„Türannosaurus" tuleb kinno (tagasi) halval ajal. Suure tõenäosusega astute te saalist välja ja vaatate, et ohhoo, väljas on pime ja väga monotoonselt valge ning pole kuhugi valgusküllasesse kohta peita end selle raske sisetunde ees, mille teos teis tekitas. Aga vaatama peab seda filmi sellegipoolest.
Joseph (Peter Mullan) joob. Ja kui ta joob, siis ta peksab. Et mitte inimestele liiga teha elab mees oma viha välja muudel viisidel. Näiteks pageb ta vihahoos täikapoodi ja peidab end raevust värisedes riidepuude taha. Seal vappudes kohtab ta poemüüjat Hannah't (Olivia Colman), kes elab oma abikaasa Jamesiga (Eddie Marsan) pealtnäha ideaalset elu. Mida minut edasi, seda rohkem hakkab krohv mõranema ning me heidame intiimse pilgu kahe väga häiritud inimese maailma.
„Türannosaurus" saab väga julge alguse. Esimesest stseenist alates ütleb lavastaja ja stsenarist Paddy Considine meile, et ta ei ootagi, et Joseph meile meeldiks. Me ei pea isegi talle kaasa tundma. Ainus, mida ta meilt palub, on teda mõista.
Considine ei ole mulle näitlejana kunagi meeldinud, aga see on maitse küsimus. Fakt on see, et kaamera ja trükimasina taga ei saa mehe andes mingit kahtlust olla. „Türannosaurus" on ood inimese loomalikule küljele, mis siiski peidab endas ka helgemaid toone.
Mullan-Marsan on ekraanil teineteise vastandid. Mõlemad teevad tipptasemel osatäitmised, kuid nullivad üksteist natukene ära. Mis tegelikult ei olegi väga halb, sest nii saab särada filmi tõeline täht.
Põhja-Inglismaa on tuntud oma kaevanduspiirkondade poolest. Kuskil kaunis metsasalus jalutades ei tea loodusnautija kunagi, kui armiline on tema jalge all olev maapind. Just selline on Hannah: pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Colman näitleb kõik naise erinevad tahud alates viisakast keskklassi prouast kuni sinikates nutva inimvareni ülima viimistlusega välja.
Mul oleks tahtmine kirjutada palju palju palju rohkemat, kuid vahetevahel on kõige parem emotsioon pärast filmi, kui sa oled täiesti sõnatuks võetud!
„Türannosaurus" on poolteist tundi pikk, ning ega ta pikem olla ei saakski, sest ta on vaatajale emotsionaalselt kurnav. Õnneks ei ole head filmid siit maailmast välja surnud, nagu filmi nimekaim.
Saab keegi sellest lausest aru?
Õnneks ei ole head filmid siit maailmast välja surnud, nagu filmi nimekaim seda on.