Kohtuotsus "Omakohtule": idee hea, nüüd vaja vaid televisiooni teha! (11)

Kriitikud on TV3 sügishooaja vastkoorunud tibukese "Omakohus" vastu olnud karmid – enam madalamale ei andvat ühe telesaate latti langetada. Otsustasin uurida, kas asi on ikka tõesti nii hull. Kohtuotsus: ei ole, aga saade on praegusel kujul tõepoolest pigem raadiosse sobiv. 

"Omakohtu" hooajaeelne promoklipp oli intrigeeriv – rangelt talaaridesse riietatud saatejuhid Kirsti Timmer ja Alari Kivisaar hauataguse paatosega tõotamas kurjakuulutavat revolutsiooni, millest unistas juba Lenin. Ehk anda võim rahva kätte. Juba enne saate eetrissejõudmist tekkis kahtlus, kas helistajate tele-eetrisse lubamine on ikka hea mõte, sest raadiojaamade kogemus kipub näitama, et tegemist on saatest saatesse korduva innuka vinguviiulite seltskonnaga.

Arvustamiseks valisin internetist viimase järelvaatamiseks kättesaadava saate, milles analüüsiti soolise võrdõiguslikkuse voliniku tegevust – kas rahvas saab sellise ametniku tegevuse mõttest aru või mitte. Esimene tähelepanek: tandem Timmer ja Kivisaar mõjub iseenesest meeldivalt, vaoshoitum meespool tasakaalustab kenasti emotsionaalset ja kirglikku naist. Ka on mõlemad pikaajalise raadiokogemusega, seega otsesaateks, kus mõte peab kiiresti liikuma, on selline valik igati mõistlik. Mõlemal on sobiv kuvand – sotsiaalselt tundliku närvi ja otsekohese ütlemisega eeskujulikud pereinimesed, kellega peaks suutma suhestuda suur osa telepublikust. Veidi harjumist nii teineteise kui ka otse-eetriga ja saatejuhtidele etteheiteid ei olekski.

Esimene videolugu, kus reporter läks kaameraga soovoliniku kabinetiukse taha, ei rääkinud millestki muust kui sellest, kuidas reporter lugu kätte ei saanud, sest volinik ei soostunud temaga suhtlema. Jäi arusaamatuks keeldumise põhjus – kas volinik ei soovinud tõesti oma tegevusest rahvale aru anda (milline mulje saates jäeti) või oli põhjus näiteks selles, et noorsand põrutas kaameraga kohale ilma eelkokkuleppeta. Kahju, et reporter seejärel alla andis, sest kuigi lugusid sellest, kuidas lugu ei saadud, on täitsa toredasti ja kõnekalt välja mängitud nii tele- kui ka printmeedias, ei kuulunud antud lugu selliste hulka – puudus peetervõsalik sarm ja irooniline bravuur. Mina nägin vaid solvunud noorukit, kes ukse taha jäeti.

Juba esimese viie minuti jooksul sai selgeks, et saade venib liiga pikaks ja kisub staatiliseks – nõustun arvustustes juba kõlanud mõttega, et praegusel kujul sobiks formaat tõepoolest pigem raadioeetrisse. Tänavaküsitlus mõjub televisioonis alati värskendavalt ja minu meelest ei teeks "Omakohtule" mingit kahju, kui helistajate eetrisselubamisest loobutaks. Tele-eetris läheb alati rohkem korda selle inimese arvamus, kellele vaataja saab ka otsa vaadata. Helistajate panus võikski piirduda ekraanigraafikana kuvatava gallupina (antud saate puhul, tõsi, jättis poolt- ja vastuhääletajate vahekorra ülisuur kõikumine väga väikese aja vältel mulje, et hääletajaid ei ole sugugi massiliselt).

Kuna kolm-neli helistajat, paar videolugu ja saatejuhtide omavaheline vestlus ei täida pooletunnist eetriauku kuigi tempokalt, siis ongi saate suurim häda talumatu venimine, mis jätab kergesti mulje sisutühjusest, kuigi iseenesest on teemas iva ju täiesti olemas ning kindlasti see ka erutab eestlasi – seda tõestab kas või "Omakohtu" veebikajastuste kommentaariumis ja saate Facebooki-lehel kihav elu.

Igal argiõhtul eetrisse jõudev otsesaade, mis peab kirgi kütma parajasti kõigi eestlaste keelel oleva kuuma teemaga, on tegijaile meie säästuoludes paras väljakutse ja antud juhul näib, et formaat käib sellele eraldatud ressursist üle. Kui kavatsetakse jätkata ühe reporteri ja kahe saatejuhiga, kelle õlul on kogu pooltunni raskus, ei teeks eetriaja kahe kolmandiku võrra lühemaks tihendamine või formaadi ülepea uudistesaatesse integreerimine paha. Praegu, saadet internetist vaadates, tabasin end kõrvaklappidest tulevat unustades hoopis kõmuportaalides surfamas... 

Tekkis ka déjà vu hetk ehk meenus Kanal 2 aastatetagune katsetus, tollal teleprodutsendina alles beebipapudes esimesi samme astuva Tuuli Roosma "Tere õhtust!": laua taga istus kolm naissaatejuhti, kes lappasid värsket ajakirjandust, püüdes sealt päevakajalisi ja eeldatavalt kogu Eesti naisvaatajaskonda erutavaid jututeemasid leida. Tulemus oli sama staatiline ja kunstlikuna mõjuv ning saade lõpetas üpris kuulsusetult teleajaloo prügikastis. Tuuli õppis õnneks kiiresti ja tema järgmine naistekas "Saladused" sai hitiks, mis köidab publikut tänagi. Ka "Omakohtul" on küllaga arenemisruumi – loodetavasti ei võta tegijad konstruktiivset kriitikat solvanguna ega tõmbu automaatselt kaitsepositsioonile, vaid näevad ka ise, milliste nippidega saaks formaati tunduvalt telegeenilisemaks muuta. 

Kuidas saaks paremini? 

Et mitte tühja kaagutada, löön eelkõneldut kokku võttes lauale spikri, kuidas saadet poole ägedamaks muuta, sest idee ei ole ju kehv.

a) Helistajad jäägu raadio pärusmaaks, telesaatele ei anna see mingit lisaväärtust – anonüümne hääl, mis kõneleb anonüümse kattepildi foonil, ei lähe mulle korda.

b) Rohkem rõhku tänavagallupile, sest inimesega, keda oma silmaga näen, suudan ka paremini suhestuda.

c) Videolood sisukamaks – lugu sellest, kuidas lugu ei saadud, ei tee reporterile au, kui ta vaid selle nentimisega piirdubki. Arvamusliidreid oleks tahtnud rohkem näha, samuti sisutihedamat ülevaadet sellest, kes on Mari-Liis Sepper, milleks, millal ja kuidas tema ametikoht loodi ning mida ta seni on korda saatnud. Kõik ikka selleks, et televaatajal oleks laiem baas, mille põhjal saates esitatud küsimusele vastates otsust teha.

d) Selle asemel, et lasta saatejuhtidel pikalt-laialt omavahel jutustada, tasuks kaasata stuudiopublik või kutsuda stuudiosse teemaga haakuvaid külalisi – elav ja kirglik debatt, mida eelreklaamis lubati, praegu tegelikult ju puudub. Tahaks näha vaidlust ja arutelu, sest praegu jäi mulje, et tegelikult on saates püstitatud küsimusele vastus juba ette kirjutatud, sest televaatajat nügiti silmnähtavalt eelarvamuslikult piki ühesuunalist tänavat.

Telehooaega alustas "Omakohus" teletopi liidripositsioonilt, aga ärgem hõisakem enne õhtut – tõehetk, kas tegu on tõesti uue rahvalemmiku või ühenädalasensatsiooniga, saabub siiski alles mõne nädala pärast, kui ka teised sügishooaja uued saated on eetrisse jõudnud ning end käima tõmmanud.