemata silmad ette. On huvitavam ja parem kui tüütu kooliõpik. Ja muidugi sobib ka täiskasvanule. Eriti sellele, kes on ajakirja „Tarkade klubi" lugeja.

Tegelikult oleks huvitav antud raamat poole või paari sajandi pärast uuesti kätte võtta ja vaadata, kas hakkab artiklite peale naerma. Ehk siis, kas me oleme tõele lähemale jõudnud. Sest siingi raamatus algavad paljud selgitused sõnadega: arvatakse et...

Süvatung võõrasse ellu

Hans Luik, „Minu imeline elu 1", Kuldsulg.

Memuaare on alati huvitav lugeda. Mulle on Luige raamat eriti huvitav veel seetõttu, et mu enda varalahkunud isa suur raamatukogu, mida nooremast peast kaanest kaaneni läbi lugesin, sisaldas peamiselt esimese vabariigi autorite teoseid vaesemast inimkihist. Vekslivõltsimisest, töötaolekust, näljast.

Siin on meil aga jutt jõukast Tartu vabrikandiperest. Pikituna omaaegse olmega ja koolieluga. Avab mullegi täiesti uue maailma.

Luige puudus on minu meelest see, et ta on oma noorpõlvemuljeile vahest liigagi sageli lisanud täiskasvanu tagantjäreletarkust. Sellest on kahju. Pigem tahtnuksin rohkem lugeda, mida mõtles ja kuidas reageeris esimese vabariigi murrangulistele aastatele tolleaegne nüüd ja praegu. Ilma teadmiseta, mis edasi tuleb.

Kuid ometi soovitan lugeda. Mitte ainult sellepärast, et mälestusraamatud praegu erakordselt populaarsed ja Luik pakub üsna avara võimaluse uudishimulikuks süvenemiseks võõrasse ellu. „Minu imeline elu" on korralikult kirjutatud. Lugeda on mõnus. Kuigi diivanil pisut ebameeldiv - hiigelraske telliskivi. Jään teist osa ootama.

Kuidas kaak maaeluga maadles ja ennast avastas

Mitmete mainekate auhindadega pärjatud Thompson on kirjanik, kelle sõnu kas neelatakse andunult või kelle populaarsus paneb teised hoopis küsivalt kulmu kergitama.

„Ööloom" on noorteromaan, mis peaks küll mõlemale leerile peale minema. Kuigi tegu on paljusiunatud noortekirjandusega, pakub see piisavalt põnevust ja mõtlemisainet ka vanemale lugejale.

14aastase Bobby elu möödub Dublini tänavatel sigadusi korraldades. Poistekamp, millesse ta kuulub, vehib uljalt sisse võõrast vara, mille eest saadud raha siis erinevate mõnuainetega pidutsemisele kulutatakse.

Pätistunud Bobby elu muutub aga totaalselt. Võlgnike eest põgenev ema kupatab ta järsku elama kolkakülla keset lehmi ja lambaid - elukaid, keda Bobby väikevend Dennis ammulisui vaatab nagu oleks tegu olenditega teiselt planeedilt.
Põline linnapoiss Bobby vihkab aga kogu seda maaidülli. Uut kodu ei tee talle armsamaks ka naabri jutt, kuidas majas kunagi elanud paarike väidetavalt oma lapse tappis.

Vananaiste lori haldjate vahetuslapsest paistab aga uues valguses, kui maja hakkab öösiti külastama veider olend, kes isegi karmi Bobby hirmust värisema paneb.

Õudne kõrvalliin surnud haldjabeebiga on küll põnev, kuid palju köitvam on jälgida, kuidas Bobby maaeluga maadleb ja läbi selle ennast avastab.

Täpselt selline raamat, mida osta oma võsukesele ja pärast isegi lugeda.

Neelav õudusjutt kolmes osas

Õuduslugu noortest ja noortele, kuid millel leidub hulganisti vanemaealisi austajaid.

Teismeline Reggie jumaldab õudukaid, kuid raamatupoest leitud veider päevik, mis räägib inimeste suurimaid hirme reaalsuseks muutvatest neeljatest, teeb isegi tema olemise kõhedaks. Kui tüdruku pisike vend aga neeljate ohvriks langeb ja hirmutegusid korda saatma hakkab, otsustab Reggie luupainajalike olendite vastu võitlema hakata.

Ülejäänud lugu keerlebki Reggie ja ta sõprade ning müstiliste neeljate vastuseisu ümber. Erilisi hirmujudinaid too teos ei tekitanud, kuigi jäledaid kirjeldusi oli seal korralikult. Kahtlemata originaalne ja kvaliteetne maiuspala neile, kes põnevust armastavad. Õõvastavad hetked on vaheldumisi mõnusa huumoriga ning raamat on parajalt paks ja tegevustik hargneb tempokalt.

Hea tõlge teeb lugemise samuti väga nauditavaks. Ainuke etteheide, mis muide paljusid „Neelatute" juures häirib, oleks selle kohta, et kuigi tegu on triloogiaga, pole seda ei raamatu sees ega kaanel kordagi mainitud. Üsna frustreeriv on avastada, et lõpp polegi lõpp, vaid nüüd tuleb veel kaks korda poodi sibada. Loodame, et teine osa on juba vastavalt märgistatud.

Liiga tõsine uurimus liiga tõsisest asjast, küüditamisest

Kogu lugupidamise juures raamatu autori vastu, kes on kahtlemata teinud ära suure töö (nende kaante vahel ongi tegelikult üks korralik teadustöö), tuleb tunnistada, et raamatu hädad algavad eksitavast pealkirjast. Ostsin selle minagi lootuses saada lisateavet 1941.aasta juuniküüditamisest Eestis - paraku sellel konkreetselt teemal peatub autor vaid paaril leheküljel kolmesajast. Õigem oleks öelda paaril real, sest ka peatükis „1941. aasta küüditamine" nihkub ta kiirelt tarkadele üldistustele.

Palju tõesem olnuks pealkirjastada raamat (iseäranis just Eestis müümiseks) praeguse alapealkirjaga „Katse selgitada lünka Rootsi ja Norra gümnaasiumiõpikutes". Sest lõviosa raamatust seda tõepoolest teeb, põhjalikult ja kümnendite kaupa - ainult et Eesti lugejale on see suhteliselt ebahuvitav teaduslik analüüs ja võrdlus. Ja kahtlemata oleks sellise pealkirjaga raamatu ostjaid Eestis vaid käputäis.

Uurimus selgitab veel põhjalikult Jan Patocka meetodit, mida nimetatud ajalooõpikute analüüsimisel on kasutatud. On tehtud ka mõned intervjuud - Mart Niklusega, Hillar Kingustega, Arnold Meriga. Kiiduväärt, kuid 1941.aasta küüditamisest ei kõnele neist ükski - Meri, teatavasti, küüditas Hiiumaa rahvast hoopis 1949.

Raamatus on toodud ära päris suur hulk laste mälestusi küüditamisest - neist kolm on Eestist, ülejäänud - palju räigemad, kusjuures - kuuluvad hoopiski Poola.

Kõik see on ühe doktoritöö-mõõtu uurimuse raames vägagi aktsepteeritav, veelgi enam: sügav tänutunne autori vastu, et ta on võtnud vaevaks selgitada tõde väljaspool Eestit. Kuid paraku on teos tavalugejale kaunis kuiv ja igav lugemismaterjal. Iseäranis pealkirja all, mis suisa eksitab.

Aitäh, Hargla, järjekordse pärli eest!

Lõpuks ometi on Hargla ja eesti fantaasiakirjanduse fännide kannatlikkus tasutud - Maavalla arbuja ja rahvalaulik Süvahavva Koulu ja tema burgundlasest truu ori French seiklevad jälle!

Osavalt klassikalist kelmiromaani, alternatiivajalugu ja ulmet ühendavate humoorikate lugude kolmas raamat viib peategelased Tarbatust teele armastatud Bayermobiliga. French peab jätma rahumaleva ja oma abiliste hoolde Tarbatu parima restorani „Burgundia Kroon", Koulu lahkuma keset magusaimat heinaaega põlistalust Süvahavvast... Et rännata Euroopasse - täpsemalt Capri saarele, kus iidsest ajast on säilinud kuulsa nõia Eudoxia saladused.

Reisiseltsilisteks on Frenchi paleus, libahundineiu Väendru Nell ning Maavalla tuntuim poetess Haavaneeme Imbi.
Capri saarel loodetaksegi leida abi, et Nellile tagasi anda kaotatud libahundivõime. Frenchile ja Koulule aga sigineb uus vaenlane, kõikvõimas ja mõistatuslik vikont Coeur de Lion, kes juhib juba varasematest osadest tuttavat salapärast vabamüürlikku organisatsiooni Dagoberdi Leegion.

Frenchi ja Koulu lugude tegevus toimub võluvas aegruumis, mis paljus meenutab 20-ndate aastate... ütleme siis, et Eestit. Siin liiguvad ringi mobiilid, Tarbatu ja Rävali vahel teevad reise diriþaablid, kuid olulise lisana on selles maailmas säilinud ka päris arvestatav hulk võlujõudu ja maagiat.

Indrek Hargla on Eesti tuntuim ja tunnustatuim ulmekirjanik, kes on pälvinud Tammsaare nimelise romaaniauhinna, Tuglase novellipreemia ja võitnud üheteistkümnel korral Eesti ulmeauhinna. Autori sõnutsi on „Frenchi ja Koulu" sari teatavaks sillaks tavakirjanduse ja þanriulme vahel.

Nõnda peaksid need raamatud pakkuma ühevõrra naudingut nii klassikalise kelmiromaani, kriminullide kui ka põnevike austajatele. Rääkimata neist, kellele meeldivad mängud ajaloo teemadel või kes peavad lugu soojast maavillasest huumorist kõige Eesti ja eestlasliku üle. Hargla kirjutab lihtsalt hästi.

Naisõiguslased, miks te Gardnerit sallite?

Erle Stanley Gardner, „Ulguva koera juhtum", tõlkinud Taivo Varjo, Elmatar.

Tea, palju tänapäeval sääraseid Perry Masoni sarnaseid üksikuid advokaate järel on. Eks enamus ole kampa kogunenud, sest nõnda on lihtsam. Samas pole Mason ehk kõikvõimalike juhtum-raamatute peategelane sugugi nõnda üksi. Talgi korralik tiim taga - sekretär Della Street, eradetektiiv Paul Drake kogu oma kambaga...

Seekord peab kamp tegelema ulguva koeraga. Esmalt tundub asi üsna segane, kuid lõpuks loksub kõik paigale, süüdistaja tehakse lolliks ning mõrvas süüdistatud daam pääseb vabadusse.

Ent paremini tabada raamatus esitatud sündmuste tagamaid, tasub alati uurida, millal teos on kirjutet. Antud juhul on aastaarv 1934. See selgitab nii mõndagi. Näiteks seda, miks Ameerikamaal, kus tegevus toimub, naisterahvastesse selliselt suhtutakse, nagu suhtutakse. Et neil pole isegi oma nime, vaid nad on „proua abikaasad" ehk näiteks proua John Smith. Justkui kuuluksid härra Smithile.

Naisõiguslased pole millegipärast Gardneri raamatute peale veel lärmi tõstnud, kuigi õrnemat sugu kirjeldatakse neis nagu madalamat klassi, kui erandid välja arvata. Küll aga on kõiksugu ühingud ja organisatsioonid nõudnud muinasjuttude ümberkirjutamist, sest need pole tänapäevaste tavadega kooskõlas ning võivad tekitada lastes väärarusaami. Ju pole protestijad Gardnerini lihtsalt jõudnud, sest vendade Grimmide materdamine võtab kogu jõu ja aja.

Ema ja poja võõrandumise lugu. Poliitiliselt korrektselt

Jens Christian Grondahl, „Neli päeva märtsis", tõlkinud Eve Velsker, Eesti Raamat.

„Põhjamaade romaani" sarja kuuluv Taani autori raamat algab telefonikõnega hotelli, kus peatub 48aastane naine. Ta saadab teada, et ta poeg kuulus kampa, kes peksis immigrandinoorukit ja on nüüd politseis vahi all.

See ongi suuresti ema ja poja võõrdumise lugu ja ema enda lugu ja tema ema lugu. Teemalt pisut võõras meile, pole ju Eestis „teistsuguse etnilise taustaga" inimesi, pole me nii vabalt ringi saanud liikuda, kuid samas lähedane ka - on ju kirjeldatud keskealise naise elu ajahetkel, mil ta ise püüab mõista, milliseid valevalikud on ta teinud ja miks.

See raamat ei ole just maailmakirjanduse suurimate teote hulgast, peab tunnistama, oma sisult ja stiililt. Kuid kaasa mõelda on mõndagi. Eriti just see piinav küsimus: kas olen ikka kõik õieti teinud ja mismoodi vanu vigu parandada. Kui parandada.

Algul mõtlesin, et see on rohkem naistele sihitud romaan. Võibolla ongi. Aga üksildus, karile jooksvad suhted ja palju muud romaanis on ju paljudele meist tuttavad. Kuigi aus olles pean tunnistama, et Eesti nooremad kirjanikud (vihjan siin Ruitlasele) on osanud abielust ja selle karileminekust ausamalt ja rämedamalt kirjutada. Euroopale omane poliitkorrektsus näib Grondahli ahistavat.

Marilyn Monroest, kuid mitte liiga sügavalt

J. Randy Taraborrelli, „Marilyn Monroe salane elu", tõlkinud Maia Boltovsky, Tänapäev.

Kui tahta mõista Marilyn Monroed, siis soovitaksin pigem Joyce Carol Oates`i puhtilukirjanduslikku teost „Blonde" või Fred Lawrence Guiles`i „Norma Jeane. The Life and Death of Marilyn Monroe". Viimane on muidugi läinud sajandi kaheksakümnendatel kirjutatud ja ei sisalda kõiki tänapäevaseid spekulatsioone, mis Taraborellil kenasti sees. Kuid neis on hinge, mis Taraborrellil puudu.

Ja kardan, et ka eestikeelne pisut puine tõlge omalt poolt igavusele kaasa aitab. Ka võinuks pildivalik ehk parem olla (ma muidugi ei tea, kui kitsendav oli väljaandmisleping igasuguste lisanduste suhtes).

Teisisõnu: see raamat täienab meie varasemaid teadmisi Monroe`st (kui neid muidugi on) rea seikadega tema pere ja lähedaste kohta, kuid vähem annab ta mõistmist Monroe`st, kui inimesest ja sellest, miks mehed nagu kärbsed talle peale lendasid ja tema elu muutsid (ta on ka ise tunnistanud, kui raske oli elada meestest kiirgava pideva kiimalisuse õhkkonnas - tänapäeva staarid on sellega tublisti rohkem harjunud).

Minu hinnangul raamat, mis tõesti täiendavana raamatukokku võib kuuluda, kuid pole just esimese järjekorra ost.