Siiras projektilaps Pärnust (2)

Kati Murutar, "Projektilaps Pärnust", Petrone Print.

Olen Katit korduvalt intervjueerinud. Ikka ja jälle hämmastab mind tema siirus ning avameelsus ka kõige intiimsematel teemadel rääkides. Sama siiras on Kati oma viimases raamatus. Seekord siis on teemaks lapsepõlv Pärnus, suhted ema ning isaga.

Saame teada, et ta ema, kaunis üksikemast tohtriproua unistas „siit pääsemisest" ja pidas kirjavahetust kosjakontoritega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus.

Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said hoidsid tüdrukud emadele pöialt, et neil ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps": sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Ehk just isapingete maandamiseks keerleski Kati terve oma koolipõlve "tubli tüdruku" karussellil, käis balletikoolis, kunstiringis, laulukooris, näitestuudios"?

"Elulugude-raamatute buumi ajal peaksin ka mina persoonide lihaletil lebama," kirjutab Kati ise oma blogis. "Selle asemel, et psühholoogide ja psühhiaatrite vahet joosta, võiksid kõik inimesed julgeda ise oma valudesse ja tagamaadesse, õnnehetkedesse ja õppetundidesse süüvida. Miks ma kogu aeg ehitan ning enda ümber nii palju hobuseid-koeri-kasse-lambaid-sigu-linde koondan? Sellele küsimusele leidsin vastuse just tänu oma lapsepõlvest kirjutamisele. Sain aru, et olen aina ja üha oma isale tõestanud, et ta eksis, kui mind ei tahtnud - ja et ka tüdrukuna võin ma olla vägevam kui viis meest kokku. Olen pidevalt oma esimesele armastusele näidanud, kui valesti ta tegi, et mind päriseks endale ei võtnud. Olen püüdnud oma laste isa ja teiste isaste inimeste armastust ja tunnustust ära teenida, endal hing paelaga kaelas."
"Mu vanim tütar saatis mulle kirja. Väga karmi. Lausa julma. Läksin selle peale nii katki, et süda jäi seisma ja sattusin haiglasse. Ärkasin ellu ja ehitasin iga peatüki üles vastusena oma tütre halastamatule kirjale. Seega on see raamat pühendatud eelkõige Margaretale ja mu isale. Kahele Amburile, kellele ma pole ealeski osanud meeldida. Ja mu emale ei meeldi see kirjatöö kohe päris kindlasti. Ehkki püüdsin olla võimalikult delikaatne ja looritatud. Kuid tean ka, et päris valutult see asi siin välja ei tulnud."

Kindlasti on "Projektilaps Pärnust" Kati viimaste aastate parim raamat. Sest see on lihtsalt niivõrd valusa siirusega kirjutatud. Ning seda tasuks lugeda kõigil, kes Kati kohta internetiavarustes inetuid kommentaare kirjutavad, tema tegemiste üle naeravad või ka lihtsalt õlgu kehitavad.