Sügishooaja uued telesarjad annavad juba lootust, et Eestis on tekkimas telenäitlejate põlvkond – näitlejad, keda teatakse pigem televisioonist kui teatrilavadelt. Ning kes on suutnud oma näitlemiskunsti televisiooni nõudmistele vastavaks muuta. Mis veel puudutab lavastuslikke sarju – ma ei taha kuuldagi kroonilisest rahapuudusest, kui jutuks tuleb nende kvaliteet!
Uute kodumaiste sarjade start on nähtud. Nüüd mõned mõtted, mis debüüte jälgides pähe keerlema jäid. Esiteks tele- ja teatrinäitlemine, mille vahet suur osa näitlejast ikka veel kas ei mõista või ei tahagi mõista. Põhjus küllap selles, et lavakas koolitatakse neid esinema ikka teatrilaval, kus tuleb hoolt kanda selle eest, et ükski sõna, žest ega ilme ka tagumises reas istuva publiku jaoks kaotsi ei läheks.
Televisiooni jaoks peab seda paksu kihti maha koorima. Meie näitlejad kipuvad unustama, et nad räägivad telesarja võttel moodsa helitehnika, mitte tagareaga – ja tulemus on, et nad karjuvad nagu rattal ja häädavad sõnu ebaloomuliku paatosega, otsekui oleks televaataja kuulmispuudega või pikaldase taibuga. Teatris on vaja hoogsamalt kehaga tööd teha, samas ekraanil võimendub ka vähene.
Aga selleks, et meistriks saada, on vaja kogemust. Mis meie seriaalinäitlejatel alles hakkab tekkima – kui palju seda lavastuslikku televisiooni Eestis enne viimaste aastate buumi ikka tehtud on? Võib-olla alles nüüd on hakatud üle saama ka valehäbist, et televisioonis näitlemine on teatrikunsti muusat häbistav haltuura.
Mängime, et teeme seriaali
Mulle on Eesti telesarju vaadates ikka tundunud, et kui USAst, Suurbritanniast ja teistest suurtest teleriikidest jõuavad meieni "päris" seriaalid, siis Eestis justkui mängitakse seriaalitegemist. Ja kriitikud ning televaatajad, peale minusuguse otsekohese õelusekoti, on mõistvad ja andestavad, varmad rõõmustama, kui "mänguseriaal" kukub juba üsna päris asja moodi välja (kuid see on muutumas – mida rohkem kodumaiseid sarju tehakse, seda nõudlikum saab olema vaataja, kes polegi varsti enam tänulik sellegi eest, et üldse midagi tegema vaevutakse).
Minu unistus on näha Eesti teleekraanidel sellist kodumaist sarja, mida vaadates saab end unustada ja uskuda, et see kõik on päriselt. Aga näen enamasti siiski näitlejat, kes mängib rolli. Kelle laubal justnagu terendaks suurte tähtedega: "Aga see kõik on ju mängult!" Tahaksin nii väga uskuda, loosse põgeneda – milleks televisioon ju ongi.
Räägitakse palju rahast – et Hollywoodiga võrreldes kärbsemusta meenutavate eelarvetega ei saa "päris" asju teha, vaid peab olema tänulik sellegi eest, mis on. Ja hea, et üldse tehakse. Aga andke andeks, kuidas puutub näitlejavilumusse raha? Kuidas puutub raha hea loo kirjutamisse? Mis on sellel rahaga pistmist, kas näitleja mõjub ekraanil oma osas loomulikult ja usutavalt või mitte? Muidugi tahab ta palka saada, aga ma ei usu, et ühegi näitleja au lubaks ka kasinama töötasu puhul latti langetada - ju siis on vajakajäämine, miks teleroll alati hästi välja ei tule, milleski muus.
Positiivse näitena toon esile taas kord TV3 "Mendi" – kui vaatan Ago Andersoni, siis ma ei näe näitlejat oma osas, vaid näen tõepoolest keskealist politseinikku, kes on elust ja tööst räsitud ja tülpinud, igatseks midagi muud ja suuremat, aga ei tea veel, kuidas seda saavutada. Vaatan ja tõepoolest usun, et nii ongi. Et ta on päriselt. Sellest mu vaimustus. Selline õnnestumine on Eesti teles nii harukordne, et paneb rõõmust karglema. See, et suutsin tõepoolest unustada, et vaatan lavastatud lugu, teebki "Mendi" minu silmis sügishooaja õnnestunuimaks uueks tulijaks. Ja mulle tundub, et pole ta põrmugi kõige kallim projekt, mis tänavu eetrisse paisatud. Ärge rääkige nii palju rahast!
Põnevikust ja turvatundest
Mis mind Kanal 2 "Süvahavva" puhul enim häiris, oligi vast, et väga õnnestunud näitlejatööd olid läbisegi kehvematega. Õuduspõnevik on minu arvates aga üks nõudlikumaid žanre üleüldse. Et see toimiks, mitte ei ajaks valedes kohtades naerma, on vaja, et see oleks viimse nüanssideni lihvitud ja kõik oleks viimseni paigas, muidu on tulemuseks hoopis "Scary Movie" laadne pila. Iga vääratus häirib.
Tahtsin rääkida ka klišeedest. "Süvahavva" puhul on seda arvustustes mainitud – väga tuttav lugu, perekond kolib maale, uues elukohas kummitab ja miskipärast painavad paranähtused just lapsi. Selle kohta ütleksin, et krimi ja põnevuse puhul rahvas klišeid ootabki. Klišeid kasutatakse üha ja üha ju seepärast, et need toimivad. Mulle tundub, et põnevikus eksperimenteerimine kaugele viia ei pruugi. See peab tekitama kõhedust – ja võtteid, kuidas seda saavutada, ei ole ju ülearu palju. 
Nii veidralt ja äraspidiselt kui see ka ei kõla, aga põnevikust ja krimist loodab vaataja turvalisust. Asjad peavad olema nii, nagu need on alati olnud. Teekond peab viima kindlalt sihtpunkti. Väga originaalitsevad püüdlused ses vallas on ka muu maailma teles üsna ruttu välja surnud – mõnda aega on uudsus põnev, aga siis pöördutakse jälle tuntu ja klassikalise juurde tagasi. Arvan, et seda väga uut ja originaalset lugu ei ole põneviku puhul mõtetki otsida, parem on püüda vanad head klišeed enda kasuks tööle panna ja originaalsust lisada üksikasjade näol. Mida on "Süvahavva" teinudki. Ja rahva reaktsioon näitab, et lugu toimib.
1) Välismaal on seriaalinäitlejad, kes teevadki seda konkreetset tööd, mitte ei käi etenduste ja proovide vahelt teles sutsakaid tegemas. Neile makstakse nii palju, et nad elavad sellest ära. Tehakse proove jne. - sisuliselt sama töö nagu teatris.
2) Kui on vähe raha, siis tuleb piirata võttekohtade arvu ja ka stseenis osalevate näitlejate arvu. Palju näitlejaid ühel ajal kokku saada on väga raske. See omakorda seab kohe piirangud stsenaariumile. On vale arvamus, et "palju raha = efektitsemised". Muidugi saab raha kulutada ka plahvatustele, eriefektidele või helikopterilt võetud plaanidele, aga eelkõige tähendab normaalne eelarve loominguvabadust ehk rikkalikumat stsenaariumi.
Ja kui veel Hollywoodiga võrrelda, siis seal kirjutab enamasti sarja palju stsenariste, mitte nagu Eestis, kus üks inimene vihub sarja algusest lõpuni valmis.