Ilmselt on Eesti meedia liiga konservatiivne ja enesekeskne, et olla hariv.

Ajalehes The Times on olümpiarubriik lastele. Seekord tutvustati tõstmist. Mõistagi ei saa lapsed aru kilogrammidest, et kui palju on palju.

Seega tuleb neil asja seletada lihtsamalt. Ja pildiga, mis rääkivat rohkem, kui sõnavoog.
Niisiis: briti naistõstja suudab rebimises sirgetele kätele tõsta vastsündinud elevandi ja tõukamises Arnold Schwarzeneggeri.

Klaar kui õun!

* * *

Uelsi koomikult, Monty Pythoni tiimi liikmelt küsiti, kumba eelistab, kas kujundujumist või kreeka-rooma maadlust?

„Kreeka-rooma maadlust!"

Miks?

„Sest see pole kujundujumine."

* * *

Mida kõike küll ei edetabeliseerita. Britid on järjestanud kümme kõige kehvemat hümni, mida võib autasustamisel kuulda. Siinkohal nimekiri tagantpoolt ettepoole: Kongo, Kasahstan, Burkina Faso, Iraak, Kolumbia, Alžeeria, Hispaania, Kreeka, Uruguai ja võitja (või kaotaja, kui teistpidi võtta) on... Põhja-Korea!

Kusjuures kolumbialased võtsid nimekirja tõsiselt ning hümnide arranžeerija Philip Sheppard on saanud sealtmailt mitmeid ähvarduskirju, et on ilusa muusika oma töötluse ja Londoni Filharmoonikutega peesse keeranud.

Hetk tänaselt purjetamiselt, kus Deniss Karpak võitis teise sõidu

Peab tunnistama: inimesed, kes on kokku klopsinud olümpiamängude ajakava, pole (tele)vaatajale küll suuremat mõelnud.

Kui jalgpallurid välja arvata, kellele antakse alagrupivoorude vahel kaks puhkepäeva, on korraldajad pallimängude ajakava koostamisel lähtunud valemist: meeste päev ja naiste päev.

Iseenesest ju tore algatus, paraku aga tõeliselt laia maitsega spordisõpra, kes tahaks näha võimalikult palju, üsna ängistav. Näiteid sai tuua juba üleeilsest - siis sattus ka meeste jalgpall samale päevale -, aga ka tänased kõlbavad suurepäraselt.

Suures osas kattusid ja kattuvad järgmised meeskondade madistamised: Hispaania - Austraalia korv-, Poola - Bulgaaria võrk- (pildil) ja Ungari - Lõuna-Korea käsipall; seejärel Horvaatia - Serbia käsi-, Brasiilia - Suurbritannia korv- ning USA - Saksamaa ja Itaalia - Argentiina võrkpall.

Õnneks juhtus vähemalt nii, et hilisõhtused põnevusheitlused ehk Argentiina - Prantsusmaa korv- ja Brasiilia - Venemaa võrkpall sattusid erinevatele kellaaegadele.

Midagi pole parata: vähemalt pallimängudes on meeste võistlused ikka kõigil aladel esmatähtsad igas mõttes. Feministidel paluks selle avalduse peale liigselt mitte erutuda, sest vaevalt et õnnestub erandeid välja tuua.

Lahendus oleks mõistagi imelihtne: piisaks alade kaupa päevade nö vahetamisest. Täna mängivad mehed korv- ja käsipalli ning naised võrku, homme vastupidi. Ja nii edasi.

(Et hilisõhtul kattub olümpiaprogrammiga Henrik Ojamaa ja Motherwelli Meistrite Liiga vutiheitlus Ateena Panathinaikosega, on juba kirjutaja isiklik traagika. Tõsi, traagika, millega ta edukalt hakkama saab.)

Et Õhtulehe teekond Londonist Inglismaa lõuna-rannikul asuvasse Weymouthi, kus täna võistlustules kõik viis Eesti purjetajat, on kolmetunnise rongisõidu pikkune, viskame pilgu tänasele The Timesile ja mõtleme kaasa.

Esmalt amüsantseim jutuke. Mureallikaks on prints Harry, kes pea kõigil avalikel üritustel troonipärija prints Williami ja tema abikaasa Kate'iga kaasas tolkneb. Kas Harry ei peaks abielupaarile veidi omavahelist kvaliteetaega võimaldama, küsitakse.

„Harry vajab endale oma Kate'i," lausub ajaleht ja tõdeb, et mida kauem praegu 27aastane noormees kaasat otsib, seda ahtamaks valik jääb.

***
Kõik briti ajalehed - The Times pole erand - pulbitsevad olümpiapiletiteta jäänud kodanike pettumusest, mida muudavad vängemaks tühjad pingiread VIP-sektorites.

Mängude korralduskomitee märkis, et võrreldes Pekingi olümpiaga on akrediteeritud inimestele - VIPid, sportlased, spordiametnikud, ajakirjanikud - mõeldud kohti vähendatud 15% ja igapäevaselt tegeletakse vabanevate piletite müüki paiskamisega.

109 Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmest on Londonisse saabunud 105, ent isegi igasugusest kollasusest prii The Times kirjutas, et paljud neist eelistavad spordivõistluste asemel pesitseda viie-tärni hotellis ning külastada Londoni luksuslikumaid kaubanduskeskusi. Spordijuhi töö ei ole kerge...

***
Lõuna-Korea sportlaste peamisteks tugevusteks on pea kõigile arusaamatu taekwondo ja istumisprotestid. Poksija Jung Il Byuni 1988. aastal Seouli olümpial alustatud traditsiooni - kaotusega mittenõustumise tõttu istus ta ringis kuni poksisaali tuled välja lülitati - on Londonis edasi kandnud naiste epeevehkleja Shin A Lam (75 minutit) ja judomaadleja Cho Jun Ho (mõned minutid).

Tulemused on jäänud jõusse, mis õpetab, et kindlaim moodus võitmiseks on olla nii tugev, et kohtuniku võimalik eksimus määravaks ei saa. Kui loodad õnnele, tuleb arvestada ka ebaõnnega.

***
Suurbritannia naiste maahokikoondise kapten Kate Walsh sai pühapäevases mängus Jaapaniga (4:0 võit) vastase hokikepiga tabamuse näkku, mis purustas ta lõualuu. Mängud läbi? Ei! Hoopis operatsioon, mille käigus traageldati luu metallplaadiga kokku ja kõigi eelduste kohaselt Walshi olümpia jätkub.

Üllatav see pole. Walsh on tõeline raudnaine. 2006. aasta MMil Itaalias sai Walsh palliga tabamuse kõri pihta, lendas Londonisse operatsioonile, naasis võistluspaika, seadis kaptenipaela käele ja juhtis Suurbritannia naiskonna kuldmedalini.

Kõigi maailma olümpiaraamatute kirjutajad loodavad, et Londonis rullub lahti sama stsenaarium, mis kuue aasta eest. Võimsa hingega võimas sportlane ja võimas lugu.

***
Uuringute kohaselt langeb Suurbritannias naissportlaste osaks 5% meedia tähelepanust ja 0,5% spordisponsorlusest (mitte segi ajada toetusega avalikust sektorist). Andmeid valdamata julgen väita, et Eestis vastavad protsendid nii nadid ei ole.

Pilte naiste korvpallist Venemaa vs. Brasiilia

Eesti spordihuviline on see köikse targem siin maailmas. Ta teab alati, kuidas asjad peavad olema ja teab, et omad sportlased peavad olema esimesed, sest muidu on nad turistid.

Ainult, pagana päralt, ma ei mõista, miks sportlane ei tohi seada kõrgeid eesmärke? Kui sulgpallur Raul Must võitis laupäeval olümpial austerlast, olid netikommentaariumid kiitvaid hinnanguid täis. Jõudis ta eile kaotada ja seejärel kuulutada, et nelja aasta pärast Rio de Janeiros tahab medalit püüda, kui selgub, et see jutt ei kõlba. Sest medalit ei võitvat ta niikuinii.

Vehkleja Nikolai Novosjolov tohtivat kuulutada, et läks Londonisse ainult ühe medali järele. Miks maailmameister tohib, aga tähtede poole püüdleja veel mitte?

Kallid spordihuvilised! Palun öelge, millal on mõni madalaid eesmärke seadnud sportlane jõudnud tippu? Millest unistas Erki Nool, kui ta 1992. aastal tituleeriti Barcelona olümpia odaviske nulli järel Eesti rumalaimaks sportlaseks? Millise eesmärgi püstitasid suusatajad, kui keegi neisse veel ei uskunud? Milline oli Gerd Kanteri eesmärk, kui Raul Rebane ta noore sportlasehakatisena, kes samuti midagi saavutanud polnud, "üles korjas" ja tema ümber tiimi lõi? Kas mäletate, kuidas möödusid Kanteri esimesed suurvõistlused?

Nad ei unistanud Eesti meistrivõistluste või Läti külavõistluse võitmisest, millega paljud sportlased paraku rahulduvad. Nad on seadnud endale kõrgeimad eesmärgid. Säärast sihti seadmata poleks nad ka olümpiavõiduni jõudnud.

Rein Taaramäe püüab samuti kolleeg Jaan Martinsoni sõnu kasutades "kuud, mitte maast kuuepennist". Taaramäe ponnistused on ju spordihuviliste poolt ometi soojalt vastu võetud, ehkki mees pole kõrgeimasse tippu veel küündinud. Ja temagi püüdlus tundub esmapilgul hullumeelne, sest kus on Eestis need mäed, millest Touril üles ronitakse?

Muust maailmast võib tuua korvpalli näite: kui teised riigid poleks pärast esimest ehmatust seadnud sihiks USA koondise alistamist, poleks selleni ka jõutud. Aga võeti eesmärgiks ja jõuti.

Sarnaselt eelnimetatutega Must mitte ainult ei räägi kõrgest eesmärgist, vaid ka tegutseb selle nimel. Igaüks pole valmis olümpiaeelsest seitsmest kuust neli harjutama rasketes tingimustes ekvaatorilähedases Kuala Lumpuris. Must läks sinna ja asjatundja silmale on edasiminek rohkem kui nähtav - eurooplase mängustiil on asendumas aasiapärasega.

Paraku ei saanud me Musta jalavigastuse tõttu teada, kui lähedal või kaugel on ta maailma täielikust tipust - seda Simon Santoso on - tegelikult. Pallivahetusi, mis näitasid, et olukord pole sugugi lootusetu, jätkus piisavalt.

Musta küpsemad aastad hakkavad alles saabuma. Treener Mart Siliksaar on ühtlasi ka mänedžeri eest, kes Rebase kombel ehitab üles tugevat toetustiimi. Kui Must ka ei jõua olümpiamedalini, siis ei jõua, sest eesmärk on tõesti kõrge ja raske. Aga ta on vähemalt püüdnud.

Ehkki kahetunnise ajavahe tõttu lõpevad Eestis olümpiapäevad alles kella kahe paiku öösel, toimus eilse päeva magusaim pala minu jaoks just juba öötundidel. Lootsin ehk veidi naiivselt Leedu ja Argentiina korvpallurite heitlusest põnevat lahingut, aga see mäng andis võimaluse end hoopis teisest küljest nautida.

Olümpia eel sugugi mitte veenvalt esinenud leedulastest polnud eilegi asja. Aga tühja sellest. Argentiina esitus oli see-eest tõeliselt nauditav. Pole nende süü, et Leedul Heino Endeni sõnade kohaselt õiget mänguplaani polnudki. Lõuna-ameeriklaste mängu võib kirjutada igasse õpikusse.

Kiire korvpall on silmale ilus vaadata, kiirustatud korvpall enam mitte. Leedulased püüdsid mängida kiirelt, aga ka kiirustasid meeletult ja rabelesid tühja. Argentiinlastel seevastu oli superdirigentide Pablo Prigioni ja Manu Ginobili juhendamisel kõik paigas.

Ei mingit tühja rapsimist. Naudin nende meeskondade tegutsemist, kes suudavad pallikaotuste arvu miinumumini viia. Argentiinlased näitasid eile, kuidas niimoodi tegutseda. Mõtestatud tegevus, kindlad söödud, vähene riskeerimine - see kõik aitas viskekohad hästi välja mängida, kust pall ikka ja jälle korvi toimetati.

Minut enne kolmanda veerandi lõppu, kui tabloole seati seisuks 78:59 ehk mäng oli sisuliselt tehtud, oli Argentiina teinud 3 (loe: kolm!) pallikaotust. Number, mida peaksid eeskujuks võtma ka kõik maarjamaised professionaalsel tasemel harjutavad mängijad.

Pall pole mitte selleks, et see vastasele kinkida, vaid et korvi visata. Nagu mängu kõige lihtsam moto ju kõlab: võta pall ja viska korvi! Argentiina viskas eile igal veerandajal vähemalt 24 punkti. Pole paha. Ateena olümpiavõitjal on, mille pealt minna püüdma järjekordset medalit, ja Leedul on, mille kallal pead murda.

Enamasti muretsevad teiste arvamuse pärast kõige rohkem eestlased. Ajutiselt on selle raske töö enda kanda võtnud inglased, kes tunnevad ülimat huvi, mida ikkagi arvas maailm reedesest avatseremooniast.

Laupäeval pärast meeste grupisõitu kohe stardi-finišipaiga kõrval asuvast Eesti olümpiakõrtsist Red Lion läbi põigates võtsid kolm õlut trimbanud Inglise spordisõpra ajakirjaniku kaelakaarti nähes jalamaid nööbist kinni ja nõudsid aru.

Kuulnud Mr Beani (pildil), idüllilise külamaastiku, kaatriga kihutanud Beckhami, mitte lõpuni häälest ära Paul McCartney ning James Bondiga vürtsitatud 86aastase kuninganna Elizabeth II filmidebüüdi (NB! Corgi-tõugu koerad, ülemteener ja Buckinghami palee olid lühifilmis kõik 100% autentsed!) aadressil teenitud kiitust, ilmus kolmiku näole rahulolev ilme.

Täna hommikul metrooga Wembley suunas - lisaks jalgpallile toimuvad seal ka sulgpallivõistlused - sõites sattusin kõrvuti istuma perekonnaga, kes samuti mureliku näoga avatseremoonia kohta aru pärisid. Nimelt kirjutavat Inglise lehed, et muu maailma jaoks olnud 2008. aastal filmiga Slumdog Millionaire parima režissööri Oscari võitnud Danny Boyle'i lavastatud šõu liiga britilik.

Mis mõttes liiga britilik? Avatseremoonia peabki olema korraldajariigile omane! Täpselt samamoodi oli ju Sydney's, Ateenas ja Pekingis. Londonit eristab eelkäijatest tõik, et briti kultuur on maailmas neist kõigist rohkem tuntud ja ohhoo-efekti asemel võib domineerima hakata varasematest kokkupuudetest tekkinud hea või halb eelarvamus.

Aga see pole Boyle'i, Londoni ega brittide süü. Avatseremoonia näitas Suurbritannia parimaid ja põnevamaid külgi. Kui maitse üle - näiteks kas Mr Beani asemel võinuks üles astuda Monty Python - võib vaielda, siis mitte olümpiamängude korraldajamaa õiguse üle lavastada endapärane avatseremoonia.

Wembley Parki metroojaamas rongilt maha astudes on tunne väga harjumatu - viis aastat tagasi samasse jaama Inglismaa - Eesti jalgpalli EM-valikmängu eel saabudes oli rahvamass meeletu, nüüd vaevlevad olümpiamängude sulgpalliturniiri võistluspaigani juhatavad suunanäitajad igavuse käes.

Süüdi pole sulgpall, mida mängitakse Wembley staadioni kõrval asuval Londoni suuruselt teisel siseareenil Wembley Park, kus kolme teineteise kõrval paikneva väljaku ümber mahub istuma umbes 6000 pealtvaatajat.

Wembley metroojaam, sealt võistlusareenini viiv allee (pildil) ja kõik muu juurdekuuluv on rajatud silmas pidades 90 000pealist (Wembley jalgpallistaadioni mahutavus) publikut ning hetkel veidi enam kui pooltäis sulgpallihall on lihtsalt teisest mastaabist.

***

Korraldus Wembley Arenal sümboliseerib aga tervenisti olümpiamängude võistluste avapäeva - paljud läbipääsuga tegelevad vabatahtlikud on instrueerimata, mis toob endaga kaasa ohtralt segadust, kui inimesed satuvad sinna, kuhu ei peaks või inimesed ei pääse sinna, kuhu tohiks.

Kehv on olukord ka bussimajandusega, mis logiseb iga kandi pealt. Kahel Eesti ajakirjanikul jäi täna sõudmisvõistlus nägemata ja kajastamata, sest esmalt ära eksinud buss jäi lõpuks ummikusse ja Eton Dorney sõudekanali juurde ei jõudnudki. Teateid, et bussijuhid eksivad ja ei suuda plaanist kinni pidada on üldse ärevakstegevalt palju.

Aga õnneks pole transpordirindelt kõik läbi ja lõhki halvasti - see, mis sõidab rööbastel, sõidab korralikult. Ida-Londonis asuvast olümpiapargist jõudis metrooga Lääne-Londonis paiknevale Wembley Arena'le veidi enam kui poole tunniga ning olümplasi St. Pancrase vaksalist 7 minutiga olümpiapargi juurde (bussiga kestab sama teekond umbes 40 minutit) transportiv Javelin-rong töötab kindlalt kui teravaks ihutud giljotiin.

Eile astusid võistlustulle vibulaskjad, fotograafidele oli ettenähtud fotoala sportlaste taga ja paremal pool küljel. Hämmastuse tekitas see, kuidas võistluse käigus kujunes välja, et fotograafid kõndisid koos sportlastega samal väljakul, kui mindi punkte kirja panema ja nooli välja tõmbama. Tegin sama minagi ja ära ei tulnud keegi ajama. Mõni pildimeenutus jutu juurde.

Lõppu midagi kunstilisemat,

Britid pidavat olema konservatiivid, aga nüüd korraldavad säärase jura.

Kus on olümpiatuli? Leek, mis väreledes tervitab kogu maailma sportlasi ja muud säärast?

Mingid traditsioonid võiks ju säilida. Oli avamine, mis oli - ühe arvates äge, teise meelest mage - aga ega tal viga olnud. Eriti finaal, kui olümpiatuli oli just süttinud ja üle staadioni kõlas õhkamapanevalt võimas Pink Floydi „Eclipse". Ent...

Tont sellega, et olümpiatule süütasid seitse tundmatut noorsportlast. Kui britid pidasid säärast lahendust ägedaks, millest aastate pärast tulevatele põlvedele rääkida - nagu Sergei Belovi tõrvikuläitmist Moskvas või Muhammad Ali etteastet Atlantas - siis on kummaline. Õigupoolest maitse asi.

Aga kus on olümpiatuli? Põleb kuskil staadioni all šahtis? Igatahes järgmisel hommikul ei paistnud leeke kuskilt ning mitte keegi ei osanud õigupoolest öelda, kus need lõõmavad.

Staadionil põleva olümpiatule kutsus ellu Amsterdam aastal 1928, kuid sajandit see tava täis ei venitanud.
Britid kustutasid tule. Kas viimastena? Olümpiad on sellega otsas?

Londoni olümpia vibulaskmisvõistlused toimuvad tõeliselt väärikas paigas - Lord's Cricet Groundil ehk Inglismaa ühel suursugusemal kriketiväljakul. Ent mitte vanimal, mis näitab kuivõrd kaugeleulatuv on saareriigi spordi ajalugu.

Antud kriketistaadion nimetati selle ehitaja Marylebone'i kriketiklubi omaniku Thomas Lordi järgi. Väljak, kus vibulaskjad võistlevad, on uusim Lord's, rajatud alles 1814. aastal. Lord's Old Ground valmis 1787 ja Lord's Middle Ground 1811.

Inglismaa vanim kriketiväljak, The Vine Cricket Ground, asub aga Kentis ja esimene matš peeti seal aastal 1734.

Võrdluseks: Eestimaal koostati 1739 ehk viis aastat hiljem, kui Inglismaal valmis esimene kriketiväljak, Roseni deklaratsioon, mis viis talurahva lõpliku pärisorjastamiseni. Sporditegemisest ja pallimängust polnud meie mail toona juttugi.

Pärisorjus kaotati Eestis 1816, kui kolmandal Lord's Cricet Groundil oli peetud kaks kriketihooaega.

Olümpiamängud on väikeste spordialade suurpidu. Ongi!

Millal veel on Eesti vibulaskja võistlemist jälgimas kogu kodumaine meedia Maaleheni välja? Raadiost ja telest rääkimata. Kaamerad filmivad, aparaadid plõksivad.

«Tavaliselt tehakse võistlustel kaks klõpsu ja sellega on pildistamine lõppenud,» tunnistas meedia huvist pisut häiritud vibuneiu Reena Pärnat.

Kahel olümpial võistelnud Raul Kivilo vaid muigas ja lubas, et küll meedia leiab peagi tihemini tee vibulaskjate manu. «Rio de Janeiros oleme kohal naiskonnaga!» kõlas Kivilo lubadus.

Olümpiamängude avatseremoonia ametliku alguseni (Londonis 21.00, Eestis 23.00) on jäänud kaheksa tundi. Kahjuks. Sest tegelikult pole kogu seda tralli ja pillerkaari vaja. Võiks hoopis sporti teha!

Avamistseremooniaga kaasnev segadus - eks näis, äkki isegi korralagedus - on metsik. Õhtul kella 19st pannakse Olümpiapargis (seal asuvad olümpiastaadion ja enamik võistluspaiku) ja selle vahetus läheduses liiklus kinni ja ainuke mootor, mis tohib töötada, on kondimootor.

Avatseremoonia publiku ja mitme(kümne)tuhande vabatahtliku esineja jaoks tähendab see väga pikalt öö peale jäämist - ühistransport hakkab liikuma alles kella 1st öösel ning Londonis võtab reis koju sageli aega kõvasti enam kui tund - mis lörtsib ära terve laupäeva ja ka tolle päeva olümpiavõistluste normaalse jälgimise, sest inimene tahab ju magada.

Avatseremoonia pole tore ka sportlaste jaoks. Millal viimati mõni Eesti medalilootus avatseremoonial marssis? Kurnavale üritusele pole asja 1) neil, kel suured medaliplaanid, 2) neil, kel järgmisel või ülejärgmisel päeval võistlus, 3) neil, kes ei peatu suures olümpiakülas (Eesti puhul 6 sõudjat ja 5 purjetajat).

Lisaks neelab avatseremoonia röögatult raha ning üleüldse - mis komme see on enne pidutseda, kui töö tehtud? Avatseremoonia asemel võiks reedel juba kõvasti võistelda, mis annaks võimaluse natukenegi leevendada väga tihedat programmi.

Mängude alguse tähistamine koos traditsiooniliste sõnavõttudega võiks hoopis toimuda mõnes Londoni uhkes teatris või kontserdisaalis paari tuhande silmapaari ees. Šõud näidataks suurelt ekraanilt ja kogu kompott näeks telekas suurepärane välja. Ära jääksid liikluskaos, paarisaja tuhande inimese unetu öö ja tüütult veniv sportlaste sissemarss.

Olümpia on naasnud juurte juurde. Jah, oli antiikolümpia, olid esimesed kaasaegsed mängud Ateenas 1896, ent siiski olid britid need, kes panid aluse tänapäeva spordile ja ka nemad on välja töötatud enamuse olümpiaalade algseid võistlusreegleid.

Kui reeglid on jäänud põhijoontes samaks, siis brittide loodud spordi alused on pooleteist sajandiga muutunud täielikult.

Sport oli algselt džentelmenide ajaviide - pintsakud visati maha (kui visati) ja vaadati, kes jookseb kiiremini, hüppab kaugemale või mängib tennist või golfi paremini. Harjutamine polnud härrasmehele ehk siis amatöörile kohane. Treenimine või muul moel spordiga elatise teenimine - näiteks golfikotti kandes - tähendas hoobilt professionaali staatust.

Tänapäeval... Võtame või Londoni olümpia maratonil osaleva Evelin Taltsi. Vähe sellest, et Talts on naisterahvas (õrnemal sool kõlbas sajand tagasi tegeleda vaid aristokraatlike alade - golfi, tennise ja vibulaskmisega), ta töötab aeroobikatreenerina, harjutab vabal ajal, saab sportimise eest toetust ning võtab vastu auhinnaraha. Aga ometi on Talts amatöör.

Õhtulehe spordireporter (OJ) täna ühes Oxford Streeti tehnikapoes vajalikke vidinaid soetamas. Müüja (M) väga sõbralik ja kuuldes, et klient Eestist, uurib, kas meil olümpial medalilootust kah on.

OJ: Jah, kõige suurem meeste kettas.

M: Mis asjas?

OJ: Noh, kergejõustikus ja meeste kettaheites. Tead küll ju?

M: Aa, kas see (jäljendab kuulitõuget)?

OJ: Ei, see on kuulitõuge. Kettaheide käib nii (jäljendab).

M: Aga mida sportlased seal viskavad?

OJ: Ketast. Kuju poolest meenutab taldrikut. Lendab nii umbes 70 meetri kaugusele.

M: Selge! Kettaheide on lihtsustatult taldrikute väga kaugele viskamine! Kui hea see teie mees selles on?

OJ: Pekingis võitis kulla.

M: Otsin telekavast välja ja kindlasti vaatan!

Täiesti mõistmatu, miks hädaldatakse Tallinna liikluse üle ja üritatakse praegust skeemi kõikvõimalike bussiradade ja ühesuunaliste tänavate loomisega lootusetult nässu keerata?

Pealinna meer peaks tulema Londonisse, kulgema pisut mööda linna ning ehk saab siis aru, et Tallinna liiklus on tipptundidelgi kiire ja sujuv nagu tormituules hõljuv siidirätik.

Õhtulehe ajakirjanikel on hotellist olümpiaparki, kus asub pressikeskus, kaks teed.

Esimene: kümme minutit kõndi rongijaama, seitse minutit süstikrongiga ja oledki päral.

Teine: ametliku transpordiga läbi äärelinna liikluse. Kusjuures pärast hommikust tipptundi. Sõiduaeg: 64 minutit.

Londonlased on osanud liikluse elegantselt liikumisvõimetuks muuta. Ühesuunalised tänavad, igal nurgal valgusfoorid, keset teed seisvad prügiautod, mille juht on ilmselt ufode poolt röövitud, lamavad politseinikud, autode vahel sebivad jalgratturid... Venides bussis läbi tänavate tunnetad füüsiliselt aja kulgu.

Muide, rattateid on Londonis vaid kohati. Õige! Sest miks peaks kõige kiiremale liiklusvahendile määrama omaette raja.

Niisiis: Tallinnas ei ole võrreldes Londoniga mingeid ummikuid, bussid kulgevad ka autode vahel välgukiirusel ning üleüldse poleks vaja toimivat süsteemi puutuda.

Rahvusvahelise Olümpiakomitee kihk piirata sportlaste tegutsemisvabadust sotsiaalmeedias päädib ebaõnnestumisega. Kui mitte Londoni olümpial, siis järgmistel mängudel juba kindlasti.

Kui vapper poiss pidi Hollandi päästmiseks toppima näpu viljapõlde kaitsnud tammi ühteainumasse lekkesse, siis sotsiaalmeedia jõud on sootuks võimsam ning tolle peatamiseks ei piisa ühest punnist, vaid ROKil tuleks (ja temale ja temast sõltuvad alluvad ehk rahvuslikud olümpiakomiteed sh EOK) palgata totalitaarsetele režiimidele omase nuhkidearmee.

Inglise ajalehel The Guardian on väga menukas rubriik Secret Footballer, kus üks Inglise jalgpalli kõrgliiga tippmängijaid kirjutab anonüümselt ja väga avameelselt tippvuti tegelikust elust. Usun siiralt, et juba Londoni olümpiamängudel näeme Twitteris ja miks mitte ka Facebook'is sarnaseid projekte.

Menu oleks garanteeritud, sest lisaks põnevatele ja äkki suisa pikantsetele üksikasjadele pakuks tohutut rõõmu ka äraarvamine, kellega täpselt tegu. Anonüümse autori motivatsiooni kergitaks lisaks menule ka keelatud asjadega (nagu õunaraksus käimine ja Ülemiste järves suplemine) kaasnev adrenaliin.

ROK keelab sportlastel postitada pilte olümpiakülast ning rääkida oma võistlustulemustest ja -muljetest. Info eksklusiivõigus peab jääma meediale, kes selle eest maksnud. Kui „sportlased mängivad ajakirjanikke" (EOK presidendi Mart Siimanni sõnastus), ei saa ROK info levikut kontrollida ning jääb rahast ilma.

ROKi võitlus on vapper ja olümpiamängude toodetavast tulust suures sõltuvuses spordialade (loe: enamiku olümpiaalade) jaoks siiralt tarvilik, ent sama kindlalt ka ette kaotatud. Info kinnihoidmine ei ole demokraatlikus lääne ühiskonnas lihtsalt võimalik nagu pole lahendus üleastumise eest karistamine.

Iseasi, kui keegi sotsiaalmeedias sigatseb - Kreeka kolmikhüppaja Paraskevi Papachristou olümpiamängudelt kojusaatmine rassistliku Twitteri-postituse eest ei aja kedagi pöördesse.

Küll aga vihastab publiku välja oma fännidega sotsiaalmeedia kaudu siiralt ja vahetult suhelnud sportlase diskvalifitseerimine (või muu tuntav karistus... näiteks 100 meetri jooksus nihutada sportlane iga illegaalse Twitteri-säutsu eest stardis meetrijagu tahapoole). Kui aga lihtsad inimesed olümpia peale tigedad on, on pahased ka sadu miljoneid välja köhinud mängude suurtoetajad. See ei lähe mitte.

Igasuguse spordivõistluse menu tagab võimalikult otsene side oma vaatajaga. Et üha enam ja enam suhtlus kolib sotsiaalmeediasse, on see hõlpsamaid kanaleid publiku köitmiseks. Võetagu olümpiasportlastel päitsed peast.

Jalgpalli U19 EM-finaalturniiri jõuab täna lõpule, kui kell 21.30 on Lilleküla staadionil vastamisi Hispaania ja Kreeka. Kahjuks lasub finaalkohtumise peal karjuva ebaõigluse vari.

Põikpäine UEFA

Poolfinaali Kreeka - Inglismaa esimese poolaja viimasel minutil pääses inglaste ründaja Benik Afobe (Londoni Arsenal) läbimurdele, mille peatas Kreeka väravavaht Stefanos Kapino (pildil). Taani kohtunik Kenn Hanseni arvates veaga ning taskust tõusis punane kaart.

Kordused näitasid selgelt, et Hansen eksis. Kreeka väravavaht sai käe pallile ette ning Afobe (kes ei teeselnud!) lihtsalt jooksis Kapinole otsa. Olgu öeldud, et penaltit ja ammugi punast kaarti nimetasid ebaõigluseks ka inglastest Eurospordi kommentaatorid, kelle reportaaži hoiak oli "meie vs nemad".

Sügisel 17 aasta ja 241 päeva vanusena Kreeka A-koondises debüteerinud Kapinot karistati ebaõiglaselt, sest UEFA noorteturniire vilistavate talentkohtunike peas vasardab kirjutamata reegel, mille kohaselt antakse liigne karmus vaatlejate poolt kergemini andeks kui liigne leebus.

Kui Hanseni eksimuses puudub pahatahtlikkus, siis Kapino karistuses mitte. Hoolimata absoluutselt selgest tema kasuks rääkivast videotõendist peab ta tänase finaalkohtumise vahele jätma. Põhjuseks Euroopa Jalgpalliliidu põikpäisus, mis jätab jõusse isegi ebaõiglaselt antud kaardid.

Rumala poliitika tõttu jääb finaal lisaks Kapinole ära ka poolkaitsjal Vasilis Bouzasel, kelle asemel kutsuti meeskonda varuväravavahiks Panagiotis Tsintotas.

UEFA saeb oksa, millel ise istub. President Michel Platini (pildil) on teatavasti kindlalt igasuguse tehnoloogilise abi (k a väravajoonetehnoloogia) kasutamise vastu. Säärased näkkukarjuvad ebaõiglused nagu Kapino tänane mängukeeld ainult suurendavad tõenäosust, et Platini & Co püha üritus lõpeb põrumisega.

Kes vilistab 2020. aasta EMi finaali?

Hispaania - Kreeka kohtumise vilistamine usaldati 29aastasele Hollandi kohtunikule Danny Makkelie'le (pildil), kes ütles intervjuus uefa.com'ile: "Tean, et Pedro Proenca vilistas 2004. aasta U19 EMi finaali ja tänavu olid tema hallata Meistrite liiga ja EMi finaalid. See on minu jaoks ammendav inspiratsioon!"

Hollandi kohtunik-konnal kuluks tasemel esinumber ära. Pärast legendaarse Dick Joli loobumist pole Hollandist säravaid kohtunikke sirgunud.

2002 MMil tegutsenud Jan Wegereef piirdus seal ühe matšiga, EM 2004 ja MM 2006 möödusid Hollandi kohtunike osaluseta, EMil 2008 vilistas Pieter Vink kaks mängu ja saadeti koju, MM 2010 oli Hollandile taas nulliring ning tänavusel EMil ei saanud Björn Kuipers play-off'is vilistada hoolimata tõigast, et Holland seal ei osalenud.

Kas Makkelie suudab Hollandi vilemeeste ebaõnnestumiste jada lõpetada?

Platini puudub

UEFA president Michel Platini tänast finaalmatši ei külasta, sest valmistub teisipäeval Zürichis toimuvaks Rahvusvahelise Jalgpalliliidu täitevkomitee (loe: juhatus) erakorraliseks koosolekuks, kus muuhulgas arutatakse Kosovo jalgpalli tulevikku. Nagu kirjutab tunnustatud jalgpalliajakirjanik Keir Radnedge, kujutab teema Platini jaoks parajat miinivälja.

Palju õnne, Priit Pullerits! Su suur soov ja tahtmine on täitunud - Tour de France ilmub uuest suvest ETV ekraanile. Aga...

Tegelikult tuleb austet õppejõule-ajakirjandusprofessorile mitte ainult õnne soovida, vaid (veidi) ka tänada. No milline tõeliselt siiras spordisõber siis ei sooviks, et kodumaiselt, -meelselt ja -keelselt telekanalilt tuleb võimalikult palju sporti!? Ma nüüd küll ei kipu otseti järeldama, et Kaljuveer&Co võttis Taaramäe&Co programmi "tänu" Pulleritsule, aga las see olla.

Pullerits rõhus Taaramäele ja Tourile eetriaega nõudes vastandamisteooriale. Elik: milleks meile jalgpalli EM võõraste riikide esituses, aga mitte Tour oma kangelasega?

Iseenesest pole käsitlus ju liiga väär: vähemalt on autor endale kas teadlikult või kogemata aru andnud, et isegi ERRil pole raha lõputult ja tuleb teha raskeid valikuid. (Erinevalt mõnest plähmijast, kes nõuab ülekandeid kõigist ja kõikjalt).

Aga reaalsuses Kaljuveer&Co otseselt siiski Taaramäe ja vuti vahel valima ei pea. Ehk Taaramäe tulek ei tähenda jalgpalli suurturniiride kadumist. Vähemalt mitte seni, kuni need õigused ERRi käes. Aga arvan, et vaataja ei pea ülemäära muretsema, kui ühel ilusal (või koledal) päeval peaks nood õigused siinmail ka omanikku vahetama - küll näitaja leidub, vean kihla.

Seega on vaidlus teljel Taaramäe vs vuti EM (või MM) mu meelest tarbetu ja kaunis sisutühi.

Küll aga: Touri näitamine on erinevalt emmast-kummast jalgpalli suurvõistlusest väga suur riskibisnis. Miks, küsite.

Olgem ausad: kuivõrd oleks pidevaid ja andunud jälgijaid alates tänasest, mil Taaramäe suurest pildist langes? Paadunud rattafännid vaatavad alati ja iga ilmaga, selge see. Aga kui suur on too sihtgrupp? Kindlasti leidub veel teadmata suuruses nn teise järgu huvilisi, kes on valmis ca kell 17 end teleri ette sättima (aga mitte mitmeks tunniks!) ja ootama-vaatama: kas etapivõit tuleb meite mehele või ei?

Siin paljastubki suurim erinevus: jalgpalli EM jälgib algusest lõpuni märksa kindlam ja ka suurem auditoorium. Põnevust jätkub igal juhul. Risk puudub, vaataja on garanteeritud. Ja see on ülekande ostja seisukohalt äärmiselt suur erinevus.

Näiteks tennise suurturniiridega on ETV leidnud hea lahenduse: näidatakse vaid Kaia Kanepi mänge ja kogu lugu. Lihtne ja lööv. Lisatagu edaspidi vaid menüüsse Jürgen Zopp ja on lausa suurepärane. Aga vahest tasuks samamoodi käituda ka Touriga (kui võimalik) - kui ikka Taaramäe tõesti suurest mängust kaob, pole ju mõtet üle nädala aja iga päev mitut tundi kallist eetriaega kulutada.

Jalgpalli U19 EM-finaalturniiri alagrupiturniir on lõppenud ja Eesti oodatult konkurentsist langenud. Mida sellest järeldada, kuidas elavad korraldajad ja kuidas VIPid tsiuhh-tsäuhh Eestit külastavad.

Kärsitud ahastajad

Eesti meeskond kaotas kodusel EM-finaalturniiril kõik kolm kohtumist väravate vahega 1:9. Hästi mängiti Portugali vastu teisel poolajal, Kreeka vastu esimesel poolajal ning Hispaania vastu. Väga meeldiv oli just Hispaania vastu üles näidatud distsipliin - paikapandud korrast peeti kinni esimesest minutist viimaseni.

Kõigile kärsitutele ahastajatele meenutuseks ja teadmiseks, et Eesti U17 ja U19 noortekoondiste jaoks on Euroopa TOP8 liiga kõva pähkel ning keeruline näha, et see tulevikus muutuks, sest rahvaarvust tingitud väike valik võimendub noorteklassides oluliselt.

Kui Eesti A-koondis hõlmab endas 15 aastakäiku (Sergei Pareiko sündinud 1977, Henrik Ojamaa 1991), siis antud U19 meeskond 1 aastakäiku (1993) ühe erandiga (1994. aastal sündinud varuväravavaht Riido Reiman).

Et Eesti jalgpallur sirgub põhjamaises kliimas, kus muruväljakut jagub aastas viieks-kuueks kuuks ning väljakute üldine kvaliteet on pigem kehv, siis ei tasu loota, et kunagi hakataks sama filigraanselt söötu lükkama nagu Hispaania.

Virtuoosidele võime meie vastu saada eelkõige tarkusega, mida Eesti U19 meeskonna esitusest Hispaania vastu õnneks jagus. Hoiduti rumalustest ja hurraa-optimismist. Kui (vahel harva) võimalus avanes, hoiti palli, et saada vastase avaldatud survest puhkamiseks hingetõmbeaega.

Lähtekohad, mis viisid Tarmo Rüütli juhendatud Eesti A-koondise viimati EMi play-off'i, on muuseas samad. Lihtsalt materjal on mitmekülgsem ja parem. Kui Eesti saab ühest aastakäigust kolm A-koondislast, on tegu õnnestumisega.

Korraldustöö hari möödas

Kuigi kolm tähtsaimat kohtumist ootavad ees, saavad finaalturniiri korraldamisega ametis olevad inimesed pärast esmaspäevast viimast alagrupivooru märksa rahulikumalt hingata.

Et mitmed UEFA ametnikud on seotud konkreetse staadioniga ning Rakvere, Haapsalu ja Kadrioru staadionid poolfinaale ega finaali ei võõrusta, sõidab palju ametnikke Eestist minema. Samuti lahkuvad poolfinaalidesse mittejõudnud Serbia, Horvaatia, Portugali ja Eesti koondised ning ka osad kohtunikud.

Korraldajate koormus langeb märgatavalt. Näiteks kui seni koosnes turniiri ametnike transpordivajadusi teenindav autopark 30 masinast, siis alagrupiturniiri järel taandub see 10 masinale.

Nobe visiit

Kes vaatas Eurospordist esmaspäeva õhtul Kadriorus toimunud B-alagrupi kohtumist Inglismaa - Prantsusmaa, nägi, kuidas kaamera peatus ühel härrasmehel ning ekraanile ilmus kiri "Sir Trevor Brooking, Inglismaa Jalgpalliliidu arendusdirektor".

West Ham Unitedi legendaarse mängija Brookingi (pildil) visiit oli väga kiire. Ta saabus Tallinnasse eile õhtul kell 18, lahkus täna hommikul, et osaleda tähtsal koosolekul ning naaseb neljapäeval Eestisse, et vaadata poolfinaali Inglismaa ja Kreeka vahel.

UEFA otsuse kohaselt on päeva avakohtumine (kell 16.45) just Inglismaa - Kreeka. Ettearvatav, sest teine kohtumine (kell 20.00) Hispaania - Prantsusmaa on märgatavalt atraktiivsem ning nii UEFAt kui ka Eurosporti huvitab, et köitvam kohtumine toimuks Kesk-Euroopa (meiega võrreldes miinus üks tund) parimal teleajal.

Jalgpalli U19 EM-finaalturniiri alagrupid saavad esmaspäeval lõpplahenduse. Rinderaport: Inglise meeskonda hullutab erootiline bestseller, Luksemburgi julm jalgpalliröövel Marco Tropeano on Eestis ning tribüünid on endiselt rahvast täis.

Erootikalembesed inglased

Kahe vooruga on koha poolfinaalis taganud vaid Prantsusmaa, kes kohtub esmaspäeval Inglismaaga, kes vajab edasipääsuks viiki, mis omakorda kindlustaks Prantsusmaale alagrupi esikoha. Prantslased võivad kohtumise eel kindlad olla, et inglaste veri vemmeldab nagu Austria Annat ihaldanud Buckinghami hertsogil.

Nimelt annab Inglismaa Jalgpalliliidu ajakirjanik Nicholas Veevers oma blogis teada, et kui U19 koondis eelmisel nädalal Londoni Heathrow lennujaamast Tallinnasse teele asus, soetasid mitmed noored jalgpallurid endale raamatupoest E.L. Jamesi menuteose "Fifty Shades Of Grey".

"Seejärel on raamatuid üha tõusvas trendis käest kätte edasi antud," raporteerib Veevers. "Fifty Shades Of Grey" on esimene osa erootilisest triloogiast, mis on vallutanud müügiedetabelid nii USAs, Suurbritannias kui ka mujal maailmas. Müüdud enam kui 20 miljoni eksemplari teevad triloogiast kõigi aegade edukaima bestselleri, mis on seljatanud ka J.K. Rowlingu Harry Potteri seeria.

Valgete ööde turniir

Valgeim aastaaeg pole Eesti külalistel märkamata jäänud ning toosama Veevers säutsus ühel õhtul Twitteris: "Kell on pool kaksteist, aga ikka pole pime!"

Turniiri avapäeval sai võistlus endale hellitusnime, kui ajakirja Jalka peatoimetaja Indrek Schwede lausus Lilleküla staadioni pressitribüünil Eesti - Portugali mängu ja taustal punetanud taevast vaadates: "Valgete ööde turniir."

Platsis on ka jalgpalliröövel Tropeano

Kui Kalle Blomqvist, Nero Wolfe või Sherlock Holmes oleks seotud Eesti jalgpalliga, poleks ükski neist pidanud pool minutit juurdlema, et miks on Eesti - Portugal kohtumise äärekohtuniku Marco Tropeano (pildil) nimi nii tuttav? Meisterdetektiividele meenunuks kohe, et selle Luksemburgi mehe röögatu viga 2009. aasta 28. märtsil Jerevanis röövis Eesti koondiselt võidu Armeenia üle.

Eesti juhtis MM-valikmängu tänu Konstantin Vassiljevi ja Sergei Zenjovi väravatele 2:1, kui 87. minutil luges Tropeano Armeenia kasuks värava, kuigi kordus näitas selgelt, et pall polnud väravajoont ületanud, kui Taavi Rähn selle klaariks lõi. "Julm jalgpallirööv Jerevani linnas!" kirjutas Õhtuleht.

Tropeano eksis kohtunike põhireegli - ära vilista/fikseeri seda, mida sa ei näe - vastu ja Eesti pidi võidu asemel leppima viigiga. Erinevalt paljukirutud Viktor Kassaist tegi Tropeano Eesti meeskonnale tõestatult liiga.

37aastane Tropeano on üks kaheksast U19 EM-finaalturniirile määratud abikohtunikust. Lisaks Eesti - Portugali kohtumisele teenindas ta matši Hispaania - Portugal ning on ametis ka esmaspäeval.

Eestlane vaatab jalgpalli küll!

Finaalturniiri esimest kaheksat kohtumist on külastanud 21 157 pealtvaatajat (keskmiselt 2645) mis kinnitab, et Eesti inimene vaatab jalgpalli hea meelega. Meistriliigaklubid ja jalgpalliliit mõelgu, miks käis 2011. aasta 180 meistriliigamängu vaatamas vaid 36 585 (keskmiselt 203) inimest...

Teisipäeval Eestis alanud U19 noormeeste jalgpalli EM-finaalturniiril toimub üht-teist põnevat ka jalgpalliplatsidest väljaspool. Kerge pilguheit telgitagustesse.

Tõeliselt suur publikumenu

U19 EM-finaalturniiri eel seadsid korraldajad publiku osas kõrgeid eesmärke - Rakvere ja Haapsalu mängudel ihati näha täismaja ning Tallinnas 50% täituvust. Teisipäevased mängud annavad põhjust loota, et ootused täituvad. Nelja kohtumist jälgis kokku 11 138 pealtvaatajat (Eesti - Portugal 6691, Inglismaa - Horvaatia 1270, Kreeka - Hispaania 1350 ja Serbia - Prantsusmaa 1827).

Tuul tehti alla nii Tartu maratonile, Otepää MK-etapile kui ka Simple Sessionile. Samuti kevadisele korvpalli meistriliiga finaalseeriale, mille nelja mängu külastas kokku 10 800 inimest.

Hollandi distsipliin

Kui Eesti rahvusmeeskonda asus juhendama islandlane Teitur Thordarsson, õpetas ta Eesti jalgpalluritele nii mõndagi euroopaliku sportliku distsipliini kohta. Järgnes hollandlaste Arno Pijpersi ja Jelle Goesi ajastu, kus kruvisid veelgi enam kinni keerati.

Nüüd saab vaid A-koondise kõige kogenenumate tegijate mälestustes kangastuvat Hollandi distsipliini tunda ka U19 meeskond, keda Eesti Jalgpalli Liidu tehniline direktor Pijpers kevadel koduse finaalturniiri eel juhendama asus.

Kõik kaheksa meeskonda elavad hotellis Meriton Grand, kõige karmim kord valitseb võõrustaja Eesti leeris. Näiteks söögilauas on Eesti naabriks homne vastane Kreeka. Kui Hellenitemaa pojad käivad ringi plätades ja lühikestes pükstes, siis Eesti meeskonnas on kord karm - söögikorrad pikkades pükstes. Kõik muud ametlikud üritused samuti.

Jalgpallurid koolipingis

U19 EM-finaalturniir pakub noortele jalgpalluritele lisaks väljakul omandatavatele kogemustele ka platsikõrvaseid teadmisi. Neljapäeva hommikul läbis Eesti meeskond Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) korraldatud koolituse, kus tutvustati põhjalikult kahte tähtsat teemat: antidoping ja kokkuleppemängud. Sama koolituse läbivad kohustuslikus korras kõik kaheksa finaalturniiril osalevat meeskonda.

Lilleküla staadion, mitte A. le Coq Arena

Vastavalt UEFA reeglitele ei tohi staadionil nende korraldatavatel võistlustel kanda kommertsnime. Nii näiteks ei toimunud tänavune Meistrite liiga finaal Münchenis mitte Allianz Arenal, vaid Fußball Arena München nimelisel staadionil. Samal põhjusel ei kanna ka A. le Coq Arena turniiri vältel oma tavapärast nime, vaid kõigis ametlikes kanalites on U19 EM-finaalturniiri vältel areeni nimeks Lilleküla staadion. Tartu Õlletehas olla reeglist kuuldes veidi kurvastanud.

Üllatuslikult lugesin tänasest Eesti Päevalehest, et olümpiavõitja Erki Nool seab kahtluse alla vigastusest paraneva Mikk Pahapilli saatmise Londoni olümpiale.

Noole argumentatsioon on järgmine: kevadel õlaoperatsioonil käinud Pahapill pole tänavu võistelnud ega seetõttu ka normi täitnud, kahtlane, kas ta tase praegu 8000 punktini küündib ja alla selle pole olümpiale minna mõtet.

Huvitav, kuidas inimese mälu nii lühike on ja empaatiavõime mõne aastaga hääbub. Oma viimasele mitmevõistlusele läks Nool ise 2005. aasta talvel vastu täiesti lootusetus seisus: eelnevalt oli ta tõsiselt vigastanud kannakõõlust ja arstid soovitasid lõikust. Ta lükkas selle sise-EMi nimel edasi ja treenis basseinis, et vigastatud jalale vähem koormust anda. Et aga saaks veelkord medali eest võidelda! Tõsi, Nool oli tol hooajal enne vigastust kogunud seitsmevõistluses 6070 silma, kuid see on fakt: Madridi läks ta poolsandina. Tulemus oli 5712 punkti, 12. koht. Kas Noole viimane võitlus oli mõttetu? Kaugeltki mitte, see oli uskumatult vapper eneseületus, mis läks hinge rohkemgi kui ta medalivõidud.

Kuid miks leiab olümpiavõitja nüüd, et Pahapillil pole põhjust Londonisse (võimalik, et oma karjääri viimasele olümpiale) sõita? Mina arvan, et mulluse hooaja maailma neljas mees peaks saama samasuguse võimaluse nagu Nool omal ajal. Ja kui tuleb traumale alla vanduda ja näiteks katkestada, pole ka midagi katki. 2009. aasta sise-EMi tiitlit ebaõnnestunud võistlus Pahapillilt ära ei võta, samamoodi nagu Noole renomeed ei määrinud Madridi kahvatu tulemus. Pahapill pole küll Noole klassist spordisangar, kui üks Eesti tippudest ometi ja pole vähimatki põhjust talle kaikaid kodaratesse loopida.

Esmaspäeva õhtul saabus Saksamaalt uudis, et Ragnar Klavan (pildil) on sõlminud lepingu kõrgliigaklubiga FC Augsburg. Lõppes viieaastane paus, mille jooksul ei kuulunud Euroopa viie tippliiga klubidesse ükski Eesti jalgpallur.

Viimati oli Eesti nii kõrgel tasemel esindatud 2007. aastal, kui Mart Poom oli Londoni Arsenali kolmas väravavaht. Seejärel on Euroopa viis tippliigat (Inglismaa, Hispaania, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa) Eesti jalgpalluritest puutumata.

Ometi kuulsin täna väidet, et siirdudes AZ Alkmaarist FC Augsburgi andis Klavan tasemes tagasi. Klubi on ju nõrgem ja Euroopa liigas ei mängi, kõlas põhiline argument. Euroopa liiga argumendile vastu vaielda ei saa, aga puude taga tuleb näha ka metsa, mis on Saksamaal tihe ja väärtuslik.

Hollandi kõrgliiga (Eredivisie) asetseb Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) vastavas pingereas kaheksandal ja Saksamaa kõrgliiga (1. Bundesliga) kolmandal kohal. Viis kohta pole suur vahe Euroopa kolmandas, neljandas või Eesti meistriliigat võõrustavas viiendas kümnes, ent esikümnes on see tohutu.

Kiire guugeldamine pakkus, et AZ Alkmaari eelmise hooaja eelarve oli väidetavalt 26 miljonit eurot, Augsburgil kulus aga ainuüksi mängijate palkadeks 15,5 miljonit eurot, mis lubab eeldada vähemalt sama suurt kogueelarvet. Bundesliga tippude käsutuses olevad ressursid on juba hoopis teisest maailmas.

Mida rohkem raha, seda enam paremaid mängijaid. Mida rohkem häid mängijaid, seda tihedam konkurents ja tugevamad mängud. Mida enam tugevaid mänge, seda parem võimalus arenemiseks. Ning 26aastasel Klavanil pole lagi kindlasti käes. Samm Bundesligasse on Eesti koondise kapteni jaoks kindlasti oluline samm edasi.

***

Eestis hakatakse täna selgitama noorte Euroopa jalgpallimeistrit. Postimehe esikaas: korvpallikoondis hakkas trenni tegema. Algavast U19 EM-finaalturniirist mitte ridagi. Piinlik ja tagurlik.

Ju ei kahtle keegi, et jalgpall on ülikindlalt maailma harrastatuim ja levinuim sport. Mis muudab ühe meeskonna NIIVÕRD võimsa - nelja-aastase - jäägitu valitsemise kahtlemata ainulaadseks.

Igav?

Ma pole õigupoolest täpselt aru saanud, kas Hispaaniast ja igavusest kõneldes on eelkõige silmas peetud nende võiduseeriast või mängustiilist tüdinemist.

Kahtlemata ihkab publik intriigi - ihkan isegi. Aga tõesti: kui üks tiim on jõudnud oma mängu ja artistide valikuga taolisele tasemele ehk saavutanud loodud kunstiga vaat et täiuse, siis kuidas saab see olla igav?

Ma ei kõrvutaks Hispaaniat FC Barcelonaga sel lihtsal põhjusel, et Hispaania teod on märksa võimsamad. Miks? Loomulikult seepärast, et mängida NII igapäevase lihvimise järel on hoomamatult hõlpsam kui puhuti kokku tulles.

Jumal tänatud, et Hispaania eile õhtul kogu sellele etendusele täisvõimsa kogupaugu, tõelise grande finale andis. Kui mõni varasem mäng (alagrupis Itaalia ja Horvaatia, play-off'is Portugaliga) jättis õhku mõne küsimärgi, siis lõppakord kustutas viimsegi kahtluse.

Hispaania on kätte võidelnud Unistuste Meeskonda staatuse. Mäletate, kui korvpalli Dream Team maale laskus ehk hakkas olümpiatel käima, vaadati neid alt üles. Imetleti sügavalt. Siiani jälgitakse suure huviga, millised NBA staarid koosseisu mahuvad, millised mitte. Ei mingit igavust, vastupidi.

Sarnast austust väärib ka Hispaania jalgpallikoondis. Sest kindlasti ei kesta tema valitsemisaeg igavesti.