Õhtulehe filmiblogi

„Halb politseinik: Tegevuspaik New Orleans" - meenutusi Cage'i karjääri algusest

The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans 2010 Märul

Terence McDonagh (Nicolas Cage) on leitnant Katariina-järgses New Orleansis. Vaatamata oma sõltuvusele seksist, narkootikumidest ja hasartmängudest teeb ta siiski oma tööd suurepäraselt. Terence'i uusim juhtum on viie senegallasest immigrandi mõrv linna kuulsaima narkoparuni (Xzibit) kontrollitavas piirkonnas. Kui parun tundub olevat puutumatu ja tunnistajad kipuvad haihtuma, on Terence'i ebatavalised meetodid just see, mida vaja korra jalule seadmiseks.

Kui „Halb politseinik" algas, tekkis minul väike võõrastus näha Nicolas Cage'i nõnda pahelises ja peast segi rollis. Tema hiljutised filmid nagu „Rahvuslik aare", „M-Komando" või isegi „Teadmine" on tekitanud tunde, nagu oleks tegu väga stabiilse ja peresõbraliku näitlejaga. Hämmastavalt kaugele mälusoppi on kadunud pilt alkohoolikust, kes lahutas vaatajate meelt sellises filmis nagu „Lahkudes Las Vegasest".

„Halb politseinik" on seega Cage'i tagasipöördumine oma populaarsuse juurte juurde, ent mitte liialt õnnestunult.

Politseimärulid leiavad väga tihti aset vanades räpastes agulirajoonides. New Orleans, mis pärast orkaanitabamusi on Ameerika suurim sotsiaalõudusunenägu on seetõttu loo asukohaks suurepärane. Sama teravalt on filmis ära toodud vahe võimul olevate valgete ja vaesuses elavate mustade vahel. Kahjuks sotsiaalkriitika korrumpeerunud valgete ja ausate, ent vaeste mustade võrdlusega piirdubki.

Filmi suurimaks tõmbenumbriks tuleb kindlasti pidada Cage'i, kes oskab ikka mängida emotsionaalselt kahjustatud karaktereid ainult temale omase kiiksuga. Kohati on ta näitlejatöö lausa suurepärane, ent esineb ka madalamaid hetki. Kõige kummalisem on Terence'i suhtlus oma isa ja ta uue naisega, kus Cage jääb ka ise kahevahele: kas mängida armastavat poega või naiselaadset alkohoolikut. Kuigi stsenaarium näeb sellise tegelaskuju moraalse lõhestumise ette, ei mängi Cage seda esimesed kaks korda välja.

Filmi suurimat kurikaela kehastav räppar Xzibit teeb narkoparuni rollis väga nauditava esituse. Ainsaks probleemiks jääb näitleja, kui lobamoka maine, mis teeb väga kummastavaks, et filmi esimese poole jooksul ei lausu ta sõnagi. Kui ta ükskord suu lahti teeb pakuvad tema ja Cage'i omavahelised vestlused filmi ainsad naerukohad.

Teistest tegelastest mängib Eva Mendes prostituut Frankie't silmis tõeline armastus Terence'i vastu, kuid oma ametis ta sama usutavana ei tundu. Val Kilmer Terence'i partnerina on mõeldud näitama veel rikutumat ja õelamat tegelast kui Terence, kuid tema usutavust vähendavad vanusega lisandunud kilod, mis ta näojooned ümaraks ja sõbralikumaks on muutnud.

Üleüldiselt võib näitlejate kohta öelda kiidusõnu, kuid neid veab alt nõrk stsenaarium ja režii. Film on üles ehitatud labasele Hollywoodi mudelile: probleemi ja karakterite püstitus > kõik läheb untsu > õnnelik lõpp. Veelgi hullem on lootus, et ehk suudab „Halb politseinik" sellest mudelist välja murda, mis kestab vaataja peas alates teise vaatuse keskpaigast, häirides ülejäänud filmile keskendumist. Suure üllatuse ootus rikub naudingu.

Kaameratöö kohapealt jäävad filmivaatajale kindlasti silma kaks stseeni, mis võetud väriseva käsikaameraga kahe roomaja vaatevinklist. Need mõeldud kirjeldama Terence'i enesetunnet ja vaimset seisu, ent nii nende venitatud pikkus tundub mõttetu. Liialt pikaks venib ka filmi lõpustseen kus avastseeni kaval ja mürgine madu on asendanud mere rahu ja vaikusega (taas metafoorid).

Kokkuvõttes pean ütlema, et filmi kõige nauditavam osa on näitlejatööd ja New Orleansi atmosfäär. Just see viimane on võtmeks, miks „Halval politseinikul" on küljes 20. sajandi keskpaiga thrillerite maik. Kahjuks veab seda kõike alt Werner Herzogi lavastajatöö, mida kritiseeris filmimise ajal ka Cage ise. Kogu kompoti lõpptulemus on seega ainult keskpärane märul.

3/5

„Elm Streeti luupainaja": tooge kaheksakümnendad tagasi!

Viis teismelist hakkavad unes nägema hirmuäratavat küünistega inimvaret, kes nimetab end Freddy'ks (Jackie Earle Haley). Kui noored üksteise järel unedes surema hakkavad, peavad ülejäänud sõbrad kähku jõudma selgusele, miks Freddy just nende unesid kollitab.

„Elm Streeti luupainaja" on järjekordne osa samanimelisele õudusfilmidesarjale. Tegu on üheksanda korraga, mil Freddy Kruger kinolinale jõuab, kuid esimest korda kehastab triibulise kampsuniga koletist keegi peale Robert Egelundi. Egelund keeldus uusimas filmis kaasalöömast, sest otsustas nugadega kinda Freddy uuestisünniks kellelegi nooremale pärandada.

Filmi näol ongi tegu just uuestisünniga, sest 2010. aasta versioon on küllaltki täpne koopia 1984. aastal esilinastunud esimesest „Luupainajast", mis on nüüdseks saanud õudusfilmide klassikaks. Kahjuks uusversioonist sama loota ei ole.
Õudusfilmid on kohutavalt lihtsa ülesehitusega: vaatajale esitletakse hunnik ohvreid ja me teame, et enamus kui mitte kõik, peavad enne filmi lõppu surema. Ainus, mille üle film muretsema peab, on, et vaatajal tapmiste, mõrvade, õnnetuste vahepeal igav ei hakkaks. Selle lihtsa reegli vastu suudab uusim „Luupainaja" eksida.

1984. aasta versioon „Luupainajast" ei raiska tarbetult aega selgitamaks, kes Freddy on. Kogu tõde Freddy motiivide kohta avaldatakse umbes kolme minutiga ja edasine on lihtsalt mõrvari jahtimine ning ohvriks saamisest hoidumine.

Uusversioon kulutab aga mõttetult kaua aega Freddy tausta selgitamiseks, mängides kaua kassi ja hiirt küsimusega, kas Freddy oli ikka surres süüdi neis kuritegudes, milles teda süüdistati. See aga tähendab, et vahepeal saab õudusfilmist detektiiviromaan, mis tapab põnevuse ja hoo.

Näitlejatööde kohta pole õudusfilmidele omaselt palju öelda. Enam kui seda, kuidas tegelased elavad, huvitab vaatajat see, kuidas nad surevad. Seni kuni näitlejad ei ole päris puuotsast kukkunud, ei hakka nende esitus kedagi häirima. Mina hindaks näitlejatööd samaväärseks originaaliga, milles vähemalt peaosatäitjaile ei ole midagi ette heita, ent ka mitte midagi erilist esile tõsta.

Kui praegu vaadata 1980ndate õudusfilme, tekib tunne, mis on segu nostalgiast ja kitšist. „Elm Streeti luupainaja" üritab rõhuda nostalgiale, kopeerides suures osas oma vaarisa stseene, kuid kahjuks asendatakse vanamoodsad eriefektid arvutigraafikaga. Stseen, kus Freddy kujutis seinast välja on tungimas, on ka uusversioonis ebamugavast tekitav, kuid kaastunne voodis lebava tegelase vastu on asendatud labase naeruga eriefektide üle. Nii kestab see terve filmi jooksul, kus stseenid on küll vanast filmist mahajoonistatud, ent üritused neid kaasajastamise läbi paremaks muuta on läbi kukkunud.

Kultusfilmidest on kohutavalt raske teha uusversioone. Rob Zombie „Halloween" on hea näide kuidas sellega hakkama saada. „Luupainaja" on aga näide, kuidas toota rahamagnetit, kvaliteedist suurt hoolimata.

„Elm Streeti luupainaja" üritab olla originaali täpne koopia, ent unustab ära, mis esimese filmi nii nauditavaks tegi.

„Luupainaja" aastal 2010 ei ole nii kehv, et rikkuda ära Freddy maine, küll aga paneb ta käe sirutama plaadiriiuli poole, et vaadata uuesti üle kaheksakümnendatest pärinev versioon.

2/5

„Varuplaan": EI! EI! EI! EI! EI!

The Back-Up Plan 2010 Romantiline komöödia

Zoe (Jennifer Lopez) on loobunud ootamast oma unelmate meest ja otsustab saada lapse kunstliku viljastamise teel. Vahetult pärast arstikabinetist väljumist saab ta tuttavaks Staniga (Alex O'Loughlin, „August Rush") ja teine juhuslik kohtumine viib juba kohtinguni. Kas aga tärkav suhe suudab üle elada naise kõhus kasvava saladuse ilmsikstuleku?
Enne kui ma „Varuplaani" kritiseerima hakkan, kiidan ma seda kõigepealt tema heade omaduste pärast. Jennifer Lopez näeb filmis hea välja ja seda isegi natukene rasedana.

Aga nüüd siis kehvade külgede juurde. Arusaadavatel põhjustel keskendub kunstlikust viljastamisest rääkiv film enamasti naistele. Minu ainus küsimus filmihuvilisena on, et miks peavad kõik need naised nii lollid olema. Kõige märkimisväärsema esitusega saavad hakkama üksikemad, kelle toetusgruppi Zoe end kirja on pannud. Seda punti vaadates ei ole just raske mõista, miks nende mehed nad maha jätsid.

Raske on aru saada, miks vähegi endast lugupidav näitlejanna võtab vastu ükskõik millise rolli sellest grupist. Selle asemel, et näidata üksikemasid tugevate isiksustena, kes võitlevad tänapäevamaailma tõeliste probleemidega, on tegu karja hulludega, kelle suurimaks mureks on, kas rase ja armunud Zoe ikka nende gruppi kuulub. Iga kord kui mõni grupi liikmetest ekraanile astus tekkis mul paratamatult küsimus, kas Lopezi kindel soov oli mitte laste kõrvalosadesse näitlejaid, kes võiksid olla temast paremad.

Üks näitleja, kes tõesti oskab Lopezist paremini näidelda on Zoe'i huviobjekti kehastav O'Loughlin. Kui tema näitlemise üle väga palju nuriseda pole mõtet, siis tema tegelaskuju kohta on öelda nii mõndagi. Nimelt töötab Stan vägagi edukas juustuvabrikus. Kui aga saab selgeks, et tema tüdruksõber on rase, saab sellest edukast ärimehest järsku ebakindel kokutaja, kes loeb kokku, kui palju tal laste peale raha peab kulutama hakkama ja palju ta selleks lisatööd tegema peab. Tundub nagu oleks filmi stsenarist Kate Angelo poole loo peal otsustanud Stanile totaalse emotsionaalse kannapöörde teha.

Filmi süžeest jääb välja paistma veel palju eriskummalisi seiku. Ehk on tegu vaid minu mehise mõistuse veaga, kuid ma ei suuda aru saada, kuidas kõrvutatakse filmis raseduse varjamine õhtuti salaja ülikoolis käimisega või kuidas saab ühel hetkel Stani pedofiiliks hüüdvast isast (Anthony Anderson) vähem kui minutiga tema parim sõber ja nõuandja.
Kuna tegu on siiski romantilise komöödiaga, siis ei saa kindlasti mööda vaadata humoorikatest märkustest seksi kohta raseduse ajal, kui naise kõige suurem sõber on ta padi. Muidugi on iga toetusgrupi poolt öeldud lause mõeldud naljana ja lisaks saab Stan oma uuest parimalt sõbralt nõu isaduse kohta samal ajal kui ta lapsed liiva sees puhast paska söövad. Oh seda Hollywoodi kõrghuumorit!

„Varuplaan" on kohutavalt paljude vigadega film. Ometi on paljud väga vigased filmid saanud kuulsaks just tänu selle et nad on nii kehvad. Minu lemmiknäide on 1987 aasta „Põgenev mees" (The Running Man) Arnorld Schwarzeneggeriga peaosas. Filmina on tegu paraja segapudruga, kuid Arnie aktsent, piisavalt irooniat iseenese üle ja kohutavalt kitš taust teevad selle vaatamisest väga lõbusa ja mõnusa filmielamuse. Kõige pikema naela „Varuplaani" kirstu lööb tema masendav tavalisus.

Film peab millegagi silma paistma. Kinosaalist väljudes peab olema vaatajal peas midagi muud kui nali sellest kuidas laps enda või mõne kassi väljaheidet näksib. Filmi ajal tegin ma enda peas selle kohta märkmeid, et hiljem selle kohta midagi kirjutada, mis on hea, sest muidu oleks ma ilmselt seda arvustust üle kolme rea suutnud kirjutada.

Ma olen näinud oma elus kehvemaid filme, kuid nad olid just selle pärast vaatamist väärt. „Varuplaan" on kõige mõttetum ajaraisk, mida ma oma elus kohanud olen ja seetõttu lisan ma hindamisskaalale 0-palli võimaluse. Nautige parem kevadet ja jalutage. Isegi kui sajab!

"Roheline tsoon" valetab vaatajale rääkides tõtt

Green Zone 2010 põnevik

Sõda Iraagis on kestnud kuu aega ja seni pole leitud ühtegi massihävitusrelva. Otsinguid juhtiva üksuse eesotsas on Roy Miller (Matt Damon), kes peale järjekordset tulutut reidi hakkab kahtlema USA luureandmete paikapidavuses. Saades LKA agendi Martin Browni (Brendan Gleeson) käest infot Iraagi armee kindrali Al Rawi (Igal Naor) asukoha kohta asub ta teda koos oma tõlgi Freddy'ga (Khalid Abdalla) üles otsima, et saada teda, kas Saddam Husseinil oli massihävitusrelvi või mitte. Võidujooksus Al Rawile peab Miller edestama meest nimega Poundstone (Greg Kinnear) sõjaväeluurest, kelle eesmärgiks on panna kindral igaveseks vaikima.

Pildilise poole pealt kasutab „Roheline tsoon" ohtralt sõjafilmides pärast Spielbergi „Reamees Ryani päästmist" tavaks saanud käsikaamerat. Kahjuks on filmikunstis viimasel ajal teiseks tavaks saanud, et kiire kaameranurkade vahetamine samastatakse eriti tulise ja pineva olukorraga. Nende kahe koosmõjul on kohati toimuvast raske aru saada. Kahjuks pole enamik Hollywoodi režissööre ilmselt väga ammu vaadanud Kubricku „Full Metal Jacketit", kus käsikaameraga filmitud stseen kestab mitu minutit, ilma, et seda kordagi lõigata tuleks ja põnevust jagub küllaga.

„Roheline tsoon" on väga keskpärane sõjamärul. Pigem on ta isegi allapoole keskmist, kuid ta saab kriitikutelt kiita, sest Paul Greengrassi uusim film julgeb kajastada Iraagi sõja seda külge, mida ameeriklased ise parema meelega ei mäletaks. Iraagist ei leitud massihävitusrelvi, kuigi nende olemasolu oli ainus põhjus, miks George W. Bush liitlasi sõtta astuma meelitas. Ameerika on teinud Iraagis palju vigu ja nüüd jõuavad osad neist ka popkornikultuuri tarbijate ette.

Kas te mäletate veel pilte vangide piinamisest Abu Gharibi vanglas? „Roheline tsoon" täidab kinodes täpselt sama rolli, nagu need pildid esmakordselt pressi jõudes. Tuues välja üksikud eksijad üritavad sellised meediatekstid kinnitada meie kõigi usku kõrgematesse juhtidesse. „Näete vange piinati, aga me räägime sellest, sest me oleme ausad," ütleb meile Ameerika sõjavägi. „Kui midagi sellist veel juhtub, siis nüüd te usaldate, et me sellest teile ette kanname ja kui me seda ei tee, siis midagi koledat pole ka juhtunud," veenavad nad meid.

Sedasama eesmärki täidab ka Greg Kinneari karakter Poundstone. Läbi Matt Damoni tegelase pannakse süü Iraagi sõja loomises pea üksikisikuliselt Poundstone'i õlgadele. Ja kui üks mees valetas tervele Ameerika võimuladvikule, siis järelikult pole sõjas süüdi mitte George W. Bushi administratsioon vaid seesama üks mees. Kui Poundstone läbi filmilindi paljastatakse, siis Bush pestakse süüst puhtaks.

Hollywood on väljas puhtalt kasumi peal. Peale tulutoova stsenaariumi tehakse seal filme vaid ühel teisel moel: stuudiobosside soovitusel. „Roheline tsoon" on nende õnneks mõlemale kriteeriumile vastav: kasutoov ja oma poliitilistelt vaadetelt siiski paremal pool keskteed.

Aga küllalt meediateooriast ja tagasi filmi juurde

Filmitegijate kiituseks tuleb lausuda, et kuigi tegu teosega, kus on tähtis roll täita paljudel tegelastel, jutustatakse oma lugu siiski selgelt ja arusaadavalt. Oma sõna saavad öelda kõik, sealhulgas ka „pahad" tegelased, töötagu nad siis USA või Iraagi heaks. Kuna Poundstone on filmi peamine antagonist, saab vaataja ise otsustada, kas sümpatiseerida Iraaklastest sõduritega või neid vihata.

Näitlejatest teeb tugevaima esituse Kinnear, kes suudab väga osavalt mängida külmaverelist mõrtsukat, kelle relvaks on sulepea. Tema otsene vastand Brendan Gleeson peaks talle pakkuma väärilist vastet, kuid jääb ka oma tugevaimatest stseenides Kinnearile alla.

Filmi peaosatäitja Damoni näitlemise kohta ei ole öelda mitte midagi erilist. Üldjoontes saab ta hakkama küllaltki tugeva rolliga, kuid vahetevahel on ta silmist paistev äng pigem naerma ajav kui põnevust tekitav. Damon on viimastel aastatel tõestanud, et ta oskab olla suurepärane näitleja, kuid seekord on probleem pigem tema karakteris kui tas endas: „üks sõdur eiramas käske ja minemas vastamisi terve Ameerika armeega, et tuua lagedale tõde" kõlab lihtsalt uskumatult jaburalt.

Vaadates milline edu on saatnud „Piinakambrit" pole raske aru saada, miks Hollywood kangesti sõjafilme välja soovib pressida. Filmitegijate õnneks on Iraagist saamas Ameeriklaste jaoks sarnane äpardus Vietnamiga. Kui vaadata milline kogus ameerika filme räägib Vietnami sõjast, siis ilmselt võib järgnevatel aastatel oodata veel palju Teise lahesõja teemalisi filme. Loodetavasti on need paremad kui „Roheline tsoon".

2,5/5

"Mäleta mind" ei looda ainult Pattinsoni seksapiilile

Remember Me 2010 Romantiline draama

Ally (Emilie de Ravin, „Teadmata kadunud") nägi pealt oma ema mõrva ja elab nüüd iga päeva, nagu see oleks ta viimane. Tyler (Robert Pattinson) elab oma elu, aga pidevas masenduses pärast seda, kui  7 aastat tagasi sooritas enesetapu ta vend. Kui Ally politseinikust isa (Chris Cooper) Tyleri arreteerib, räägib viimase parim sõber Aidan (Tate Ellington) Tyleri ära, et ta kättemaksuks Ally südame murraks. Mitte kellegi üllatuseks noored aga armuvad ja alguse saab romanss, mis peab üle elama Ally isa vastuseisu ning Tyleri keeruka perekonnaelu.

Iga film, mis ei näita oma karaktereid sünnist saati, peab kinokülastajale ette söötma oma tegelaste tausta. Ally taustaloo rääkimiseks kulub filmi algul 3 minutit, samas kui Tylerile pühendatakse pool tundi. Seega võib filmi algus tunduda labase Robert Pattinsoni näo ekspluateerimisena. Nii ma algul arvasin ja tõenäoliselt loodavad seda ka tuhanded „Videviku" tulihingelised toetajad, kes seda filmi vaid Edwardi, vabandust, Pattinsoni pärast vaatama lähevad.

Alles filmi lõpuks on aru saada, et tegelikult ei olegi „Mäleta mind" mõeldud rääkima Ally ja Tyleri suhte lugu, vaid lugu Tyleri perekonnast, kuhu Ally sisse sulandub.

Kõige tähtsamad perekonnaliige Tyleri elus on ta väikeõde Caroline (Ruby Jerins) Rikkurist isa (Pierce Brosnan) ja ema (Lena Olin) on lahutatud ja isa kipub oma lastest eemale hoidma. Kui Tyleril pole selle vastu midagi, et ta isast ja tema rahast eemale peab hoidma, siis seda, et isa oma tütre eest hoolt kannaks, valvab ta kullipilguga. Kui sellesse ebatoimivasse patta lisada ka Ally isa soov tütart iga hinna eest kaitsta, ongi aru saada, miks „Mäleta mind" pakub väga huvitava kinoelamuse.

Kõige tähtsam osa filmist on kanda loomulikult Pattinsonil. Mees oli sellest projektist nii sisse võetud, et lisas oma nime isegi produtsentide sekka, et tal olek vetoõigus, kui stuudio filmi imalaks romantikaks ajada oleks tahtnud. Tyler on kohutavalt impulsiivne ja haavatud tegelaskuju. Enamasti saab Patinson oma rolliga suurepäraselt hakkama, kuid kohati lööb Tyleri hullus temalgi üle pea. Parimatel hetkedel jääb mulje, nagu oleks Pattinson loodud Tylerit kehastama, ent leidub ka hetki, kus tundub, nagu oleks Tyler nii hulluks kirjutatud vaid seetõttu, et Pattinsonile lisada „paha poisi" usutavust ja selle abil naisi kinno meelitada.

Teise suurepärase näitlejatööga saab filmis hakkama Brosnan, kes on palju parem karjudes, kui lauldes. Vaataja silme ees üritab ta ette võtta metamorfoosi töönarkomaanist rikkurist heaks isaks. Olukorra teeb nii palju raskemaks tema harjumus oma laste armastust (üritada) rahaga osta. Kahtlemata on tegu selle aasta ühe kõige tugevama kõrvalosaga.

Just Pattinsoni ja Brosnani koosluses peitub filmi kõige tugevam tõmbenumber, aga kahjuks ka suurim probleem. Isa ja poja vaheline vägikaikavedu on lausa nii kaasakiskuv, et kohati ununeb Ally olemasolu ära. Eriti kummastav on nende kolme ühine lõunasöök, kus peamine vestlus toimub Brosnani ja de Ravini karakterite vahel, aga tänu kahe mehe vahelisele pingele tunduvad Ally sõnad pigem taustamuusikana.

Ka de Ravini näitlemine ei tee asja paremaks, sest algul Ally elufilosoofiat selgitades on ta küll tasemel, ent hiljem on ta sellele vastupidiselt malbe ja tagasihoidlik, mis vähendab ta usaldusväärsust.

„Mäleta mind" on film, mida ma pidasin esmakordselt sisukokkuvõtet lugedes Pattinsoni populaarsuse ärakasutamiseks. Et aga näitlejad ilmselgelt oma tegelaskujudest hoolivad, panevad nad ka vaataja neist hoolima. Seetõttu ongi iga kord valus vaadata, kui film Allyil, Tyleril ja kõikidelt teistel jalad alt lööb. Ja see hoop saabub tihti väga ootamatult.

Vastumeelselt kutsun ma seda filmi romantiliseks draamaks, sest see on palju enamat. Ja kindlasti vaatamist väärt!

4/5

"Pearahakütt": romantika tapab filmi

The Bounty Hunter 2010 Romantiline märulikomöödia

Milo Boyd (Gerard Butler) on pearahakütt, kes saab unelmate tööülesande: püüda kinni oma ajakirjanikust eksnaine Nicole Hurly (Jennifer Aniston). Kui aga Nicole satub artiklit jahtides suuremasse ohtu kui oodatud, saab Milost tema ihukaitsja ja ekskaasad peavad koos veetma rohkem aega kui soovitud.

„Pearahakütt" üritab endas siduda romantilise komöödia ja buddy-cop stiili. Kohati see isegi õnnestub. Kõige suurema reha otsa astub film aga sellega, et ei suuda end hoida kummagi žanri klišeedest ja on suures osas etteaimatav.

Kaks tähte ja naljakad kõrvalosatäitjad - tegu on reegliga, mida enamik romantilisi komöödiaid järgib. Kui sellelt teelt kõrvale astuda, võib kokku klopsida soperdise nagu oli „Valentinipäev" ja seega „Pearahakütt" isegi ei ürita. Mis just selle filmi keskmisest huvitavamaks teeb on selle suur märuli osakaal. Kui harilikult kipub seda tüüpi filmides klaase purustama ja autosid lõhkuma kohmakas näitleja (viimasel ajal on selleks millegi pärast Aston Kutcher), siis siin saavad sama tööga hakkama lendavad kuulid.

Lavastaja Andy Tennant („Hitch") on selle filmiga väga lähedal valemile, mis muudab romantilised komöödiad atraktiivseks mõlemale soole. Seda muidugi kui jälgida stereotüüpi „mehed=märul, naised=romantika". Kõige tugevam osa filmist on kindlasti esimene vaatus, kus Milo ja Nicole üksteist vihkavad ja annavad seetõttu ka kõige meeltlahutavat dialoogi. Üllataval kombel on just see osa filmist aeg, kus Butleri ja Anistoni ekraaniduo kõige vähemusutavana tundub.

Kahjuks tuleb Tennantile filmi keskel meelde, et ükski romantiline komöödia ei saa olla ilma romantilise õhtusöögita ja ta lükkab oma tegelaskujud romantilisse hotellituppa. Vabanduseks on, et pahad tegelased neid sealt kindlasti üles ei leiaks. Kõik on väga romaniline!

Tegu on tükiga filmist, kus Nicole ja Milo tunnevad end väga ebamugavalt, sest nad leiavad, et ehk nende tunded polegi päris surnud. Vaataja tunneb end aga palju ebamugavamalt, sest muhedast märulifilmist on saanud väga igav draama, mida üritatakse turgutada naljadega, mis vähem kui humoorikad.

Kui paarike hotellist lahkub, saab film küll taas hoogu juurde (taas relvade abiga), kuid päriselt ei toibu ta sellest romantikastseenist kunagi.

Nagu romantiliste komöödiatega tavaks, on filmi keskmes Butleri ja Anistoni omavaheline keemia. Nagu ma juba mainisin, filmi algul see keemia peaaegu puudub. Esimene stseen mida nad koos hipodroomil jagavad on peaaegu valus vaadata. Mida hetk edasi, seda rohkem tõenäolisemana nende suhe tundub ja lõpp on juba päis usutav.

Keemia kõrvalt rääkida näitlejatöödest on aga küllaltki mõttetu. Butler mängib taaskord sarnast tegelast nagu „Inetus tõeski" ja tema esinemine ei üllata millegagi. Aniston valib endale jätkuvalt ainult romantilisi rolle, nii et temagi puhul pole suurt üllatust oodata. Ometi mängib ta oma ekraanipartner Butleri üle.

Teistest näitlejatest teeb suurepärase esituse Christine Baranski Nicole'i emana. Vananeva tähena on ta viimastel aastatel teinud üha paremaid rolle mängides kiiksuga tegelasi nii siin, „Mamma Mias" kui ka telesarjas „The Big Bang Theory."

Lõpetuseks pean ma ütlema, et kuigi „Pearahakütt" ei üllata originaalsusega on tegu siiski parema romantilise komöödiaga kui Hollywoodi keskmine soperdis. Ühe häiriva detailina jäi kõrva vaid muusika mitmekesisus, mis juhtis kohati tähelepanu tegevuselt kõrvale, kuid Tennant parandas oma vea lastes filmi sisse ka ühe pala Jerry Reedi loomingut.

Romantiliste komöödiate puhul on alati oht, et filmi vaadates hakkab igav. Kuigi filmi teine vaatus oli uskumatult ebamugav, ei hakanud mul terve kahe tunni jooksul vältel kordagi silm kinni vajuma, nii et kui vihmasel kevadpäeval paremad filmid juba nähtud on, siis miks mitte vaadata „Pearahakütti".

3/5

„Solomon Kane": Bergmanlik seiklusfilm

2009 Seiklus-fantaasia

Olles pool elu tegelenud röövimise ja mõrvaga sattub Solomon Kane (James Puferoy) vastamisi saatana endaga, kes ähvardab talt võtta hinge kui mees oma kuritegeliku eluga hüvasti ei jäta. Peale mitut kloostris veedetud aastat peab Solomon aga taas mõõga välja otsima, et tasuda surevale sõbrale antud lubadus ja otsida üles ta bandiitide poolt röövitud tütar.

„Solomon Kane" pakub meeldivat vaheldust Hollywoodilikule seiklusfilmile, mis kipub keskenduma suurejoonelistele eriefektidele. (Suured tänud George Lucas ja Michael Bay.) Tulnukate ja hiidrobotite asemel pakub lavastaja Michael J. Bassett kinokülastajale hoopis mõtisklusi inimese saatuse ning elu ja surma üle, laskmata sealjuures tempol kukkuda.
Filmi vaadates kippusin ma mõttes tõmbama paralleele Ingmar Bergmani klassikalise „Seitsmenda pitsatiga". Mõlemad filmid käsitlevad usuküsimusi, kus peategelane peab surmaga võitlemiseks asuma rännakule läbi maa, mis tegelikult on rännak iseenesesse. Ehk näitab kahe filmi võrdlus, millises suunas on filmindus viimase poole sajandiga liikunud? Kas tänapäeval pole tõesti võimalik enam teha müüvat ja sügavamõttelist filmi ilma suurte märulistseenideta?
Üks enim silma hakkav detail „Solomon Kane'i" juures on filmi värvigamma. Ainus värv mida ekraanil kohata võib, on tulelegi kollakas-punane kuma. Ülejäänud film toimub täielikus halluses. Sellega üritab Bassett välja tuua kogu seda masendust ja häda, mille on maale toonud Malachi nimeline sorts (Jason Flemyng). Mul puuduvad teadmised Bassetti poliitilistest vaadetest, kuid Malachi valitsemisalast võib välja lugeda vihjeid nii Suurbritannia praegusele majandusolukorrale kui ka Gordon Browni juhitud valitsusele.

Solomon Kane'i karakter on loodud Robert E. Howardi poolt, kes kirjutas ka näiteks Barbar Conani. Tegu on vägivallast loobunud tegelasega, kelle langemine vanale teele on kõikidele filmisõpradele juba ette teada. Üheks sellise žanri filmide nautimise võtmeks ongi just selle langemise hetke mõjusus. Sellest sõltub, kui väga kinokülastaja suudab kangelase katsumustele ja otsingutele kaasa elada. Niivõrd üllatavat lahendust probleemile „Kuidas kangelane mõõka haarama saada?" nagu "Solomon Kane" pakub ei ole mina küll ammu näinud ja sellega, et film vaatajat ootamatult tabab, on temast saadav mõnu ka peaaegu garanteeritud.

Kuigi filmis on mitu väga tugevat kõrvalosatäitjat, (peamine kiituskoos Kane'iga reisinud Crowthorn'i perekonda kehastanud näitlejatele) on filmi tähtsaimaks osaks siiski James Puferoy näitlejatöö. Solomon Kane ei ole rõõmus karakter, kuid Puferoy suudab sinna süstida piisavalt kuiva huumorit, et tema tegelaskujust ei jääks muljet kui vaid ühe kinnisideega mõrtsukast. Kõik „Sõrmuste isanda" fännid tunnevad Kane'is kindlasti ära sügava kummarduse Aragornile. Õnneks aga ei ürita Puferoy kedagi kopeerida ja lõpuks on Solomon Kane ikkagi tema enda, mitte Aragorni nägu.
Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et „Solomon Kane" on seiklusfilm mis kindlasti väärib vaatamist. Kuigi ta laenab palju teistelt filmidelt, nii vanadelt kui uutelt, on tegu siiski värskendava nähtusega praegusel filmimaastikul ja eheda tõestusega, et häid filme tehakse ka mujal kui Hollywoodi stuudiotes.
4/5

"Fantastiline härra Reinuvader": fantastiliselt erinev

Fantastic Mr. Fox 2009 Animatsioon

2009. aastal otsustas Hollywood kinokülastajate õnneks tagasi pöörduda oma juurte juurde ja valmis said kolm klassikalises stiilis valminud animatsiooni. Kui „Printsess ja konn" tõestas, et Disney oskab veel teha ka käsitsi animeeritud filme, siis „Coraline" ja sel nädalal meie kinodesse jõudnud „Fantastiline härra Reinuvader" on korralikud nukufilmid.

Härra Reinuvader (George Clooney) lubas oma naisele (Meryl Streep), et pärast nende poja Ashi (Jason Schwartzman) sündi paneb ta kanalate röövimise ameti igaveseks maha. 12 rebaseaastat hiljem on kihk aga liiga suur ja nii võtab ta appi sõber Mägra (Bill Murray) ja oma nõo Kristoffersoni (Eric Anderson), et korraldada üks viimane suurrööv. Sihtmärgiks on kolm kohalikku ärimeest (inimsoost) Boggis, Bunce ja Bean. Kui mehed kättemaksu ihkavad, kaotab härra Reinuvader oma kodu, Kristoffersoni, ja mis kõige hullem, ka oma saba. Et kõiki neid tagasi saada, tuleb minna sõtta!

Wes Anderson on lavastaja, kelle käe alt on tulnud juba mitu väga head ja omanäolist filmi (tuntumad „Darjeeling Limited" ja „Life Aquatic"). Ka „Fantastilises härra Reinuvaderis" on tunda seda sarmi, mida eelmistes filmides. Kui ma sissejuhatuses panin filmi ühte patta „Coraline'iga", siis tegelikult erinevad nad kui öö ja päev. Seni kuni „Coraline" üritab vaatajat lummata oma 3D ja maagilise maailmaga, mis peaks paistma võimalikult ehtne, siis Anderson paneb reaalsusele juba algusest peale pidurid peale ja naudib oma loodud kunstmaailma.

Üks kõige tähtsamaid detaile „Reinuvaderi" juures on, et tegu on tavafilmist poole aeglasema teosega. Kui filmikaamerad jäädvustavad toimunut 24 kaadrit sekundis, siis Anderson pildistas oma loomi vaid sekundi kohta vaid 12 korral. Just nimelt pildistas, sest iga kaader vajas loomade sättimist. Just sellele täppistööle on Anderson lootnud ka tähelepanu juhtida.

„Reinuvader" on klassikaline Taavet-Koljati-vastu lugu. Tõsi, kui härra Reinuvaderi näpud poleks parema elu järele sügelema hakanud, poleks ka ärimeestel mingit põhjust teda vihata, kuid tänu kapitalismile ei süüdista keegi Reinuvaderit: rikkuse otsimine on alati loomulik. Seda enam, et ta üritab selle käigus olla vastutustundlik pereisa.

Filmi kurjategijad Boggis, Bunce ja Bean on aga üles ehitatud võimalikult labaselt ja vaid ühe eesmärgiga: nautida seda elu, mis neil on, ja mitte kuhugi pürgida. Kui üks väike rebane nende suurest varandusest kasvõi grammigi varastab, peavad nad kiirelt kätte maksma, hoolimata midagi teiste tunnetest või loodusest.

Just loodus on üks „Reinuvaderi" tugevamaid külgi. Loobudes igasugusest taotlusest reaalsusele on Anderson suutnud luua maailma, kus mitte keegi ei kahtle rääkivates loomades, samas kui Coraline'i rääkiv kass vahepeal kentsakana tundus. Ümberringi olev keskkond on kõike muud kui reaalne, kuid et see on loodud just selle ainsa loo rääkimiseks, on see ehk paremgi kui reaalsus.

Häältest teeb oma tavapäraselt tugeva esituse Clooney, kuid kõige paremini on oma osasse valitud Streep, kes suudab olla emalik, ilma et ta oleks nii äratuntav, et tema staariimidž tegelase nautimist segama hakkaks. Schwartzman ja Anderson on samuti väga tugev paar.

„Fantastiline härra Reinuvader" pole veatu. Kohati tundub filmi sisu lihtsalt seisma jäävat, et sisse mahutada kaks kesist naerukohta ja kui lugu on juba mõtet rääkimist, miks mitte näidata seda meile natukene pikemalt. Nali aga kaalub vead üle ja Wes Anderson on saanud hakkama järjekordse tagasihoidlikult humoorika ja kokkuvõttes tõeliselt meeldiva filmiga.

Jääb ainult küsida, miks otsustati Eesti keelde tõlkida „Alice Imedemaal", aga mitte „Reinuvader". Kui üks neist filmidest võiks tõlkest (rahalist) kasu lõigata oleks selleks just viimane.

4/5

„Chéri": armastus ei küsi vanust

2009 Romantiline draama

Kui vananev kurtisaan Lea (Michelle Pfeiffer) oma sõbranna 19-aastase poja Chéri (Rupert Friend) nädalavahetuseks oma maakoju kaasa võtab, ei oska ta ette kujutadagi, et nii saab alguse 6 aasta pikkune suhe. Nende armuseiklus leiab aga ootamatu lõpu kui Chéri ema Madame Peloux otsustab oma poja kokku sobitada noorukese Edméega (Felicity Jones). Lahus olles ei suuda aga Lea ja Chéri teha aga muud, kui üksteisele mõelda ja nii üritavadki nad taas kontakti leida.

„Chéri" räägib loo kahe inimese omavahelisest armastusest, mis võitleb oma õiguse nimel eksisteerida. Ühtlasi julgeb film küsida, kas armastus on ikka õige ilma sõnata „armastus". Lea on maailma vanimal töökohal töötamisega kokku kogunud kopsaka varanduse ja võib lubada endale noore ja ülbe elunautleja ülalpidamist. Olles aga omanud oma elus nii mitmeid mehi, ei ole ta kunagi suutnud endale lubada kellegi armastamist. Alles Chéri lahkumise järel saab ta aru, mis tunne see oli.

Olgugi, et filmi nimeks on „Chéri", on selle liikumapanevaks jõuks siiski Pfeifferi tegelaskuju kes peab uuesti leidma enda jalgealuse, kui tema tugevaim toetuspunkt maailmaga kaob ja ta järsku avastab, et ta võib oma elukutse jaoks liialt vana olla. Kuigi filmi tegevus leiab aset 20. sajandi algul, ütleb „Chéri" oma publikule, et ükskõik kui suured rahahunnikud ei saa osta aseainet armastusele, mis kõlab tõena ka tänapäeval.

Samal ajal, kui Lea karakter iga oma ekraanilkäiguga üha mitmekihilisemaks muutub, tundub Chéri jäävat emotsionaalselt samale tasemele nagu filmi algul. Olles esmalt Leaga koos seiklushimust, hiljem mugavusest, ei pilguta ta silmagi, kui peab ühe naise teise vastu vahetama. Tegelikult on ta kõige vihkamistväärivam tegelane filmis, kuid tänu Friendile on Chéri liiga ilus, et teda tõsiselt jälestada. Filmi lõpuks tunneb vaataja tema üle pigem haletsust, sest ta on lõksus elus, mida ta ei salli, ja on ennast ise välja heitnud elust, mida ta armastas.

„Chéri" on film, mis elab ainult oma näitlejatöödel. Iga lavastaja Stepher Frearsi valitud kaader on mõeldud komplimenterimaks tegelaskujusid, mitte vastupidi. Pfeiffer on oma rolli valitud ideaalselt ja iga tema kõneldud sõna tekitab vaatajas tunde elavast maskist, mille taga on peidus inimene. Tema häälest palju tähtsam osa on aga miimikal: kui Pfeiffer naeratab, on tema nägu täiesti sile ja nooruslik, ent kui ta lubab endal lõõgastuda, annavad 51 eluaastat tema näol end tunda. Just need kortsud räägivad sekundikski näkku ilmudes palju rohkem kui sajad filmis vahetatud viisakused. Vaadates Pfeifferi/Lea ilmet saab vaataja teada, kuidas oleks sel hetkel õige suhtuda  Friendi tegelasse.

Nagu enne mainitud, Chéri eriti ei muutu ja seetõttu on ka Friendi näitlejatöö lihtsam, kuid mitte vähem mõjus. Ta suudab olla oivaline tõbras ja samas panna publiku uskuma, et nii võibki käituda. Filmi kõrvalosatäitjad annavad palju nõrgema esituse: Kathy Bates on küll efektne paroodia seltskonnadaamist/prostituudist, kuid ta mängib oma poega armastavat ja vihkavat tujukat naist samamoodi ja Felicity Jones unustab oma karakterisse kuni viimase stseenini üldse mingit emotsiooni lisada.

„Chéri" paneb kinokülastajad mõtlema armastuse tähendusest. Väga värskendav on vaadata kostüümidraamat, mis ei tassi vaatajat tagasi Victoria-aegsele Inglismaale vaid leiab uue vaatenurga kuidas oma lugu rääkida. Lugu iseenesest on isegi viimase kümnendi jooksul korduvalt kinolinalt läbi käinud, kuid mis „Chéri" esile tõstab on tema suurepärased näitlejatööd. Filmi viimane kaader kummitas mind veel kaua pärast seanssi lõppu.

3,5/5

„Alice Imedemaal": huvitav, ent pettumus

Kui 19-aastane Alice (Mia Wasikowska) taas kauges lapsepõlves külastatud Imedemaale satub, on Punane Kuninganna (Helena Bonham Carter) seal võimu oma õelt Valgelt Kuningannalt (Anne Hathaway) üle võtnud. Kohates oma teel „Alice'i" lugudest tuttavaid tegelasi Valget Jänest, Kiigajoni ja Käägajoni, Irvik-Kassi jt., asub Alice Hullu Kübarsepa (Johnny Depp) juhtimisel teele läbi Imedemaa, et täita ettekuulutus ja vabastada maa Punase Kuninganna türannia alt.

Kultuslavastaja Tim Burton saab taaskord hakkama ääretult omanäolise filmi loomisega, mis pakub nautimist kindlasti kõikidele tema fännidele, kuid sellega ka kiitused kahjuks lõppevad. Kõige suuremaks komistuskiviks Burtoni teel saa mitte ta enda lavastajatöö, vaid filmi linastusaeg: kõigil on võimalus suurtest „Alice'i" plakatitest mööda minnes mõnes väiksemas saalis kolmandat korda „Avatari" vaadata.

Ma tean, et on väga ebaaus võrrelda omavahel „Avatari" ja „Alice'i" loodud maailmu, sest nende suunitlus on totaalselt erinev, ent tahes tahmata see paralleel tekib. Üheks süüdlaseks on kindlasti 3D-tehnoloogia, mis võimaldab fantaasiamaailmu ellu kutsuda. Tim Burton on loonud muinasjutulise paiga, mida suudab igaüks oma peaski ette kujutada, ent et Pandora on niivõrd uskumatu, nõuame me nüüd oma kujutlusvõimelt enamat. Ja kuna filmid on lihtsalt üks moodus oma kujutlusvõimet kasutada, siis jääb „Alice" tunduma tagasihoidlikuna.

Ent palju rohkem, kui maailm ise, jääb filmist hinge kriipima karakterite labasus. Midagi ei ole kehvasti öelda „päris" maailma kohta, kust Alice pärineb, sest sealsed tegelaskujud peavadki olema naeruväärt lihtsad, et filmisõber saaks hinnata peeglitaguse maailma kentsakust ja raskusi. Ent miks siis on tihti palju raskem samastuda Imedemaal elavate tegelastega, kui lihtsameelse poissmehega, kes Alice'i kätt palus, teda tegelikult teadmata? Mitmed tegelased saavutavad oma tipphetke liialt vara ja on edasi pigem segavateks faktoriteks: Unihiir päästab esimesel kohtumisel küll Alice'i elu, kuid edasi on ta lihtsalt kasutu näriline, kes üritab parimat, ent alati ebaõnnestub; Stayne, Punase Kuninganna ustavaim sõdur, on oma esimestel ekraaniminutitel hirmutav, kuid edasi mandub Kuninganna lakeiks jne. Just Unihiirt on hea võrrelda „Narnia krooniktest" pärit hiir Reepicheepiga, kes ei ületa Unihiirt millegi poolest oma vahvusega ja pakub sarnaselt ka koomilist tausta, kuid kokkuvõttes saab teisest siiski tõsiseltvõetav tegelane, esimesest mitte.
Eranditeks on muidugi hullusest pakatav Depp oma Kübarsepa rollis ja Irvik-Kass (Stephen Fry), kes oma tobeda irvega alati tuju helgemaks teeb ja koerustükke pakub.

Näitlejatöödest on kõige meeldejäävam suhteliselt tundmatu Wasikowska, kes teeb Alice'i rollis tugeva rolli. Väsimust hakkab ta näitama alles filmi viimasel kümnel minutil. Teistes peamistes rollides olevad Depp ja Bonham Carter on üksnes keskpärased.

Butron armastab oma filmidesse palgata ühtesid ja samu näitlejaid ja nii on tegu juba ta 7. filmiga kus mängib Depp ja 6. filmiga, kus võib kohata Bonham Carterit. Just sellepärast ongi kerge hinnata nende näitlejate esitusi, sest filmid nagu „Charlie ja Šokolaadivabrik" ja „Sweeney Todd" on meile õpetanud, mida nad Burtoni käe all tegelikult suudavad.
Suurtest osadest on rääkimata veel Anne Hathaway Valge Kuningannana. Hathaway on suurepärane, tema karakter mitte. Valge Kuninganna on lihtsalt igav! Ja seega jõuame ka minu jaoks filmi kõige häiriva küsimuseni: „Miks on vaja Punast Kuningannat kukutada?" Tõsi, et Valge Kuninganna on andnud lubaduse mitte kunagi kellegi vastu vägivalda kasutada ja et Punane Kuninganna harrastab ebasobivatel inimestel päid maha raiuda, aga mis sellest?
Meie kinokülastajatena teame, et me ei satu kunagi peeglitagusele maale. Seega ei saa me ka tunda end Punasest Kuningannast ohustatuna. Küll aga saab meile ahvatlevana tunduda tema poolt pakutavad lõbustused: flamingod kroketikeppideks või sead jalahoidjateks. Juba Vanas-Roomas teati, et inimesed kannatavad vähest julmust, kui neile seda leiva ja tsirkusega serveerida. Mina isiklikult eelistaksin elada punases lossis ja vaadata ette, et ma kellegi varvastele ei astuks, kui igavas steriilsuses.

Viimase suure veana peab „Alice Imedemaal" üle elama veel Imedemaal toimuva lõpustseeni: suure võitluse hea ja kurja vahel, kus Alice peab tapma müütilise koletise. Film mis on poolteist tundi sisendanud meile oma vastuseisu vägivallale (kurjad käsilased pole kunagi kurjad, väljatorgatud silm leiab taas õige omaniku jne.) peab millegipärast vajalikuks lõpetada kõik suure võitlusstseeniga. See jätab endast filmi lõpuks niivõrd halva maigu, et ma ei imesta, et Alice niivõrd kiiresti neelab joogi, mis ta tagasi reaalsusesse viib. Sama kiiresti saabuvad ka meid päästvad lõputiitrid.
„Alice Imedemaal" pidi olema üks selle aasta suuri filme. Viimasel ajal on tulnud välja nii palju häid filme, et kahjuks jääb seekordne film ühelt mu lemmiklavastajalt Burtonilt lihtsalt liiga nõrgaks. Ma ei ütleks, et „Alice" poleks vaatamist väärt, kuid seda tuleks vaatama minna madalate ootustega, sest muidu võib sarnaselt minuga pettuda.
Lõpetuseks ütlen vaid, et 3D on „Alice Imedemaal" jaoks asendamatu ja vähemalt alguses saab seda tõesti nautida, enne kui kõik erinevad vead üle pea kokku hakkavad lööma. Tore näha, et alguses pingutatud efektid on nüüd kinokunstis kindlat kohta leidmas.

Hoiatusena pean mainima, et filmi originaalkeeles vaatama minejad peaksid omama head inglise keele oskust, sest film on subtiitriteta ja näitlejate aktsendid kohati raskestimõistetavad.

2,5/5