Tartu Rocki peatreener Indrek Visnapuu sõnas pärast kaotust eurosarjas, et jäi rahule hoolealuste mängu, kuid mitte tulemusega ning rõõmustas: «Tegime vastastele võitmise raskeks ja nad ei käinud meist lihtsalt üle.»

Meenub legend ja anekdoot.

Legend. Enne teist ilmasõda siirdunud üks Tallinna jalgpalliklubi Euroopa turneele. Ootamatult sai raha otsa. Treener saatis klubi omanikele telegrammi: «Mängisime hästi, kuid kaotasime. Saatke raha.»
Peagi tuli vastus: «Mängige kehvalt, aga võitke. Siis saadame.»

Anekdoot. Pärast järjekordset kaotust lohutab treener korvpallimeeskonda: «Pole viga, poisid. Ärge laske pead norgu! Ei mingit pessimismi! Ärge unustage, et meie panus pole sugugi väike. Kui teid poleks olnud, poleks vastastel kedagi võita olnud!»

Tippsportlane või palgatööline?

Kalev/Cramo korvpallimeeskonna peatreener Aivar Kuusmaa nägi suurima probleemina, miks korvpallurid individuaalselt ei harjuta, saaliaegade puudust: «Näiteks Kalevi spordihallis algab hommikune trenn kell 10 ja kell 12 paneb saaliomanik tuled kustu, kuna me pole rohkema eest maksnud.»

Just selles väites tõuseb üles tegelik probleem: mängijad ei viitsi enese kallal tööd teha. Kalevi spordihallis maksab tund harjutamist 430 krooni. Kui kümme meest raha kokku paneks, tuleks tunni eest maksta 43 krooni nina pealt. 20 tunni eest kuus 860 krooni.

Kui korvpallur pole valmis säärast summat ohverdama selleks, et paremaks saada, siis vabandage väga, pole ta tippsportlane, vaid kõige tavalisem palgatööline, kes täidab oma ettenähtud ülesandeid kellast kellani.
Korvpallurid võiks minna küsida mõnelt individuaalala tipptegijalt, kui palju maetakse sportimisse isiklikku raha. Õige vastus: tuhandeid. Aga kossumeestel on kahju loobuda 860 kroonist kuus. Säärase suhtumisega NBAsse ei jõua.

Alaveri maagia

Hämmastav, kuidas suusakoondise peatreener Mati Alaver suudab ajakirjanikke kaetada. Pärast Kuusamo MK-etapi sprindisõitu esitas kogu meedia Kein Einaste finaali mittepääsemise põhjusteks sulaselget häma.

Esiteks vahendati Alaveri sõnu, et Kuusamo raske ja pikk rada sobivat distantsisõitjale, mitte sprinteritele. Tegelikult olid kuus meest esikaheksas kristallselged sprinterid: John Kristian Dahl, Ola Vigen Hattestad, Renato Pasini, Andrew Newell, Nikolai Morilov ja Emil Jönsson. Aleksei Poltoranin on kogunud kahel viimasel hooajal rohkem MK-punkte sprindis kui tavasuusatamises ning pääsenud MMil ja olümpial sprindis esikümnesse. Seega võib esimesest kaheksast vaid Sami Jauhojärvit distantsisõitjaks pidada.

Teiseks kirjutati, et Einastele sai saatuslikuks sattumine viimasesse veerandfinaali, mis ei lubanud poolfinaaliks taastuda. Paraku olid neli finalisti kuuest sõitnud neljandas või viiendas veerandfinaalis, esimeses mitte keegi.

Täna õhtul kohtuvad Barcelonas, Nou Campi staadionil maailma kaks kõige väärtuslikumat jalgpallurit - Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo.

Hooaja esimene El Clasico ehk FC Barcelona ja Madridi Reali kohtumise sisuline tähtsus pole üle mõistuse suur, sest emma-kumma võit pikas perspektiivis ehk hooaja kokkuvõttes midagi lõplikult ei määra.

Ees ootab veel 25 vooru ja isegi sedavõrd ettearvatavas liigas nagu seda on Hispaania - kui ei juhtu imet, võidab kas Real või Barcelona - jõuab selle ajaga palju muutuda.

Lahingu põhiiva peitub tema sümboolsuses ehk võimaluses ennast kehtestada. Messi ja Ronaldo ning nende meeskonnad on praegu mõlemad väga heas vormis. Kes täna peale jääb, saab edasist (euro)hooaega silmas pidades vaimse eelise.

Et intriig üles puhuda, avame gallupi. Palun vastake, kes on parem jalgpallur, kas:

Lionel Messi. Löönud sel hooajal Barcelona kasuks 17 mänguga 22 väravat ja aastal 2010 48 mänguga 54 väravat. Skoorinud 9 mängus järjest.

Cristiano Ronaldo. Löönud sel hooajal Reali kasuks 18 mänguga 16 väravat ja aastal 2010 42 mänguga 38 väravat. Tänavu 12 Hispaania meistriliiga mängus 14 väravat.

Suvel toimub Tallinnas kergejõustiku juunioride EM. Seal osalev mitmevõistleja Taavi Saar kommenteeris Eesti koondise medališansse: "3-4 medalit oleks selline keskmine tulemus."

Kas tõesti?! Õhtuleht reastas Eesti medalilootusi ("Kes toob kodusel EMil medali?"), saades kokku seitse sportlast. Muidugi pole see lõplik tõde. Mingid võimalused võivad olla rohkematelgi, kuid selge on see, et kui jätta välja pingerea tipp, siis teiste šanssid on üsna väiksed.

Pahatihti kipume unustama, et trenni teevad ja arenevad ka kõik teised. Eriti segane on pilt noorte hulgas - iial ei tea, kes aasta pärast avaneb. Ega ka seda, kuidas kodupublik sportlastele mõjub: kellele annab emotsioone juurde, kellele paneb aga pinged peale.

Minu hinnang Eesti medalivõimalustele kodusel EMil oleks järgmine. Üks medal - miinimumprogramm, mis lubaks lugeda võistluse kordaläinuks. Kaks medalit - väga hea. Kolm medalit - unelmate EM! Jah, 2006. aasta juunioride MMil võitis Eesti neli kulda, kuid a) seal õnnestus tõesti kõik vaat et sajaprotsendiliselt b) Margus Hunt ja Kaire Leibak startisid seal tõesti suursoosikutena.

Nii et jääme kahe jalaga maa peale. Pole mõtet latti tõsta 2.10ni, kui isiklik rekord on 1.90. Viimati astus sellesse ämbrisse teenekas suusatreener Mati Alaver, kes ennustas, et Kein Einaste kerkib Soome MK-etapil poodiumile. Einaste on perspektiivikas sportlane, kuid astume ikka sammu korraga - esmalt tuleb A-finaali jõuda. Kui Alaveri ennustuse taustal tundub Einaste 11. koht lahja, siis tegelikult on see tubli kordaminek.

Seega "keskmine tulemus" kodusel kergejõustiku EMil oleks pigem 3-4 esikuuiku kohta.

Alles hiljuti soovitasin Eesti korvpalluritele teha parema vastupidavuse eesmärgil koostööd 400 meetri jooksjatega. Pärast suusasprinter Kein Einaste suurepärast algust, kuid enneaegset rajal kustumist Kuusamo MK-l, koitis taas sama mõte. Miks ei võiks kergejõustik ja suusasprint teha omavahel koostööd?

Suusatajate ja nende treenerite jaoks on sprint veel noor ala, kuid mitte kergejõustiklastele, kes mõistavad suurepäraselt ala olemust - selle mõju organismile ning sedagi, mida on vaja teha, et paremaks saada. 

Oma olemuselt on suusasprindi võistlus veerandmaileri või maileri jaoks üks kõige ehtsam laktaaditrenn ja võib-olla seepärast ongi neil seda nauditav vaadata. Nad mõistavad suurepäraselt, mida suusatajad nii rajal olles kui uuele ringile (lõigule)minnes tunnevad.

Tavainimene, kes ei tea, mida tähendab lühikese pausi pealt uuele kordusele (pingutusele) minek, ei saagi ju aru, miks võib mõnel sportlasel hoog ühtäkki raugeda ehkki esimestes ringides näitas ta head minekut. Laktaadi rünnakut lihastele on pea võimatu mõista, kui pole ise seda kogenud...

Nähes Einastet ja paljusid teisi eestlasi sarnaselt rajal kustumas, ei saa rääkida halvast ilmast või pehmest lumest - tingimused on kõigile võrdsed.

Eeldades, et inimene oskab suusatada ning et all on hea määre, taandub sel alal kõik ühele tõele: et konkurentsis püsida, on vaja rohkem ja sihipäraselt lõigutrenni teha.  

Siinkohal tunnen isegi veidi suusatajate suhtes kadedust, sest neil on võimalus lisaks ühekordsele kokkuvõtmisele (tavadistantsil) võistelda ka parima lõigumeistri tiitlile.

Eestis on olnud hulk kergejõustiklasi, kes suutnud lõikude vahel kiirelt taastuda ning joosta trennis seetõttu ässadega võrdselt või isegi paremini, kuid võistlustel, kus on vaja vaid korra end kokku võtta, jäävad nad kiiruse poolest ässadele alla.

Miks ei võiks näiteks 400 meetri jooksjadki võistelda distantsidel: 4X200, 6X200 või 8X200 kaheminutiliste puhkepausidega; või 800 meetri jooksjad poole pikema puhkepausiga 400meetristel lõikudel? Vaheldus missugune...

Spordialade kuninga jalgpalli kroon on läikiv ja uhke, ent siiski paari plekiga. Üheks neist asjalike rahvusvaheliste edetabelite - nii klubide kui ka riikide osas - puudumine. Võimalik, et olukord on paranenud!

Adekvaatse maailma edetabeli koostamise etalon on kahtlemata tennis - sama õiglast ja täpset pingerida pole suudetud ellu kutsuda ühelgi teisel spordialal. Kindlasti on tennisel võistkondlike pallimängude ees eelis - tegemist on tiheda võistluskalendriga individuaalalaga, kus sama tasemega sportlased sageli teineteisega kohtuvad. Vahekorrad on paigas.

Näiteks jalgpallis peab rahvuskoondiste edetabel opereerima umbes 10 mänguga per koondis aastas. Sellises olukorras on objektiivsuse taotlemine tunduvalt raskem. Õnneks viis FIFA tabeli koostamisel mõne aasta eest sisse muudatused, mis on muutnud pingerea varasemast tunduvalt adekvaatsemaks. Eriti just kohtadel 50+.

Veelgi tänamatum töö on aga jalgpalliklubide pingerea koostamine. Rahvusvaheline Jalgpallistatistika Instituut (IFFHS) üllitab maailma klubide edetabelit, mille naeruväärsuses on kahe Eesti tippklubi kohtade näitel võimatu kahelda - FC Levadia hoiab seal praegu 171. ja FC Flora 203. kohta!

Absurd ei peitu muidugi Levadia kõrgemas edetabelikohas, vaid laiemas kontekstis. Enne loobub Aivar Pohlak lambanahksest vestist, kui mõni Eesti jalgpalliklubi ka reaalselt maailma konkurentsitihedaimal spordialal sedavõrd kõrgele tasemele jõuab. IFFHS on endale selgelt võtnud hammustada liiga suure tüki.

Palju huvitavam edetabel on aga hiljuti InfoStrada Sportsi poolt ellu kutsutud Euroopa jalgpalliklubide oma, kus võrreldakse Vana Mandri kõrgliigade klubisid. Esmapilgul tundub tabel IFFHSi omast palju usaldusväärsem - Levadia asetseb 376. ja Flora 424. kohal, mida võib täitsa uskuda!

Olgu öeldud, et Infostrada tabeli järgi mängib Eesti jalgpalluritest kõige tugevamas välisklubis Ragnar Klavan, kelle AZ Alkmaar paikneb 76. kohal. Järgnevad Sergei Pareiko ja Tomski Tom (165.) ning Sergei Zenjov ja Lvovi Karpatõ (212.).

Kas usute: täiesti tundmatu Eesti ujuja jõudis EMil poolfinaali!? Aga... Tänutäheks peab ta ajuvabadele alajuhtidele käe pihku pistma.

17aastane noormees nimega Pjotr Degtjarjov (olite kuulnud?) püstitas Eindhovenis 50 m kroolis lühiradade Eesti juunioride rekordi ja ehkki sai eelujumistes 20. aja, pääses ometi 16 poolfinalisti sekka.

Mida kuradit, oli tahtmatult esimene mõte. Ja siis selgus, et kuna Degtjarojovi edestas neli itaallast ja samapalju horvaate, aga edasi lubati igast riigist maksimaalselt kaks sportlast, oligi meite mees viimane õnnelik. Bingo!

Tundmatule Pjotrile kahtlemata palju õnne - tema tegi oma töö superviksilt ära ja võib hakata täie innuga õhtuseks poolfinaaliks valmistuma. (Äkki pääseb isegi finaali, kui mõni rivaal eest ära koristatakse? Et ühest riigist ei tohi näiteks üle ühe sportlase esikaheksas olla?)

Tõepoolest: reeglid on reeglid, kõigile enne võistlust ühtmoodi teada. Aga... Miks on vaja nii jaburaid reegleid? Miks neid itaallasi ja horvaate üldse sinna EMile niipalju võistlema lubati, kui nad peavad lisaks muude riikide rivaalidele võistlema veel ka isekeskis?

Kahjuks pole ujujad ainsad nn ülemõtlejad. Kui seekord Eesti spordil vedas, siis paar päeva tagasi said Selveri võrkpallurid alajuhtide vaimusünnituse tõttu valusalt peksa.

Või kuidas teisiti hinnati ajugeeniust, kes ei arvesta kahemängulises play-offis sugugi geimide tulemusi ja laseb pidada "kuldse geimi"? Miks on vaja taolisi idiootsusi välja mõelda? Kas ei saada tõesti aru, et üks (loe: kodumeeskond) saab niiviisi tohutu eelise? Või ongi see eesmärk? Ei mõista...

Kui keegi väitleb nüüd vastu stiilis, et mis vahet on võrkpalli kuldsel geimil näiteks vuti või kossu lisaajaga, siis mõelgu pisut veel ja saagu aru: vahe on üüratu! Pealegi peetakse mujal lisaaeg ainult absoluutse võrdsuse korral, võrgus aga ei lugenud Selveri raudkindel 3:0 koduvõit mitte vähimatki. (Ehk: kreeklased võisidki Tallinnas mingil hetkel jala lõdvaks lasta, vahet ju polnud).

Homme Hollandis Eindhovenis algaval lühirajaujumise EMil peab Eesti koondise liidrikoormat kandma Triin Aljand (pildil).

Meie viimaste aastate edukaim ujuja Triin Aljand on Euroopa staaridele kannale astunud, kuid seni on medalist natuke puudu jäänud. Meenutagem, et kahe aasta tagusel EMil lahutas teda 50 m liblikujumises kolmandast kohast vaid kaks sajandikku.

Eindhoveniski on Triin Aljandi parimad väljavaated seotud just lühikese delfiiniujumisega, ehkki finaaliukse peaks 25-aastane sportlane suure tõenäosusega avama ka kroolisprindis.

Erinevalt mitme varasema tiitlivõistluse ettevalmistusest õnnestus Triin Aljandil tagasilööke vältida. Näiteks suvise pika raja EMi eel kimbutas teda ühe näopoole osaline halvatus. Ometi suutis itaallase Andrea de Nino juhendamisel treeniv tallinlanna finaali murda nii 50 m vaba- kui ka 50 m liblikujumises.

Selleks lühiraja EMiks ja detsembrikuiseks MMiks ladus Triin Aljand põhja Prantsusmaal keskmäestikus. Ligi viis nädalat väldanud laagri järel näitas ta tõusvat vormi kahel võistlusel.

Ent EMil pjedestaalile jõudmiseks peab Triin Aljandil ideaalselt klappima kõik - start, pööre, finišilöök. Mõistetavalt tuleb tal oma võimetest pigistada 110 protsenti! Võib-olla on vaja medali saamiseks parandada Eesti rekordit 25,44, mille ta püstitas mullu Türgis, kui võis veel kasutada niinimetatud imetrikood.

Et USAs õpingutega seotud Martin Liivamägi, Martti Aljand ja Jane Trepp ei saanud EMile minna, on Eesti koondises Triin Aljandi seljataga tükk tühja vett. Täieliku õnnestumise korral võivad poolfinaali jõuda ka Filipp Provorkov 50 m rinnuli- ja Andres Olvik 200 m seliliujumises.

12-liikmelises Eesti koondises on palju tulevikulootusi, kellel avaneb hea võimalus hankida väärtuslikke kogemusi. Mõistagi peaks kõik korralikult harjutanud sportlased seadma eesmärgiks isikliku rekordi parandamise. Siis võiks rahulikult kilbiga koju naasta ja jätkata treeninguid senisest veelgi suurema innuga.

Alljärgnevalt on kirjas Eesti esindajad ja ka nende distantsid: Triin Aljand (50 m vabalt, 50 m liblikat, 100 m liblikat), Kätlin Sepp (50 m, 100 m ja 200 m selili), Tess Grossmann (50 m ja 100 m vabalt), Katriin Kersa (50 m ja 100 m vabalt), Karen Vapper (50 m, 100 m ja 200 m rinnuli), Pjotr Degtjarjov (50 m ja 100 m vabalt, 50 m liblikat, 100 m kompleksi), Lauri Käi (100 m, 200 m ja 400 m vabalt, 100 m kompleksi), Pavel Narõskin (200 m ja 400 m vabalt, 200 m liblikat), Andres Olvik (1500 m vabalt, 50 m, 100 m ja 200 m selili), Filipp Provorkov (50 m ja 100 m rinnuli), Vladimir Sidorkin (50 m, 100 m ja 200 m vabalt) ja Marko Tiidla (50 m vabalt ja 50 m liblikat).

Tartu Rocki korvpallimeeskonna peatreener Indrek Visnapuu armastab rõhutada, et enamasti on väikesed detailid need, mis otsustavad lõpptulemuse. Täiesti õige, tasavägistes mängudes niimoodi ongi.

Visnapuu ei eksinud, kui ta ütles, et Sofia Lukoiliga on võimalik võidelda. Ja ta ei eksinud ka tõdemusega, et selleks peaks kõik mehed tegema maksimumilähedase soorituse.

Edasine jäi juba detailide pärusmaaks. Ning siin kaldus vaekauss Lukoili kasuks.

Kohe mängu alguses oli näha, et väga tähtsa paari moodustavad Rain Veideman ja Todor Stojkov, kes hakkasid teineteist katma. Kui muudes paarides olid vastamisi füüsilises plaanis enam-vähem üht masti mehed, siis siin mängis Veidemani vastu temast 14 aastat vanem ja ligi 10 sentimeetrit pikem mees. Kumma trumbid peale jäid?

Ülikogenud, aastaid Bulgaaria parima korvpalluri tiitlit kandnud Stojkov hakkas kohe aktiivselt palli küsima ja võttis Veidemani ette. Kaval rebane, kes küll vanaks hakkab jääma, suutis kogemustega oma plussid peale suruda ja punkte tuua. Paaril korral aitas kaasa õnn, kui rõngal hüpelnud pall võrku kukkus.

Platsi teisel poolel tabasid Veidemani kaaslased esialgu hästi ja seisuni 13:6 polnud vaja midagi teisiti teha. Siis aga tabas Rocki esimene väike mõõn, rünnak jäi seisma, loodeti kaugvisetele. Just ses olukorras tulnuks Veidemani selge pluss temast aeglasema Stojkovi vastu käiku lasta - noor mees pidanuks algusest peale saama selge ülesanne luua teravusi ja murda läbi. Selle asemel proovis Veideman visata. Niipea, kui ta lõpuks paar kiiremat sammu tegi, jäi vastane kaugele selja taha ja tulid vabavisked - see episood näitas, et Stojkov oli ilmselt Lukoili kaitse nõrgim lüli. Visnapuule sai aga seks ajaks selgeks, et korraga kolme tagamehega seda mängu väga ei mängi.

Mis veel Veidemani puudutab, siis teda tuleb mängukindluse tagasi saamiseks ärgitada nimelt teravustele, mitte visetele. Kui ta ka tugevamate vastastega kohtudes teeniks nimelt teravuse abil punkte enda või olukordade loomise järel meeskonnakaaslaste kontole, tuleb koos sellega lõpuks ka viskekindlus. Mitte vastupidi. Erinevalt Tarva ajastust kipub Veideman praegu esmajärjekorras mõtlema kolmestele ja alles seejärel läbimurretele. Või on see treenerite teadlik soovitus viskerütmi saavutamiseks? Igatahes tahaks näha, et ta sooritaks kaheseid umbes poole rohkem kui kolmeseid, praegu kipub sageli vastupidi olema.

Teine detail. Jõuline Kaspars Kambala tundis enda vastas Vallo Allingu tugevat keha ja Jõgevamaalt pärit mees sai kuulsa lätlasega korralikult hakkama - selle eest talle hinne viis. Kui Lukoil mõistis, et palli pole mõtet ainult korvi alla torgata, hakkasid teisel poolajal üha rohkem ette võtma ameeriklastest tagamehed. Õnnestunult. Rock võinuks nende pidurdamiseks rohkem proovida erinevaid kaitseviise. Kui lõpu eel võeti sisse maa-ala kaitse, takerdus vastaste rünnak kohe. Selle kaitseviisiga tulnuks juba varem riskida.

Kolmas detail. Silver Leppik oli tubli. Aga Visnapuu pidanuks talle leidma mõne puhkuseminuti varem kui alles neli minutit enne lõppu. Just siis toimusid mängu lõplikult otsustanud sündmused ja just siis näis, et paar Leppiku eksimust tulid väsimuse pealt. Need aitasid Lukoilil teha otsustava 9:0 spurdi seisuks 77:66.

Neljas detail. Giorgi Tsintsadze individuaalne vorm on paranenud, aga meeskond tervikuna ründab ladusamalt, kui platsil viibib hoopis Sten-Timmu Sokk. Grusiini meeskonna heaks tööle rakendamisel on vaja veel tööd teha.

Nii nagu Rocki noored mängijad õpivad iga tugeva mänguga midagi uut, õpivad ka noored treenerid. Nad on terased mehed ja neile tuleb sarnaselt mängijatega arenemiseks aega anda. Rock on arenemisvõimeline ja tahaks loota, et nii juhendajad kui ka nende hoolealused teevad igast kogemusest õigeid järeldusi. Sest teisipäeval oli vastas tõesti kõva pähkel.

Nagu pealkirjas lubatud, siis veidi vilemeestest ka. "Hea, et Eesti kohtunikud täna ei vilista," torkas hea kolleeg mängu ajal, kui vastase treener käsi laiutas. Mõtlesin isegi samamoodi.

Eesti kohtunikud rõhutavad, et nad analüüsivad enda mänge küll videode abil. Tõsine soovitus: võtke palun see teisipäevane euromäng ette, analüüsige venelase, ukrainlase ja rootslase poolt lastud vilet ning kasutage nähtut Balti liiga kodumängude teenindamisel!

Blogi on selline tore vorm, kus saab vahel ka töökaaslasi sõbralikult tögada. Täna võtame siis ette must kahe meetri kaugusel istuva, töötava ja iga värava puhul loomalikult hulluva vutiajakirjaniku Ott Järvela.

Ilmselt lugeja kujutab ette, et õiges sporditoimetuses käib pidev arutelu: kes või mis on kõige kõvem, mis ala on huvitavam, kes meie tippudest ägedam, kes naistest ilusam... Võiksin jätkata lõpmatuseni. Käib pidev vaidlus - mis paisub kohati tõsiseks tüliks - ja loomulikult upitab igaüks enda meelisalasid.

Ja kui nüüd Ott, kes muidu on igati tore ja muhe ja arukas mees, kirjutas novembri alguses Õhtulehes ühes kommentaaris nõnda - "Kindlalt Eesti aasta parima võistkonna tiitli kursil püsiva Eesti jalgpallikoondise peatreener Tarmo Rüütli kutsus 17. novembri mänguks Liechtensteiniga meeskonda kõik paremad pallurid ning ei kavatse Lillekülas ühelegi tulevikulootusele avanssi anda." - siis tuli mul seda lauset kohe kolm korda lugeda, et mõtet mõista.

Ma ei alahinda Eesti koondise võitu Serbia üle, see oli tõeliselt võimas! Aga siiski vaid üks mäng ja juba järgmine kohtumine Sloveeniaga tõi meid maale tagasi. Vähemalt suure osa meist.

Pisut irooniliselt küsisin Otilt, kas hädine viik pisipisi hertsogiriigiga muutis kuidagi vutimeeskonna kõigutamatut kurssi. "Ei, sest tegu oli sõprusmänguga," teatas ta. Ma tõesti ei tea, kas tõsiselt või mitte.

Nagu ma juba ütlesin: Ott on tore tüüp. Tal on lennukaid ideid, jutt jookseb, viskab nalja ja saab aru, kui teised teevad. Ainult õlgadel on tal pea asemel jalgpall. Vanemat tüüpi, mustavalgekirju.

Ja lõpetuseks TOP3 "Eesti pallurid versus miniriigid 2010".

1. Eesti vs Luksemburg (korvpall). Võitsime avapoolaja kõigest 33:32, kuid lõpuks purustasime vastase 93:69.

2. Eesti vs Liechtenstein (jalgpall). 1:1. Võitluslik viik.

3. Eesti vs Luksemburg (käsipall). Võitluslik kaotus 23:25. Noh, juhtub.

Miks pole pingereas võrkpallureid? Vastuse leiad siit.

Tegin suure vea. Lugesin pärast Eesti - Liechtensteini maavõistlust kommentaare ja foorumeid. Kui Eesti võidab, ei loe ma neid kunagi, viigi ja kaotuse korral nii ja naa. Seekord siis nii ja nagu öeldud - kahetsen.

Ilmselgelt on liialdatud mu lootus, et koos Eesti koondisega areneb ka siinsete inimeste arusaamisvõime jalgpallist. Internet kubises naiivsusest nõretavatest sõnavõttudest, mis ei üritanudki meeskonna kahvatu esituse põhjuseid otsida.

Peamiselt tegeleti emotseva vingumisega - häbil polevat otsa ega äärt ja maailma lõpp olevat kohal. Halloo! Me ei ole Liechtensteinist väga palju suurem jalgpalliriik. Suurem küll, aga mitte röögatult. Fakt on, et Eesti - Liechtenstein 1:1 oli loogilisem tulemus kui Serbia - Eesti 1:3...

Jah, Eesti mängis kehvasti. Jah, esimesel poolajal oli meeste häälestatus väga puudulik. Jah, selles on oma süü ka peatreeneril. Jah, publikul oli õigus olla pettunud. Jah, Liechtenstein vääris vapruse eest viiki.

Aga irisemine, et meeskond häbistas Eestit, on kohatu - tööõnnetusi tähtsusetutes sõprusmängudes esineb igal koondisel. Leian endiselt, et seda 1:1 viiki tuleb võtta kui paslikul ajal saadud odavat õppetundi.

Ja lõpetuseks midagi kõigile, kes õiendavad, et Konstantin Vassiljev, kas 1. teeskles penaltit teenides või 2. realiseeris selle ebakindlalt. Kerige kuu peale!

Jah, penalti oli teenitud kavalusega, nagu Aavo Sarap otseülekandes väga õigesti märkis, aga see, et vastane on rumal, ei tee Vassiljevist teesklejat, vaid rõhutab taas, et tegu on targa mängijaga.

Ning kui Eesti jalgpallifänn hakkab nõudma, et penalti peab ikka (rist)nurka löödama ja pelk palli väravasse toimetamine ei "tundu piisavalt kindel" vms, siis tankige kütust ja kihutage kuust palju kaugemale. Päikesesüsteemist välja, soovitatavalt.

Tänavune spordiaasta on eriline selles mõttes, et tippspordiga otsustasid lõpparve teha kaks legendaarset sportlast - esmalt murdmaasuusataja Kristina Šmigun-Vähi ja täna sõudja-igiliikur Jüri Jaanson (pildil).

Siiani püsib silme ees, kuidas 2000. aasta Sydney olümpiamängudel patsutati ühepaadil kuuenda koha saanud Jaansonile õlale ja öeldi, et nelja aasta pärast Ateenas on uus võimalus. Toona 35-aastasele mehele oli see olnud juba neljas olümpia.

Palju leidus neid, kes uskusid, et Jaanson jätkab?

Kuid visa sportlane läks uuele ringile, ta ei tahtnud edukat karjääri lõpetada olümpiamedalita. Ateenas see lõpuks tuli. Siiani on meeles, kui tühjaks, sõna otseses mõttes pildituks ta end siis sõitis.

Jaansoni medalipeol, mis toimus ühes Kreeka pealinna kõrtsis, naljatati mõnuga: "Jüri, juba nelja aasta pärast on Pekingis jälle olümpia!"

Jaanson ajas järjekindlalt oma rida, jõudis Hiinasse, pigistas koos Tõnu Endreksoniga endast viimase, ning sai sealgi hõbeda.
Ja jälle võis kuluaarides kuulda sahinaid, et Jaanson võtab sihikule oma seitsmenda olümpia.

Ütlen ausalt: vaikselt hakkasid need heas mõttes hullumeelsed eesmärgid meenutama võllanalju...

Kui täna pärastlõunal jõudsid veebilehekülgedele 45aastase Jaansoni sõnad - minu tegevsportlase karjäär on lõppenud -, hingasin kergendatult. Sest Jaansoni ja tema teadmistepagasit vajame veel palju aastaid.

Aitäh, Jüri, kõigi nende medalite ja unikaalsete elamuste eest! See oli vägev karjäär, mida käimasoleval sajandil vaevalt et kellelgi su kaasmaalastest korrata õnnestub.

Hoia oma südant, Jüri!

Vargsi, justkui muuseas, teavitas Eesti Jalgpalli Liit täna otsusest diskvalifitseerida kolm mängijat. Üks neist Narva Transi oma. Vaatame pisut teate telgi taha.

Kui kihlveopettuste skandaal Eesti jalgpallis vallandus ehk Artur Ossipovile ja Vladislav Gussevile aastatepikkused mängukeelud määrati, kutsuti juba varakult kokku uhke pressikonverents. Telekaamerad surisesid, fotovälgud sähvisid, pastapliiatsid sahistasid paberit. Muide, see juhtus 19. novembril 2008 ehk sisuliselt päevapealt kaks aastat tagasi.

Tänavuse märtsi viimasel päeval kutsus vutiliit taas kokku pressiväe, kus Aivar Pohlak teatas, et Narva Trans on juhatuse otsusega tingimisi meistrivõistlustelt ja eurosarjadest eemaldatud kuni järgmise juhtumi ilmnemiseni. Trans sai kõige otsesemalt viimase hoiatuse.

Täna sai saaga jätku. Aga võrreldes varasemaga väga vaikselt. Miskipärast.

"Eesti Jalgpalli Liidu distsiplinaarkomisjon diskvalifitseeris kaheks aastaks Sergei Mitini (pildil, Narva JK Trans) ja Maksim Aleksejevi (Tallinna JK Legion), kolmas mängija Mihhail Lavrentjev (Tallinna JK Legion) diskvalifitseeriti kaheks aastaks tingimisi," potsatas ajakirjanike postkasti kiretu pressiteade.

Põhjuseks ikka toosama vana, armas ja pikk artikkel 5 ja punkt 1F, mis lühidalt öeldes keelab mistahes viisil ennustusmängudes või kihlvedudes osalemise.

Alaliidu peasekretär Tõnu Sirel lisab samas, et alaliidul "on kõigi kolme mängija osas olemas kindlad tõendid, seetõttu oli otsuse tegemine üsna lihtne ja selge".

Hea töö ju! Petised jäävad järjest vahele! Eesti jalgpall puhastub nii mis mühiseb!

Minu küsimus on lihtsamast lihtsam: mil moel on Narva Transi klubi süüst prii, kui järjekordne tema mängija on skandaali seotud? Mitu mängijat peab valemänge mängima, et karistuselt sõna "tingimisi" kaoks? Seitse? Kaks? Terve meeskond?

Pole väheoluline, et alles mõni nädal tagasi - pärast ülikahtlast kaotust Balti liigas Šiauliaile - oli Trans vallandanud peatreener Valeri Bondarenko. Ega's taolist sammu niisama astutuks.

Mul oleks sügavalt kahju, kui üks alatine medalinõudleja Eesti jalgpallikaardilt kaoks. Niigi ahtake konkurents väheneks veelgi. Aga, no kuulge härrased, see pole enam naljakas ega tõsiseltvõetav, mis Transiga ja Transi ümber toimub! Miks raiuda saba kuus korda, kui ühe korraga oleks tulemus (ehk) palju tulusam? Transi klubi ei pea ju hävitavama - las hakkavad mõnest madalamast liigast taas ülespoole roomama, kui tahavad ja puhastuda soovivad/suudavad.

Miks seda ainuvõimalikku käiku ei tehta, kui on järjest ja järjest "kindlaid tõendeid"? Või on Narva Transi hääl ja toetus presidendihärra Aivar Pohlakule tõesti nii oluline?

"Ma pole oma mängija- ja treenerikarjääri jooksul sellist viskekontserti varem näinud," ütles BC Kalev/Cramo peatreener Aivar Kuusmaa pärast pühapäeval Kaunase Žalgiriselt saadud 83:101 kaotust Delfile.

Sõbralik märkus: eksisid, Aivar! Aga võib-olla oligi Sul õigus, kui Sa iseenda mänge pole näinud. Tean, et Sa olid täiesti nende sees. Nagu oled praegu ka treenerina.

Meenutame. Juuni 1993. Eesti mängis EM-finaalturniiri avamängu Berliinis tulevase meistri Saksamaaga ja võitis 113:103. Eesti visketabavus oli 67, jah, 67 protsenti. Sealjuures teisel poolajal (mil viskasime 64 punkti) ligi 80 (!!!) protsenti. Peaosas Sina ise 30 punktiga, tabades kolmeseid 12-st 9 ja meeskond tervikuna 26-st 15. Žalgiris pani üleeile 27-st 16 - numbrid on peaaegu identsed.

Saksamaa kuulsale peatreenerile Svetislav Pesicile ei teinud Sinu ja Co viskekontsert vähem peavalu kui Žalgirise oma nüüd Kalevile.

Sama EM-turniiri hilisemas faasis ladusid Sa Bosniale 40 ja Eesti kokku 99 punkti, see võit viis meid kuue parema sekka.

Või mida te näiteks koos Gert Kullamäega korraldasite 2000. aastal Tšehhimaal? Kui võitsime sealset meeskonda 92:76, sillutades nõnda teed veel ühele EM-finaalturniirile. Sina tabasid 8-st kolmesest 6, Gert 7-st 4, Eesti kokku 20-st 12 ja vabaviskeid 31-st 30. Gert viskas 29, Sina 26 punkti. See oli veel üks meeldejääv kontsert.

NSV Liidu meistrivõistlustel aastate jooksul toimunust pole mõtet rääkidagi. Kord viskasid Sa Riia VEF-i vastu 44, neist teisel poolajal 33 (!) punkti.

Kontserte oli Sinu karjääris juba varem, on praegu ja küll tuleb ka edaspidi.

"Pimedad mängijad viskavad pimedas saalis ka sama palju!" lajatas TTÜ/Kalevi korvpallimeeskond Üllar Kerde reedel pärast kaotust Prienai Rudupisele.

TTÜ tabas kolmeseid vähem kui 10- ja vabaviskeid vähem kui 50-protsendilise täpsusega. Päev hiljem tabas Kedainiai Nevežis TTÜ vastu ainuüksi ühe poolajaga 9 kolmest... Ja visketäpsusega oli jätkuvalt probleeme ka teistel sel nädalal Balti liiga mänge pidanud Eesti klubidel.

Õnneks tuleb appi ajakiri Basketball. Eelmisel nädalal ilmunud novembrinumbrist leiab legendaarse kanadalase Steve Nashi visketrenni kirjelduse.

Miks just Nashi? Sest üks paremaid mängujuhte ja söötjaid on suurliiga NBA tippu jõudnud ka viskajana! Tegemist pole tundidepikkuse saalis passimisega. Visketrenn kestab 20 minutit, kuid on äärmiselt intensiivne, koosnedes 13 erinevast viskeharjutusest. Võib öelda, et need võtavad kokku mängijale vajaliku viskearsenali. Igal viskel tuleb ise lauas järel käia, kogu aeg tuleb liikuda põrgatades või joostes.

"Kui iga korvpallur näeks sama palju vaeva kui mina, poleks mul enam tööd," on Nash öelnud. Ta pöörab visketreeningul tähelepanu eelkõige järgmistele punktidele: tasakaal, silmad üles, korrektne jalgade asend, jalgade kasutamine viske ajal.

Niisiis, Eesti treenerid: utsitage oma hoolealuseid samasuguseid harjutusi tegema! Ja mängijad, eelkõige noored: kui te tahate kuhugi kaugemale jõuda, soovitan soojalt, kui te veel ei tee neid harjutusi. Kes tahab kodukamaraga piirduda, ei pea muidugi vaeva nägema.

Neis harjutustes on palju endale ise olukordade loomist, viskeid keskpositsioonilt. Just seda on Eesti korvpallis vähe näha. Enamasti püütakse visata korvi alt või kolmesejoone tagant. Võimalused on oluliselt mitmekesisemad!

Basketballist leiab ka pika usutluse ühe teise kuldkäega mehe, brasiillase Oscar Schmidtiga. Veel üks õpetlik lugu - muide, tema päeva miinimumnorm oli 1000 viset.

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves sõnas spordikongressil: "Ida-Saksamaad ja Nõukogude Liitu pole riikidena enam ammu elavate kirjas. Kunagiste võitude ja rekordite tagant paistavad valemängijate ja inimkatsete käigus ohverdatute näod."

Seega... Johannes Kotkas, Ants Antson, Svetlana Tširkova, Jüri Tarmak, Jaan Talts, Aavo Pikkuus, Ivar Stukolkin, Jaak Uudmäe, Viljar Loor, Mait Riismann, Tiit Sokk, Erika Salumäe ja paljud teised, kes olete Nõukogude Liidu eest võisteldes võitnud, te olete valemängijad ja inimkatsete ohvrid.

Alates 2006. aastast, kui abielupaarist eduka treeneritandemi Remigija Nazaroviene (paremal) ja Andrei Nazarovi teed lahku läksid, on mitmed kergejõustiklased nende vahel edasi-tagasi liikunud.

Browni liikumisest Eesti kergejõustiklaste treenerivahetuste puhul rääkida ei saa. Eriti kui juttu teha meie parematest mitmevõistlejatest - korrapäratust liikumisest on asi kaugel. Vaadelgem sportlaste käike samm-sammult:

Andres Raja (pildil vasakul)

- Jäi Nazarov-Nazaroviene liidu lagunemisel esimese juurde.

- Liitus 2007. aastal siiski leedulanna grupiga.

- Lahkus sealt 2008. aasta lõpus ning tegi mõned kuud koostööd Erki Noole ja Ants Kiisaga.

- Liitus pärast 2009. aasta ebaõnnestunud sise-EMi taas Nazaroviene grupiga.

- Lahkus sealt 2010. aasta sügisel taas Nazarovi juurde.

Mikk Pahapill

- Jäi Nazarov-Nazaroviene liidu lagunemisel esimese juurde.

- Lahkus Nazarovi juurest 2007. aasta alguses ja alustas koostööd Rein Sokuga.

- Mõni kuu hiljem sai ta ametlikuks treeneriks hoopis Nazaroviene.

Ebe Reier

- Jäi Nazarov-Nazaroviene liidu lagunemisel esimese juurde.

- Liitus 2008. aastal Nazaroviene grupiga.

- Lahkus tänavu leedulanna juurest ning jättis välishooaja vahele.

- Väidetavalt soovib taas alustada koostööd Nazaroviga, ent treeneritele korduvalt viletsa suhtumisega pettumust valmistanud neiu vastuvõtmine toimub ainult katseajaga.

Berit Jürgenson

- Jäi Nazarov-Nazaroviene liidu lagunemisel esimese juurde.

- Liitus 2008. aastal Nazaroviene grupiga.

- Lõpetas mullu seljahädade tõttu karjääri.

Nn muutumatuid tegureid on selles Nazarov-Nazaroviene võrrandis olnud kaks: Ksenija Balta, kes on 2006. aastast peale harjutanud elukaaslasest treeneri Nazarovi käe all, ning Kaie Kand, kes pööras Nazarovile kohe selja ning palus kodumaale minna plaaninud Nazarovienel Eestisse jääda. Lisaks jäi mitmevõistlejatest Nazarovile truuks ka tänaseks päevaks sportlastee lõpetanud Indrek Turi.

Ülaltoodud liikumiste põhjal võib kokkuvõtteks teha kolm järeldust:

1. Eestis napib mitmevõistluse tipptreenereid, keda sportlased usaldaksid.

2. Sportlased on kohati liiga rahutud, kärsitud. Treenerile tuleb anda aega tõestamaks, et tema süsteem toimib!

3. Mida suuremaks paisub treeninggrupp, seda suuremaks muutuvad sisepinged. Kui mõni aasta tagasi liikusid sportlased marsruudil Nazarov-Nazaroviene, siis nüüd on suund vastupidine. Nazaroviene grupp, mis 2008. aastal suurenes 7-8-le, on taas muutunud minimaalseks, sest Kand lihvib hetkel vormi Hollandis, kus teda juhendab Ronald Vetter (Eestisse saabudes jätkab ta ilmselt Nazaroviene juures). Lisaks pole selge ka Mikk-Mihkel Arro jätkamine leedulanna grupis, sügisel on ta harjutanud omapäi.

Elagu Aivar Kuusmaa, kes võitleb korvpalliametnikega sõnavabaduse eest nagu isalõvi! Kuid...

Kõik tulihingelised Rocki fännid, vabandage, aga Kuusmaa-suguseid sportlaseid-treenereid tuleb hoida nagu kullateri. Sport on oma olemuselt meelelahutus ja tuimalt pole võimalik meelt lahutada. Et Kuusmaa tegi mängijana oma tööd põleva leegiga silmis ja hoiab sama liini ka lipsustatud treenerihärrana, saab olla ainult ja ainult tervitatav.

Miks taoline sissejuhatus?

Eks ikka selleks, et aidata mõista Aivar Kuusmaa läinudnädalase kriitikalaine põhjusi ja mitte ajada neid segi tagajärjega. Inimloomusest tulenevalt oli tema käitumine ülimõistetav ja kõik järgnenu taandub sellele.

Edasi.

Ei hakka siinkohal süüvima, kas kohtunikud kiusasid tol teisipäevaõhtul Kalevit või mitte. Jätaks selle spetside hinnata. (Sic! Kohtunikehärrad, miks teil on ikkagi nii raske koos Sumoga see mäng läbi vaadata? Mida halba see teeks, ainult head ju?)

Korvpalliliit otsustas Kuusmaad - või no okei Kalev/Cramot - trahvida. Millele Kuusmaa vastas vääriliselt: ähvardades kohtu ja sisuliselt meediaboikotiga (üks mängujärgne lause, kas mängiti hästi või halvasti, ei muuda üldpilti).

Superkäik Kuusmaa poolt, pean tunnistama. Eelkõige super just ühe vahendaja ehk ajakirjaniku vaatevinklist. Nüüd on pall taas Pirita tee härraste korvis. Kusjuures neil häid lahendusi väga polegi: karistuse tühistamine mõjuks kui häbiasjana, endale kindlaks jäämine tooks kah kaela hulka sekeldusi.

Karistuse tühistamine, misasja, pööritab mõni ehk nüüd silmi!?

Justnimelt. Nagu Inglismaal käitus Tottenhami treeneri Harry Redknappiga sealne vutiliit, kuulutades algul tema kriitika kohtunike aadressil karistusväärseks ja otsustades hiljem, et Redknapp pääseb siiski puhaste paberitega. Äärmiselt oluline on lisada, et ka Redknapp rõhus sõnavabadusele.

Paraku on Kuusmaa kaitsekõnes (vähemalt) kaks puudust.

Esiteks: ma pole veel kuulnud, et taolise karistuse määramisel peab distsiplinaarkomisjon mistahes alal süüaluse üle kuulama. Teiseks: Kuusmaa jutt Atso Matsalu aadressil ei jäänud siiski antud mängu raamesse, vaid läks üsna selgelt isiklikuks.

Jättes need "agad" kõrvale, elagu vabadusvõitleja Kuusmaa!

Jalgpalli Inglise meistriliiga pakutav esteetiline nauding on võimas - mängu tempo ja kirglikkus pluss väga hea mängijate valik ning muidugi fännid... Stopp! Pühapäeval nähtu põhjal tulevad vutifännid liiga mainele ja Newcastle Unitedi lootustele sinna püsima jääda pigem kahjuks.

Põhjuseks kohtumise Arsenal - Newcastle (0:1; ideaalne õppetund, kuidas endast tugevam vastane tahtega üle mängiti) lõpu eel nähtu. Mõned minutid enne lõpuvilet, kohe pärast Arsenali kaitsja Laurent Koscielny punast kaarti, mille klubi mulle arusaamatul põhjusel on otsustanud edasi kaevata, näidati ekraanil juubeldavaid Newcastle'i poolehoidjad.

Fookuse epitsentris oli palja ülakehaga hoogsalt tantsiv (loe: kõhtu võdistav) mees, kes nägi välja nagu selle mehe (vaata fotot paremal) 10 aastat noorem kaksikvend. "Mu silmad!" röögatasid kogu maailma fitness-treenerid ja asusid närvide rahustamiseks trenažööri sõtkuma samal ajal Chuck Norrise elusuuruses muskelkuju silmitsedes.

Tegelikult on Newcastle'il aga põhjust muretsemiseks enam kui küll. Et inimkonda suutis lummata kaheksajalg Paul, peaksime ammugi arvesse võtma väiksema kombitsate arvuga spetsialistide hinnanguid. Üks neist kuulutab Newcastle'ile kurba saatust.

Nimelt viisid telekanal Sky HD ja modelliagentuur D1 Model Management 2008. aasta suvel läbi uuringu, kus reastati Inglise kõrgliigaklubid vastavalt nende fännide ilule. Viimaseks jäi Portsmouth. Üheks põhjuseks mees alumisel fotol, kelle ametlik nimi on muuseas John Portmouth Football Club Westwood.

Toonase seisuga äsja Inglismaa karikavõitjaks tulnud Portsmouth on praeguseks kukkunud Inglise esiliigasse ja kipub vägisi pankrotti minema. Pole kahtlust, et ülaltoodud eksemplaride valguses jääb Newcastle Inglise kõrgliiga misterivalimistel konkurentsitult viimaseks. Portsmouthi hoiatava näite foonil ei tasu võidust Arsenali üle ja tabelis saavutatud viiendast kohast üleliia vaimustuda...*

* mitte võtta LIIGA tõsiselt.

Lõppenud nädal tõstis pärast konarlikku hooaja algust taas rambivalgusse Rakvere Tarva korvpallimeeskonna. Andres Sõber näitab, et ta on teistest õhema rahakotiga mitu hooaega järjest võimeline asja põnevaks ajama.

Sõnades on kõik ühel nõul, et Eesti koondise jaoks tuleb parim olemasolev potentsiaal ära kasutada. Eks see käi mitte ainult mängijate, vaid ka treenerite kohta. Praeguste ja eelmiste treenerite tööd alahindamata pole koondise viimaste aastate tulemused olnud rõõmustavad. Mis oleks, kui kontseptsiooni veidi muuta?

Eksmaailmameister, koondise omaaegne juhendaja Heino Enden rääkis kord, et aastaid Tel Avivi Maccabit juhendanud Pini Gershoni ülesanne polnud geniaalsete taktikaliste lahenduste välja mõtlemine. Selleks olid abitreenerid. "Gershon on seal eesotsas karismaatiline kuju, paras pullimees," ütles Enden.

Aga Maccabis asi toimis. Meeskond kuulus Euroliiga absoluutsesse tippu, pakkudes ka äärmiselt atraktiivset korvpalli. Tõsi, selleks olid olemas ka sobivad mängijatüübid.

Miks mitte ei võiks vähemalt teoreetiliselt sama proovida ka Eestis? Meil on samuti olemas oma "pullimees" - Sõber. Taktikaline pool pole just tema tugevaim külg, kuid näeme, et vaimses plaanis ei saa talle Eestis praegu keegi vastu. Sõbra innustamisoskus kuluks koondisele marjaks ära.

Järgmine samm oleks tema ümber leida tugevad taktikud. Meie noorem, hiljutistest (tipp)mängijatest koosnev treeneritepõlvkond on siin täiesti arvestatav jõud. Nad teavad hästi, kuidas tänapäevast mängu mängida, nad õpivad ja täiendavad ennast. Nad teevad - nagu Sõbergi - asju südamega.

Teoreetiliselt võiks abitreeneriks pakkuda paljusid, praktikas aga mõnda meest selles rollis lihtsalt ette ei kujuta. Aivar Kuusmaa sai pärast üht aastat Veselin Matici kõrval aru, et tema pole teiseks treeneriks loodud. Indrek Visnapuu oleks seda tööd valmis tegema ilmselt Dušan Ivkovici kõrval Pireuse Olympiakoses, aga mitte Maarjamaal. Kahtlane, kas ka Tiit Sokk asjast vaimustusse satuks.

Ent: kes veel sobiks Sõbra kõrvale paremini kui Martin Müürsepp, kes algaja treenerina esimeseks viiuliks veel kindlasti ei kipu, kuid keda Sõber kahtlemata aktsepteerib. Sellesse kooslusesse sobib ideaalselt ka Gert Kullamäe, samuti juba kogenud abitreener Alar Varrak - kaks viimast olid ka läinud suvel koondise juures.

Oleks nii "pullivend" kui ka mehed, kes alles mõne aasta eest suures mängus vägagi mainekate treenerite (Ivkovic, Dirk Bauermann) käe all kaasa löönud ning teavad, kuidas nii toredat mängu nagu korvpall peab mängima.

Kas üsna seisev Eesti korvpallitiik oleks sääraseks keeriseks valmis?

Sel aastal saab jällegi kinnitust üks Murphy seadus: mis kehvasti algab, see veel kehvemini lõpeb! Tänavune spordiaasta on nagu kirvesupp, millel puidu ja raua mekk juures.

Vancouveri olümpia oli ju eestlase seisukohast vaadates paras nutt ja hala. Poleks Kristina Šmigun-Vähi (pildil) comeback'i teinud, lahkunuks meie esindus mängudelt tühjade pihkudega.

Tänavu on suure medalita jäänud seni järjekindlalt pjedestaalile roninud kergejõustiklased, sõudjad, judokad. Õhkõrn võimalus säilib veel vehklejatel, sest homme jätkuval MMil on 64 parema hulka jõudnud neli Eesti esindajat.

Märkimisväärne on fakt, et tavapärast medalisadu pole olnud ka niinimetatud teise- ja kolmandajärgulistel aladel.

Siililegi selge, et aastad pole vennad - meenutagem siinkohal imelist 2006. aastat, mil medaleid tuli kui küllusesarvest -, kuid peatselt algaval 7. Eesti Spordi Kongressil peaks mõtteainet jätkuma.

Teadagi, raha pole medalite puhul esmatähtis. Selles väites on palju kibedat tõtt. Aga kes on see tark, kes suudaks täpselt välja arvestada, kui palju on spordi vähikäik seotud kiduramaks muutunud rahasüstidega.

Ja kindlasti tuleks pikalt peatuda treenerite teemal. Üks asi on nende raske töö õiglane väärtustamine - treenerite nimetamine pedagoogideks ja palganumbrite parandamine. Ometi ei pruugi seegi tuua vajalikku kvaliteedihüpet.

Nii et Eesti Spordi Kongress toimub vägagi õigel ajal...

Eesti spordimeediat on tabanud uus hullus nimega Bleacherreport. Oled tähele pannud kõiki neid galeriisid pealkirjaga "20 kõige seksikamat naist, kes on.... (nüüd järgneb mingi ebamäärane seos spordiga)!"? Suuremalt jaolt pärinevad need kõik maailma spordimeedia juhtivast väljaandest* nimega Bleacherreport.

Eelkõige on see tõbi tabanud Postimehe spordikülge, aga patust pole puhas ka Õhtuleht ja Delfi. Isegi Eesti Päevalehe veebis torkas täna hommikul silma üks vahva (ja loomulikult seksikas) galerii.

Reeglina vahendavad Eesti SPORDIküljed siis pildiseeriaid, kus on poolpaljad naised, kes on A) vormelipilootide naised B) vutimeeste naised C) sportlased, kes on paljalt poseerinud D) spordireporterid E) seksikad pealtvaatajad. Ja nii edasi.

Nii. Mis selles siis halba on?

Siinkohal tahan pihtida, et mulle kangesti meeldivad seksikad naised. Nii piltidel kui ka laivis. Millisele tervele mehele ei meeldiks? Aga miks paganama pärast peavad need galeriid mulle vastu vahtima SPORDIkülgedel? Kas majandus-, kultuuri- või arvamuskülgedel on poolpaljaid naisi? Ei ole. Või...?

Ausalt öeldes on mul piinlik nende tublide ja töökate sportlaste ees, kes jäävad nende kuumade naiste tõttu varju. Ikka langeb pilk ju esmalt sellele uudisele, mis asub veerul kõrgemal. Ja seksigaleriid on reeglina tipus. Näiteks Postimehe sporditoimetuses on poliitika, et esimese kolme uudise hulgas peab olema vähemalt üks hullutav galerii. Ja üldse tahaks ju esmalt kiigata kaunist naiseihu ja alles seejärel tšekkida, kuidas lõppes Serviti ja Kehra mäng. 

Nüüd teeme eksperimendi ja vaatame, mis Postimehes praegu (laupäeval kell 19.04) üleval on.

.........

Avauudis: "Sõber: Pokla annab meile kvaliteeti juurde"

Selle all: "Galerii: 25 kõige kaunimat naissportlast maailmas" ja "Video: NBA korvpalluri imeline pealtpanek"

Ja alles siis: TÜ/Rocki ja VEFi mäng, Flora võit Paide üle, video vormelipiloodi Petrovi väljasõidust ja nii edasi. Ehk tõsised spordiuudised.

..........

Õigluse huvides uurime ka Õhtulehte:

Avauudis: Eesti jalgpalli meistriliiga voor.

Selle all: Pärnu - Rapla kossumatš.

Seejärel kõrvuti: uudised Pareikost ja Inglise vutiliigast.

Ning siis: "20 spordikaunitari, kes on poseerinud alasti"

Ka nende alasti näitsikute all on ohralt reaalseid spordiuudiseid, mis peavad seksikuse ees taanduma.

.............

Saates "Mehed ei nuta" arutati kord selle probleemi üle. Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv üritas asja seletada nõnda, et läbi seksikuse tuuakse pärisspordile uusi lugejaid. Päris osavalt välja mõeldud vabandus. Kahjuks sisult mäda. Kui Pahv oleks pooltki nii põhimõttekindel mees, kui ta väidab, et on, siis ta ütleks ausalt: asja mõte on toota Postimehele klikke. Mina võin seda küll öelda: kui Õhtulehes on sedasorti galerii, siis aetakse taga klikke ja kasutajaid. Ei mingit üllast spordipropagandat. Niisama lihtne see ongi.

Nüüd ma tahaks teha täpselt kolm ettepanekut.

1. Sporditoimetused, lepime kokku, et me lõpetame nende üliseksikate galeriide ÜLEkasutamise ära. Kas tõesti tuleb iga päev mingi selline galerii teha? Mis meie eesmärk on - seksikuse devalveerimine ja lugejatel südame pahaks ajamine?

2. Loomulikult võib eksponeerida seksikaid naisi, aga kas pole natuke odav võtta mingilt suvaliselt saidilt mingid suvalised tibid ja nende pildid panna spordisõpradele näkku kargama? Näeme siis natuke rohkem vaeva ja otsime välja näiteks Eesti seksikamad sportlannad, tantsutüdrukud või mis iganes, mis ikkagi reaalselt seostub Eestiga. Bleacherreporti refereerimine on ikka hale.

3. Ja lugejad, miks te raiskate oma kapitali (netimaailmas on klikk ju sisuliselt rahaühik) laiskadele Eesti spordikülgedele? Saatke nad pikalt ja kui huvi on, minge vaadake otse allikast - www.bleacherreport.com. Hoiate mitu klikki kokku ja tõstate Eesti spordimeedia taset.

Nüüd, armsad lugejad ja kaasamõtlejad, on teie kord: kas blogipostituse autor on lihtsalt idoot või on mu jutus ka mingi tõetera? Või äkki hoopis mõlemat?

* Räige iroonia.

Mida ütleb meile asjaolu, et õues pole kübekestki lund, aga Eesti meistriliiga hooaeg saab läbi? Seda, et jutud, nagu tuleks hooaega lühendada, ei päde. Kui vaja, võib meistriliiga isegi novembri keskel lõppeda.

Tänavu vastav vajadus puudub, sest tänase ehk 6. novembri seisuga on kõik, mis tõsiselt tähtis, selge. Paar detaili - kes neljas, kes üheksas - vajavad aga paikaloksutamist. Viimast korda aastal 2010:

Tallinna FC Levadia - Tartu JK Tammeka 3:1

Mänge, millest ei sõltu mitte midagi, on alati kõige raskem ennustada, sest meeskondade motiveeritus ja muud sarnased tegurid on ettearvamatud. Antud juhul pakun Levadia võitu eeldades, et nii Aleksandr Puštov kui ka Marko Kristal häälestavad meeskonna korralikult ja panevad välja parima koosseisu, mille puhul peaks Levadia võitma.

FC Kuressaare - Viljandi JK Tulevik 1:1

Saarlastel tuleb higistada, sest kui Lootus viigistab Kaljuga ja Kuressaare kaotab, siis ootab neid esiliiga. Sama juhtub ka sel puhul, kui Lootus võidab ja Kuressaare mitte. Ning saarlased arvasid, et jo-jo klubi ajad on möödas...

Jalgpallis on enamasti nii, et kui ühel on tulemust väga vaja ja teisel üldse mitte, siis pigem esimene saab selle. Seega pakun viiki.

Nõmme JK Kalju - Kohtla-Järve FC Lootus 3:0

Lootus sai nädala eest jagu Kuressaarest ja tekitas endale mõnevõrra ootamatult variandi esiliigast pääseda. Paraku on nende tänane vastane võimalikest halvim ehk Nõmme Kalju, kel samuti suured panused mängus. Võit tagab Kaljule neljanda koha, mis eurosarjaukse irvakile.

Narva JK Trans - Sillamäe JK Kalev 1:2

Ei oska kahe Ida-Virumaa satsi omavahelisest mängust eriti midagi arvata, sest puutepunkte on meeskondadel väga palju ja neist moodustuva kompoti koostist ei oska täpselt paika panna isegi mitte kõige õilsam nuntsius. Aga pakun Sillamäe võitu, sest neil on seda neljanda koha heitluse pärast vaja.

Paide Linnameeskond - Tallinna FC Flora 1:3

Meistrikarikas ootab juba Florat, aga enne on vaja üks mäng ära mängida. Vastaseks Paide, kelle südikust hooaja teisel poolel tuleb imetleda. Seetõttu ei tulegi võit Flora jaoks lihtsalt, aga ta tuleb. Ent Paide lööb värava.

Kõik mõtted Eesti meistriliiga kohta on oodatud kommentaariumisse.

Teemat hoiab üleval Ott Järvela Twitter!

Pange tähele, uelslane Gareth Bale (21) liigub kindlalt maailma parima jalgpalluri trooni suunas!

Ta võtab oma väljakupoolel palli. Kogub ülikiiresti hoo üles ja spurdib meeletu - tõesti, meeletu - kiirusega mööda vasakut äärt. Kas vastane on ees või mitte, ei oma suuremat tähtsust. Järgneb löök või tsenderdus. Vahet pole: Tottenhami värav niiehknaa.

Täpselt nii narritas Bale kahes Meistrite Liiga mängus Euroopa esiklubi Milano Interit ja maailma üht parimat paremkaitsjat Maiconi. Bale'i kontosse kanti kolm väravat ja kaks söötu (hullumeelsus!). Maicon aga pidi taas kuulma-lugema kuulujutte, justkui olevat ta viimasel ajal langenud lubamatult palju alkoholi ohvriks. Pole imestada: Bale pani tõesti brassi pea kõvasti ringi käima.

Kui eileõhtune mäng Londonis lõppes, jälgis kaamera ainult Gareth Bale'i. Ehkki ta ei löönud õhtu neljast väravast ainsatki. Aga tema etteaste oli nii muljetaavaldav, et taolist kohtab pallimurul haruharva.

Kes on too laiale avalikkusele veel tundmatu 21aastane Walesi noorsand?

Ta lugu on pikk ja huvitav, aga olgu siinkohal toodud vaid üks näide: kaugel lapsepõlves kaalusid Southamptoni akadeemia treenerid kaua, kas võtta Bale või jätta. Nad võtsid. Jumal tänatud, et võtsid.

Kus on Gareth Bale'i lagi?

Ilmselt taevas. Ta on veel väga noor, aga juba ülikiire, äärmiselt hea füüsisega, pallivaldamisest rääkimata.

Ta on juba maailmaklass, aga... Rõhutan, aga: ta ei ole VEEL maailma parim. Ta on küll vutimaailma hetke kuumim nimi, aga teda oleks kohatu seada VEEL ühele pulgale näiteks Lionel Messi ja Cristiano Ronaldoga. Puhtalt saavutuste ja muu säärase tõttu. Aga hetkevormi aluseks võttes... No pole küll erilist vahet.

Siiski: Bale pole pidurdamatu. Super ju, et pole - muidu tapaks ta äkki üksipäini jalgpalli. Vähemalt kaks meest on hiljuti tema pidurdamisega hakkama saanud. Üks oli Manchester Unitedi nooruk Rafael ja teine Evertoni vanameister Phil Neville. Ent seejuures on ülioluline: mõlemad vaigistasid Bale'i koos kaaslaste abiga. Inter Maiconile abikätt ei ulatanud ja sai teenitult karistada.

Ja lõpetuseks, väike kinotund:

Gareth Bale kogu oma hiilguses!

Bale vs Inter vol I: kübaratrikk San Sirol!

Bale vs Inter vol II: kokkuvõte eilsest supermängust!

Ajakirja Jalka peatoimetaja Indrek Schwede on aastaid tulutult ühte head trummi tagunud. Teema puudutab muusikavalikut A. le Coq Arenal enne Eesti jalgpallikoondise mänge.

Schwede teooria, millega siinkirjutaja vägagi nõustub, ütleb, et mängida tuleb eestikeelset muusikat, mis tekitab enda meeskonnas koduse ning vastases võõristava tunde.

Puust ja punaseks: Shakira "Waka, Waka!" on küll tore laul, kuid võimaldab ka hispaanlasel/serblasel/fäärisaarlasel sisemist komforti saavutada. Jaak Joala "Tooli kõrval tool" pakub säärast varianti vaid Eesti jalgpalluritele.

Paraku ei taha jalgpalliliit Schwede nõu kuulda võtta ja lisaks kodumaistele artistidele kuulub vutikoondise mängude eel esitamisele ka välismaa estraad.

Käsipallis on aga kord majas! Eile kõlasid Põlva Mesikäpa hallis enne avavilet riburada pidi Fixi "Tsirkus", Singer-Vingeri "Kodusõda", Koit Toome "Nädalalõpp" ja Vitamiini "Linda Linda".

Suurest kaotusest see Eestit küll ei päästnud, aga ideeline suunitlus - mida obskuursem kodumaine muss, seda parem! - on õige ning toob lõpuks edu!

Õnneks pole olukord täiesti lootusetu ka jalgpallis. Septembri lõpus toimunud Eesti - Iirimaa U23 mängu vaheajal kaikusid A. le Coq Arenal surematud hitid 90ndatest: MonoFansi "Nii las jääb!" ja Miss II Miss "Jammy".

Vutiliit - need palad tuleb juba 17. novembril panna Liechtensteini hirmutama. Waka-waka võitu ei too, 90ndate Eesti disko (Best B4, Up'n Down, 2 Quick Start, Nancy, Mr. Happyman, Anaconda, Bläck Rokit, Black Velvet, Click OK, Duubel +, Code One, Hovery Covery, Jam) toob!

Võidule aitab kaasa Ott Järvela Twitter!