Vanasõna ütleb "Ära hõiska enne õhtut!" ja vanasõnadega tuleb alati nõustuda. Siiski ei tähenda Eesti korvpallikoondise edusammudest rääkimine-kirjutamine hõiskamist, sest EM-valiksarja esimeses ringis vormistati need tulemuseks.
Loomulikult tuleb kõvasti võidelda, et ka teine ring meeldivaid tulemusi tooks, alates juba täna õhtul Levices peetavast mängust Slovakkiaga. Aga eeldused on loodud.
Meenutuseks: kolm suve tagasi langesime EM-i A-divisjonist B-sse ehk "mudaliigasse". Kaks suve tagasi võitsime "mudaliiga" esimeses ringis kolmest mängust ainult ühe: kodus Luksemburgi. Kaotasime nii Austriale kui ka Hollandile, küll võõrsil. Tõus algas eelmisel suvel, kui teises ringis kõigist nimetatud kolmest vastasest jagu saadi, väikseim võit oli 17-punktiline.
Ning tänavust mäletame värskelt: võõrsil tegime lisaajal ära 26 korral EM-finaalturniiril mänginud Iisraelile ja samuti Islandile ning kodus Slovakkiale.
Võrreldes kahe-kolme aasta taguse ajaga pole suurt silmaga nähtavat hüpet toimunud. Pigem võib öelda, et tulemused on paranenud paljude väiksemate asjade hea kokkulangemise tulemusena.
1) Nähtavaim on Sten-Timmu Soku liitumine koondisega ja selge esimängujuhi rolli haaramine eelmisest aastast alates. Peatreenerist isal Tiit Sokul on õigus, et Timmu on Eesti ainus puhas mängujuht. Pole juhuslik, et Timmu hoiab valikturniiril korvisöötude osas kolmandat kohta keskmiselt 6,2 sööduga mängust. Neljas mängus viiest on söötude arv olnud vähemalt 6.
2) Koondise tuumik on aastaid koos püsinud. Keegi pole veel liiga vana, paljud mehed on parimas mängijaeas, muutunud kogenumaks, targemaks, enesekindlamaks. Nad kõik teavad täpselt, mida peatreener Sokk nõuab. Väikesed nüansid annavad poole meeskonna peale kokku arvestatava kogusumma.
3) Värske vere pealetulek. Kahekümnesed või aasta-paar vanemad Sten-Timmu Sokk, Siim-Sander Vene ja Rain Veideman, kes kahjuks praegu küll vigastatud, on võtnud põhitegijate seas selge koha sisse ning kõik nad on toonud juurde nooruslikku särtsu ja nahaalsust. "Kadunud poeg" Reinar Hallik on oma niši hästi täitnud. Kes põhiliselt pingipoisiks on jäänud, püüavad trennis hästi ja ergutavad kaaslasi, mitte ei käi ringi nagu matustel.
4) Treenerite hea kodutöö. Seda tööd on tehtud aastaid ja vilja on see kandnud varemgi, aga see on asjaolu, mis samuti moodustab puslest tähtsa osa. Kõigis võidumängudes on Eesti suutnud vastase liidrid vähem või rohkem kinni võtta. Avamängus viskas slovakk Anton Gavel meile 9 punkti, hiljem on ta alati loopinud üle 20. Islandlane Jon Stefansson viskas Serbia vastu 21 ja võidumängus Slovakkiaga 28 punkti. Meie vastu tuli esimesel poolajal 5 silma ja 6 pallikaotust, ning suure osa oma 19 punktist kogus ta teisel poolajal siis, kui mäng tehtud oli.
5) Koondise sisekliima pole paha. See poleks õige meeskond, kui teatud hetkedel ei tekiks väljakul teatud ebakõlasid või arusaamatusi, mille peale teinekord ka pahast nägu tehakse. Aga see unustatakse kiiresti ning tegelikult on koondis ühtne ja hoiab hästi kokku. Meeleolu maha tõmbajaid pole. See on eriti tähtis praeguses olukorras, kui kõik kümme ametlikku mängu tuleb pidada kuu aja jooksul - nii pikka tsüklit varem pole olnud -, lisanduvad pikad reisid ning sa võid enda ümber olevatest nägudest küllastuda.
6) Lisaks Timmule teine nähtavam kaadrimuudatus: Andres Sõber treeneripingil. Mõni on lausa otse küsinud, kas Sõbra tulek ongi koondise edu taga? Sõbra panus on kindlasti oluline, samas ei pisenda see eelmisi punkte ega ka eelmise abitreeneri Gert Kullamäe osa eelmisel aastal. Ent fakt, et Sõbra positiivne hoiak kulub praeguses keerulises tsüklis marjaks ära. Ta tunnustab mängijaid igal võimalusel, samas oskab neid võitlusele utsitada. Kasuks tuleb ka asjaolu, et tema vaated mängule ja treeningutele on veidi teistsugused kui Sokul-Varrakul. Teist vaatenurka läheb vahel vaja. Sõber ei pressi end esile, aga temas on piisavalt vanust ja kogemust, et ta ei karda oma mõtteid välja öelda. On juba peatreeneri otsustada, kas ta arvestab nendega või mitte, ja küllap mitmegagi on arvestanud. Sõber sobib sellesse kooslusse hästi, tema roll pole värske liitujana sugugi marginaalseks jäänud.
Tuleb loota, et teises ringis suudetakse taset hoida. Kui suudame ka võita ainult Slovakkiat ja Islandit ning ülejäänutele anda vähemalt väärika lahingu, võime valiktsükli esinemise hinnata korralikuks. Suurte vastu on üks võit saadud ning nagu näitavad iisraeli ja Montenegro võidud Serbia üle, on needki väga kõvad tiimid. Et Serbia kõva on, selles ju keegi ei kahtle.
Ent süües kasvab isu ja nõnda püüab Eestigi koondis suurte seas jätkuvalt kaasa rääkida ning võidelda EM-finaalturniiri pileti eest. Esimese ringiga on tabeliseis võideldud intrigeerivaks.
