Õhtulehe raamatublogi

Miks on jaapanlased säärased, nagu on

William E. Deal, „Keskaeg ja uusaeg Jaapanis," tõlkinud Maret Nukke, Tänapäev.

Kes Jaapanis käinud ja selge ilmaga maandunud, teab, et tõusva päikese maa pole muud kui mäed, käputäis metsa, põllud ning linn ja linn ja linn. Ühesõnaga, looduse pärast sinna väga ei minda.

Ka ajalooväärtuste pärast mitte. Sest millegipärast ei ole jaapanlased osanud oma ajalugu säilitada. Näiteks on Sapporo vaatamisväärsus kunagine keisri hotell, mil vanust nati üle saja aasta. Puuehitis, mida hardusega näidatakse, on kesisem kui Eesti väikelinna jaamahoone. Ja nagu öeldud, pole sel Eesti mõistes vanust ollagi.

Küll aga tasub Jaapanis uudistada ja imetleda sealset kultuuri ning inimesi. Nõnda erinevad on nii üks kui teine euroopalikkusest.

Jaapanlaste hingemaailma ja arusaamadesse pole võimalik paari nädalaga süüvida. Õigupärast ei suuda nii lühikese ajaga pindagi virvendama panna.

Sestap on abiks antud ajalooraamat, mis küll otseselt ei seleta Jaapanit ja jaapanlast lahti, ent annab vihjeid miks too maa meie jaoks nõnda äraspidine on.

Saab aimu Jaapani kultuuri, tavade, usundite, ühiskonna, hierarhia ja muu säärase kujunemisest aastasadade vältel.
Igatahes lahe, et Jaapan on suutnud tänu saarele, ja mitte ainult - ka tänu oma sügavale olemusele - end kordumatuna säilitada. Mida meie paraku ei suuda. Ent mida sealt tahta, meist on kõik naabrid, kes vähegi viitsisid, kordi ja kordi üle käinud. Jaapan endast üle rullida ei lase. Võtab omaks vaid selle, mida heaks peab.