Airi Down Under

Kuis aussid indialasi vihkavad

Sarnaseid arvamusi on kuulda mitmel puhul just välismaalastelt, kes loevad rahvusvahelist meediat. Viimastel kuudel on palju räägitud sellest, kuidas india tudengid said austraallastelt peksa. Rassismiteema teravalt tähelepanu keskpunktis ja aussi poliitikud näevad tõsist vaeva, et multikultuurse riigi mainet "puhtaks pesta".

Samas ei teki pooltki nii suurt kära, kui peksa saab mõni kohalik, vägistatakse 82-aastane austraallanna ta koduhoovis või üritab indialasest taksojuht seksuaalselt kasutada purupurjus naisklienti. 22 miljoni elanikuga riigis juhtub kõiksuguseid asju. Aga et indialased on üks Aussi suurem immigrantide grupp, siis eks sellevõrra rohkem saavad nad tähelepanu.

Sel nädalal kerkis täiesti uskumatu skandaal, kus Indiast Melbourne`i külla saabunud pere kolmeaastase poja elutu keha leiti kodumajast kümnete kilomeetrite kaugustel tee ääres. Asi läks kohe rahvusvahelise kella külge ja India välisminister valmistus tõsisemalt üles astuma. Rahvas oli shokis, sest rassim rassismiks, aga kas tõesti võib indialasi niipalju vihata, et nende lapsi tappa... kuni selgus, et poisi surmas samas majas elanud noor indialasest taksojuht. Ilmsesti vigastas mees last kogemata, ja see kaotas meelemärkuse. Paanikas indialane viskas lapse auto pagasnikusse ja sõitis kolm tundi ringi, mille tulemusel poiss lämbus.

Usun, et indialaste käitumismaneerid on need, mis inimesi vihale ajavad. Kui ausalt üles tunnistada, siis mida edasi, seda enam tekib endaski eelarvamus. Ei loe, et olen Indias kaks korda kuu aega reisinud ja läheks tagasi esimesel võimalusel. Algul Aussis ei suutnud ma kuidagi aru saada, miks sõbrad aasialased indialaste üle kõverat nalja veeretavad - pärit on nad ju ometi ühelt mandrilt ja nahavärvuski sarnane?! Aja edenedes sai selgeks, et, tõepoolest, Austraalias indialastega kokku puutuda tähendab peaaegu alati probleeme ja ebameeldivusi.

Võtkem või taksosõit, sest paraku on tänapäeval mitteindialasest taksojuhti Aussi linnades üpris keeruline leida. See näikse olevat nende meelistöökoht, ja väidetavalt nii mõnedki sõidavad võltsdokumentidega ehk ametlik taksojuht laenab dokumente oma "klannile", sest kes neil "murjamitel" ikka jaksab vahet teha.

Näiteks oleme viimati, mil taksot kasutame, lennujaama kiirustamas. Tellime! Kena, takso sõidabki peatselt ette ja indialasest juht aitab pakid peale tõsta.

Elame kitsal ühesuunalisel tänaval ning mees on lähenenud valest suunast, mida kasutada ei tohiks. Et mitte teist korda liiklusreegleid rikkuda, oleks loomulik, et ta me maja ees takso ümber pööraks ja tuldud teed pidi tagasi liiguks. Seda ei juhtu.

Enne kui taipame midagi soovitada, on indialane oma kogukat, universaalkerega masinat asunud üle 30 meetri pikkust kitsukest tänavat pidi välja tagurdama! Üritame protestida, mille peale teatab indialane muretult: "Oh, ärge üldse muretsege, olen kogenud juht - sõitsin Indias neli aastat autoga!" Ning nii ta oma lihtsameelse, aga sihikindla naeratuse saatel muudkui ukerdab masinaga tagurpidi tänavat pidi tagasi. Vaatan huviga taksomeetrit, mille arve kasvab kiiresti, vastupidises seoses liikumiskiirusega.

Ka edasine tee lennujaama kulgeb teosammul. "Kogenud autojuht" kasutab truult äärmist ehk kõige aeglasemat sõidurida. Et tänava äärtesse pargitakse sageli autosid, tuleb tal peatuda, voolu möödumist oodata, rida vahetada ning alles siis edasi sõita... Pidurite kasutamine näib mehele olevat selge, vähemalt vajutab ta palju ja järsult. Mis siis, et meil on kaasas väike laps, turvaistmeta.

Abikaasa teeb vea ja arendab korra viisakat vestlust: "Küll on tore, et lennujaama juures kiirteed ümber ehitatakse!"

Seepeale vajutab ometi kord kiirteel neljanda käigu sisse saanud indialane nii jõuliselt pidurit, et auto jääb peaaegu seisma. Me kõik põrkume hoogsalt ettepoole ja tagantsõitvad masinad tuututavad paanikas.

"Mis te räägite, ei saanud aru?" küsib mees konarlikus inglise keeles ja üritab üle õla tagaistmele vaadata... Kui abikaasa kordab, vastab mees: "Ahsoo, jaa!" ning saame taas liikvele.

Loomulikult ei pääse lennujaamas mööda Indiale omasest tingimisprotsessist, mida teostatakse Austraalia stiilis viisakal kombel. Ametlikult taksojuht tingida ei tohi, sest arve fikseerib taksomeeter. Anname talle kuus dollarit suurema raha. Mees teatab, et tal pole sularaha tagasi anda, ja jääb lootusrikkalt ootele.

Mõttes taaskord paganama indilaste sõidustiili kirudes otsin kokku sente ja väikeseid dollareid - seda juba ei kingi! Kui mees näeb, et mingi nõksuga jootraha ei teki, vaid saabumas on hunnik sente ja väikseid rahatähti, hüüatab ta: "Oodake!" Kiiresti ulatab ta vajaliku summa...

Uskumatu, eks ole? Samas on me perearst, küll juba ammu aussistunud indialasest doktor Salvatore, kindlalt stiilseim ja südamlikum tohtrihärra, keda tean.

Mussooniajastu - "Suur Märg"

Austraalia tundub pakkuma kõike rohkelt - kui paistab päike, siis kuumutab korralikult ja pikalt, et riiki tabab veepuudus ja metsatulekahjud. Kui aga sajab, siis kohe uhkelt.

Täna, üle nädala esmakordselt nägin korraks päikesepaiste ära. Seni on sadanud suisa lõppematult, vahele väikeste pausidega, ning jätkudes kas tugevamalt või nõrgemalt. Räägitakse viimase aastakümne kõrgemaist veebruarikuisest sademetehulgast.

Mis mulle Austraalia puhul alati hästi meeldib, on see, kuidas riik igasugu kriisiolukordades kiiresti suudab reageerida. Seda seepärast, et paljud päästjad, liikluskorraldajad, tuletõrjujad jm ametimehed on varem korraliku treeningu läbinud vabatahtlikud, kes hädaolukordade puhul appi kutsutakse.
Olgu selleks kasvõi seesama vihm. Neil päevil, mil lakkamatult sadas, tardus kogu liiklus - tänavad ummistusid autodest, sest ega õige austraallane vihmaga ometi jala käi, ja nii kasvas liikluse maht kordades. Samas kadus mitmel pool elekter ega töötanud valgusfoorid. Kui mul tuli tipptunnil paduvihmas läbi linna sõita, siis valmistusin halvimaks ja varusin rohkelt aega.

Võib ju mõtelda, et mis väike vihm, Eestis on tänavad suisa jääs! - aga siinsetel linnatänavatel pole killustikku, ehk et vihmaga pidurdada on paras kunst. Samuti on tark ette vaadata igasugu "algajate" liiklejate eest, kes pole vihmas sõitma harjunud, sest sajab niivõrd harva.
Läks nii, et ummikuis istusin tavalisest veidi pikemalt, kuid see oli kõik - liiklus ikkagi toimis. "Eluta" valgusfooride juures seisid erekollastes vihmakuubedes ja -mütsides liiklusreguleerijad ja juhatasid vihmas teosammul kulgevat autodeväge.
Brisbanest kordades enam kallas vihma Queenslandi sisemaapiirkondades (vt ka lisatud netipilte). Selle tulemusel on evakueeritud sadu majapidamisi ning mõnigi linnake vaagub kuni tänaseni vee tekitatud isolatsioonis. Tänu üleujutatud maanteedele ei pääse kaubaautod linnadesse, kus on poed sisuliselt toidust tühjaks ostetud. Näiteks Kagu-Queenslandis asuvas linnas nimega Charleville evakueeriti tundidega 500 majapidamist, sest tulvavesi ründas jõuliselt: ööpäevaga tuli maha 145 mm vett! See ja ta kõrval asuv linn Roma nimetati katastroofialaks ning üritati tulvavett tõkestada 15 000 liivakotiga.

Veekahjud on riik lubanud hüvitada. Need hinnatakse kokku isegi suuremaks nelja aasta taguse troopilise tsükloni Larry tekitatud miljardi dollari suurusest kahjust.
Sisemaa farmerid, kes on viimastel aastatel kurtnud põua ja ikalduse üle, käivad seevastu ringi, näod laial naerul. Nii mõnigi farmipiirkond sai viimase aja aastase veekoguse kätte ööpäevaga. Põllumehed arvutavad rõõmsalt, et tänu vihmale suureneb tootlikkus vähemalt kümnendiku, mistõttu on lootust, et Queenslandi tänavune kogutoodang suureneb 13 miljardi dollari võrra.

Samuti pole rahval nüüd vähemalt mõnda aega vaja karta veepuudust ja sellest tulenevaid veepiiranguid ja -maksukoorma kasvu. Keskmiselt on kõik tammid üle 80% vett täis, ja nii kõrget taset pole Queenslandis nähtud viimased kaheksa aastat. Rahvasuus kannab praegune erakordne vihmaajastu nime "Suur Märg". Kummaline küll, arutatakse siin ja seal - märtsis algas Austraalias ju sügis, mil sademete hulk peaks vähenema, ja nüüd hoopis selline ootamatu suve lõpp!

Naabrid

"Hei, teie vist olete see, kelle kassi nimi on Mia!?" pöördub tee ääres väikese tüdrukuga vastu seina palli põrgatav mees järsku minu suunas, kui neist parasjagu mööda astun. Alles hetke pärast taban ära, et need on ühed meie kaugematest naabritest sel kitsal tänaval, itaallane Giuseppe tütre Allegraga. Ehk sama pere, kes paar korda ööpimeduses on me hulkuma kippuva kassi tagasi toonud ja kelle peretütar kangesti kassi omastada tahaks, aga isa ei luba, sest igal teisel nädalal reisivad nad Sydneysse.

Kurdan vastu, et pole va paganama kass näinud juba paar kuud, sest talle ei meeldi meie teine kass ja kergelt äraostetava isendina leiab ta endale kiiresti uued "sõbrad". Mees siis jutustab, et nägi paksuks söönud kassi vaid nädala eest. Tõdeme, et ju ta siis ongi leidnud mõne leivaisa - ja juttu jätkub pooleks tunniks. Muuhulgas arutame läbi, kust Itaalia osast on mees pärit, kust ma ise olen pärit, kes on meie abikaasad, kus lapsed koolis käivad, millised ümbruskonna pargid on parimad ja kuis võidelda hulkuvate kalkunite ja possumite rüüsteretkede vastu aias.

See on meie üks n-ö toredatest naabritest. Üldjuhul on aga austraallaste suhted naabritega hulga emotsionaalsemad kui eestlastel, mistõttu vahel kuigi mitte sõbralikud. Kui Eestis saad naabriga enamasti enam-vähem kuidagiviisi läbi (ehk igaüks ajab oma asja ja kõik on hästi, kuni teisele otse ette ei jää ja Andrese-Peaaru taolist lõputut jõukatsumist kohtab harva), siis enamasti on igal aussil rääkida oma naabrite kohta mõni värvikas ja kohati suisa uskumatuna näiv lugu.

Üks põhjus on, et inimeste aiad on enamasti väikesed ja majad asuvad n-ö üksteise seljas. Ehk et paistab hästi kätte, mis naaber teeb. Teiseks on sooja kliima tõttu majade seinad õhukesed. Sageli võib lõhna järgi ära ütelda, mida üks või teine naaber küpsetab ja mis kell on nende õhtusöök. Kui naabrite majas toimub pidu (ja see toimub sageli, sest aussid on tõsised pidutsejad ja seltskonnaürituste korraldajad), siis saab sellest osa tahes-tahtmata, kuigi muusika ei pruugi olla üldse vali. Üldiselt ei pea müra kui sellist kuigi suureks seadusrikkumiseks ka politsei - ilmselt kuna müra tasemega on igaveses rahvaste paabelis harjutud.

Üks siinne eesti noorpaar otsib uut elukohta, sest nende naaber kuulab televiisorit eriti valjusti ööpäevaringselt, nii et ei saa magada. Palvetele teler vähe vaiksemaks keerata irvitavad majanaabrid avalikult. Kutsumise peale tuli kohalik politsei korra kohale, tegi väikse hoiatuse ja lahkus. Politsei pidas hoopis kutsujaid väheke imelikuks - pole ju tegu perevägivalla vm füüsilise tüliga ning keda see televiisor ikka häirib.

Olen õppinud, et palju rohkem kui Eestis peavad naabrid teise tegemisi oma asjaks ning nb! - kaebama minnakse üpris kergesti.

Meil on huvitavad suhted kõige lähemate naabritega, kelle maja asub meist vaid mõne meetri kaugusel. Positiivne on, et tegu pole iga reede õhtuste pidutsejatega, sest peres kasvab peagi kaheseks saav põnn. Teisalt on tegu tüüpilisele aussile omaselt VÄGA uudishimulike inimestega. Kuna naine on lapsega pidevalt kodus ja meie elamisele avaneb hea ülevaade, teavad nad ilmselt sama hästi kui me ise, kes meil külas käib ja kui palju kodus oleme (naabrivalve, missugune!). Viimaselt pikalt Eesti

Reisilt naastes avastasime üllatusega, et väikses metsikus tagaaias on kohe piiri lähedalt meie poolt maalt maha võetud paar kõrget puud. Kuna teadjaid polnud kodus, tehti kiirelt üks-null, et oma katusele saaks päikesepatarei paigutada,. ja targutati omanikuga tagantjärele tegeliku piiri üle. Me majaomanik oli pärast kuri küll, aga mis sa ikka õiendad, kui tegu tehtud.

Veelgi värvikam lugu juhtus me majas elava eesti noorpaariga. Olid nad parasjagu Eestist saabunud ega teadnud siinset seadust, et alla 12-aastast last ei tohi üksi koju jätta. Nende kuue-aastane plika on harjunud mobiili kasutama, kui vanemad korraks välja lähevad. Olidki vanemad parasjagu kõrvaltänaval poes, kui heliseb telefon.

"Politsei tuli ja ma ei saa aru, mis nad räägivad!" kurdab väike tüdruk, kes ei oska sõnagi inglise keelt. Nagu selgus, olid naabrid tuvastanud, et vanemaid pole, ja kiirelt politseile teatanud. Tänu võimuesindajate visiidile saabus järgmisel hommikul sotsiaaltöötaja - kontrollima ja lohakatele vanematele sõnu peale lugema.

Rahatrahvi seekord siiski ei saadud. Kuid seegi pole võimatu, kui sa näiteks päevas vähemalt korra oma koeraga väljas ei jaluta. Ka see on seadusega paigas ning küll juba naabrid korral silma peal hoiavad!

Uputus!

Olen siin kirjutanud päris palju vihmasadudest mitmel pool Austraalias. Nagu sõnutud, saime ise eile sellise veelahmaka kaela, mille taolist pole Brisbane näinud oma kaheksa aastat!

Tormihoiatus oli üleval juba mitu päeva ja tunda oli, et midagi vaikselt kerkib - rahvas liikus higistades ringi, oli niiske ja ühtaegu kuumas pidevalt üle 30 kraadi. Eile pärastlõunaks ummistus taevas hallidest pilvedest. Korraga läksid taevaluugid valla ja sealt ta tuli - raske, tihe, lõppematu paduvihm! 158 mm langes Brisbanes maha kahe tunniga. Tavaliselt sajab sama palju poole veebruarikuu jooksul.

Sellist padukat ei osanud keegi oodata.

Kõige enam üllatas rahvast, kui kiiresti vesi tõusis. "Olime kontoris, kui sadama hakkas," kirjeldas üks linnaametnik. "Viis minutit hiljem avasime välisukse - selle esisel kõnniteel ulatus vesi juba poole meetrini."

Samavõrd kiiresti tekkis kaos tänavatel, teedest said jõed ja parklad muutusid järvedeks. Eriliselt kurb oli mõne maa-aluse parkla saatus, mis on ehitatud hoonete alla või mida ääristab kõrge telliskivisein. Telepilt tegi hiljem nähtavaks, kuis vesi peaaegu kattis autokatused. Lisaks tiirles tormilises veepöörises abitu laevukesena ringi hiiglaslik tühi metallist prügikonteiner, jagades uppunud autodele valimatult hoobikopsakaid.

Tänavatel seiskus ühistransport ja autojuhid pidasid läbirääkimisi, kes keda ja mil viisil läbi laseb, või jätsid lihtsalt masina maha ja kahlasid oma teed. Töölttulijad leidsid oma tänava äärde pargitud autod tulvaveest lõhutuna, mõnigi oli surutud järgmise otsa või isegi katusele.

Ilmselt on täna kindlustusfirmade telefonid päev läbi umbes.

Oli ka paar uppumisjuhtu - nt läks pere kella viie paiku õhtul kohalikku jõkke ujuma, et nautida eriti võimsaid veevooge. Veidi hiljem leidsid nad 5-aastase lapse kadunud olevat... samal õhtul, paduvihmas, asusid kaks noormeest järve ületama. Üks ujus üle, teine mitte.

Vähemal ja rohkemal määral katkev vihm jätkus kogu öö. Päästeteenistus sai öö jooksul enam kui 350 hädakõnet, enamasti lendasid või lekkisid katused. Oldi valmis inimesi evakueerima. Seda ka Lõuna-Brisbane`is õhtul kella 7 ajal tehti, kui tulvavesi tungis madalamates piirkondades asuvatesse inimeste kodudesse. Vahepeal müristas kõvasti ja lõi välku - kolme .ja poole tunniga mõõdeti Brisbane`i kohal üle 2000 välgulöögi.

Tormi kõrghetkedel oli eletrita üle 84 000 kodu ja äri.

Kuna ise asume Brisbane`i künkalises piirkonnas, siis voolas meist vesi suuremat kahju tegemata mööda. Kadus küll hulk aiateed katnud kiviklibu ning hiljem oli autoga keeruline varikatuse alt välja tagurdada, sedavõrd sügavad vaod joonistas vesi teesse. Rohkem orus asuvad naabrid nii kergelt ei pääsenud ja pumpavad nüüd keldrist ja garaazhist vett välja. Meie kandis õnneks elekter ei kadunud; küll oli kuulda, et mitmed tänavad ujusid mõnda aega vee all. Uhke oli seda vihmakogust vaadata - meie üpris püstloodis tänavast oleks korraga nagu saanud väike kosk, kust vägevad veejoad hoogsalt alla tuuseldasid.

Vihm, veepuudus ja tammid

Austraalia omapäraks on, et kui sajab, siis kohe uhkelt. Vihane ilm on austraallasele kingituseks - lühikesed vesised hooajad vahelduvad pikalt kestva põuaga ning rohelise mandri elanikke kummitab järjest kasvav veepuudus.

Peamiselt on kaks põhjust, miks veeküsimus üle riigi järjest kriitilisemaks kasvab:

1) Kliimamuutusest tingitult pikenevad põuahooajad. Mõnigi Aussis elav põllumees ilmselt muigaks mõrult väitele, et elab n-ö rohelisel kontinendil. Tõsi, tänavune jaanuar oli farmelile hea kuu - eri piirkonnad rõõmustasid rekordkoguses sademete üle. Väidetavasti oli lõppenud kuu nii mõneski sisemaa piirkonnas 20 aasta vesiseim.

Farmerid, kes kannatasid kestvat põuda viimased seitse aastat, vaatasid naeratades ja kergendusest ohates pilvist taevast. Varasema orkaani Olga ja mussooni mõjul ladises sealt jaanuari jooksul maha kuni 1000 mm vett.

Samas on üldine kliima tendents ohtlikult kuivenev - televiisorist näidatatakse alatasa, kuis vähese sademetehulga tulemusel kaovad sisemaa järved ja jõed ning kõrbevad põllumaad. Mõni papi, näiteks, näitab uhkusega pilte, et elas lapsepõlves hiiglasliku järve kaldal. Täna elab papi samas paigas edasi, kuid järve asemel laiutab kuivanud ja päikese käes punaselt tolmav tühermaa.

2) Rahvastiku kasv. Igal aastal lisandub Austraaliasse keskmiselt 200 000 migranti. Aastaks 2050 arvatakse rahvastiku arv olevat kasvanud hetkel 22 miljonilt 35-le - seda siis 40 aastaga veidi rohkem kui kolmaniku võrra! Võib oletada, kuivõrd suureneb riigi veevajadus järgmiste aastakümnete jooksul. Esimest suuremat veekriisi ennustatakse juba kolme aasta pärast.

Kuis astub riik veepuuduse vastu?

Ilmselt olen juba korduvalt rääkinud, et teatud piirkondade kodudes on veekasutuspiirangud, seda pereliikmete arvust sõltuvalt.

Samuti propageerib ja toetab riik eraveepaakide ehitust. Paake saab muretseda kõikvõimalike kujudega ja asuvad nad kas maja katusel või küljes. Vihmahooajal jookseb paak vett täis ja seda saab hiljem tükk aega kasutada. Majapidamised, kel on võimalik paak katusele paigutada, seda kindlasti teevad, sest sisuliselt tähendab see aiale ja majapidamisele tasuta lisavett.

Ajalooliselt levinuim lahendus, millest Austraalia elab ja hingab, on tammid. Üle Aussi asub ligi 500 suuremat tammi. Need on loodud linnade lähedale, sisemaale, jõgede külge - ehk kohtadesse, kuhu vähegi annab tammi püstitada. Sisuliselt kujutavad tammid endast järvi. Veepuhastusseadmeid pidi jõuab joogivesi sellisest tehislikest veehoidlatest inimeste majadesse.

Häda on selles, et ajal, mil rahvastikunumber rekordeid püstitab, on uute tammide ehitus vaid pidurdunud.

Äsja alustas Queensland ühe tammi ehituseks vajalike kalju purustamise lõhketöödega (tammi mahutavus on 300 000 megaliitrit). Selle, ligi 50 meetri kõrguse tammi loomise üle on vaieldud viimased 20 aastat ja ilmselt saab see olema Aussi üks viimaseid uusi tamme.

Lõppenud kümnendil ehitas osariik vaid kaks tammi. Võrdluseks: 1980ndatel loodi 20 ja 1990ndatel 17 tammi. Victoria osariigis,kus asub 97 tammi, pole ühtegi juurde ehitanud alates aastast 1986. Lääne Austraalia viimane tamm konstrueeriti aastal 2002.

Mitte, et ametnikud uusi tamme ei tahaks - muidugi tahavad, isegi väga, sest see kergendaks veeprobleemi! Kuid iga kord, kui mõne uue plaaniga välja tullakse, tuleb rinda pista keskkonnaspetsialistide vastasseisuga. Nood väidavad, et tammideks sobivad kohad ongi ammu nende all. Samas hävitavad tammid loomuliku ning sageli väga haruldase taimestiku ja loomastiku, lõhkudes jõgede ja järvede tasakaalu.

Mõne aasta tagune supertammi ehituse projekt, mis andnuks kuivavale osariigile aastas juurde 660 000 megaliitrit ning lahendanuks veeprobleemi pikemaks, jäi just viimastel põhjustel soiku (võrdluseks, hetkel on QLD veevajadus ca 500 000 Ml aastas ning 40 aastaga peaks see kasvama vähemalt 750 000-le).

Rohelised põlastavad veetammid Rooma-ajastu tehnoloogiaks ning soovitavad keskenduda alternatiivsetele võimalustele, näiteks vett taaskasutada või needsamad veepaagid hoonete küljes. Samuti teadvustab Austraalia riik järjest teravamalt, et tulevikus vihmaveest enam ära ei ela - tamme võiks edasi ehitada, aga iseküsimus, kui palju sinna tegelikkuses vett sisse tilgub.

Tormiline hooaeg

Nüüd on siis Brisbane`i ilmgi lõpuks pea peale pööranud. Kes rohkem kursis, see ilmselt teab, kuidas on orkaanide hooaeg Queenslandis hoos juba mõnda aega.

Lõppenud pühapäev möödub toas istudes, sest välja minna eriti ei anna. Madalal rippuvad tumehallid pilved on tihedalt katnud kogu taeva - päikesepaiste osariigis on selline ilm paras haruldus. Vahepeal jääb tugev vihmasadu järele, siis jällegi tuleb taevast vett alla suuremal määral. Tormile annab võimu tugev tuul. Siselinnas elavad inimesed on siiski üsna õnnelikud võrreldes nendega, kes paiknevad ookeani äärsetes piirkondades. Näiteks ulatuvat Kullaranniku lained 1.80 meetrini.

Enamgi veel - Townsville`i linnatänavad uputas soolase veega üle nelja meetri kõrgune laine, mille tulemusel kahlas rahvas möödunud nädalal tööle ja lapsed kooli läbi merelainete. Nüüd oodatakse Kullarannikul ja Päikesepaisterannikul murega järge - väidetavalt on tulekul 3 meetrine kuninglik laine, millist nähti viimati üheksa aasta eest. Samal ajal sajab nii palju, et Townsville`i on keeruline kiirteed pidi sisse ja välja pääseda.

Kõigest algusest. Novembri algust kuni aprilli lõpuni teatakse Austraalias troopiliste tsüklonite hooajana (see on see kuum suvine aeg - kui lõunas lahvatavad suured metsatulekahjud, siis põhjas tavaliselt sajab).

Tänavune jaanuar oli eriti värvikas. Hetkel elab Põhja-Austraalia üle tänavu juba kolmandat tsüklonit! Veel ülemöödunud nädala lõpus olid aktiivsed kõik kolm troopilist tsüklonit.

Kõigepealt vormus kauges põhjas orkaani nimega Neville. Tema eluiga oli küll vaid pool ööpäeva ning suuri kahjustusi ta ei tekitanud (kallas põhjaosa üle vihmaga) ja jäi 1. kategooria orkaaniks.

Samal ajal kogus läänekaldal jõudu orkaan Magda. Ta suundus põhja ja tormitses India ookeani ääres asuvas Kuri Bays teises kategoorias. Kahjustada said mõned hooned, kuid sugugi mitte niisugusel määral, nagu kardeti. Peatselt orkaan vaibus.

Nevillest veidi hiljem ärkas Queenslandi põhjatipus orkaan Olga. See tekitas meteoroloogide ridades kõvasti elevust, sest pole just sage juhus, et kaks orkaani kõrvuti tegutsevad. Põhimõtteliselt oli Neville`i hoog raugemas ja Olga parasjagu tugenves, et muutuda 2. kategooria orkaaniks.

"Mis saab edasi? Kas suurem orkaan nõrgestab väiksema? Või liituvad kaks orkaani? Või nõrgestavad mõlemad orkaanid teineteise?" oli kuulda erinevaid teooriaid.

Möödunud nädala algus kulges põhjas murelikus võtmes. Tegutsemisvalmidusse seati päästegrupid ning päev läbi hoiatati elanikke raadio kaudu võimalike üleujutuste ning 300 mm vihma eest. Samal ajal pidas Neville visalt Olgale vastu ega soovinud areenilt lahkuda. Tulemus: Neville küll vaibus lõpuks, kuid Olga kasvas kõigest 1. kategooria orkaaniks. Ta liikus Cairnsi lähedal asuvast Port Douglasest läbi kardetud hiigelkahju tekitamata.

Vahepeal veidi hinge tõmmanud Olga on hetkel jälle ellu ärganud ja ähvardab 1. kategooria orkaanina. Tema sabast saab osa ka Lõuna-Queensland - nendesamade ülalmainitud tormituulte ja paduvihma näol.

Heaks uudiseks on, et Queenslandi tammid, mis annavad elanikele vajaliku vee, on tänu Olgale kõvasti täitunud - viimaste päevadega sai osariik rohkem vihma, kui terve jaanuarikuu jooksul.

Just enne oli kuulda, et pika põua tulemusel langes langes Brisbane`i tammides vesi alla 70 %. Enne seda oli vesi sama madalal möödunud aasta mais ning sellest omakorda varem kaheksa aastat tagasi. Sellest tulenevalt tohib brisbanlane alates aprillist kulutada ööpäevas enim 200 liitrit vett, teatasid võimud.

Ostame võtmeisikuid? – Mitte vaid Eesti omapära

Samal ajal, mil Eesti meediajuhid käisid moskvameelse meediaagentuuri kulul reisil ja tõid kaasa kingiks saadud sülearvutid, tegeleb Aussi meedia – üllatus,üllatus! – üpris sarnase probleemi lahkamisega. Näib, et võtmepersoonide äraostmine on ühteviisi probleemiks igas maailmanurgas.

Mis juhtus Tallinnas? Kuuldavasti said neli meediajuhti Moskvast kutse osaleda meediakonverentsil. Kinni maksti paljugi- sõit, majutus, söök. Kutsutuid oli rohkem, aga mitte kõik meediajuhid ei läinud asjaga kaasa. Osa konverentsil osalenud juhte põhjendasid, et käisid Moskvas esinemas - ehk mitte niisama hüvesid nautimas, vaid ikka asja pärast ka.

Mis juhtus Brisbane'is? Neli osariigi tähtsat võimumeest ja -naist ("political pigwigs" nagu aussi ajaleht pealkirjas tabavalt ära märgib) käisid Aussi rikkaima naise, kaevandusmiljardäri Gina Rineharti isiklikul, 350 mln dollarile hinnatud kruiisilaeval õhtusööki ja veini nautimas. Ühtegi ülearust tunnistajat kohtumisel polnud. Mõned osalenud ei soovi õhtut üldse kommenteerida. Teised väidavad, et rikkuri isiklikes ruumides ei käidud ja õhtusöök piirdus rangelt hiina toiduga laeval asuvas hiina restos.

Samal ajal tutvustas Rinehart ametnikele oma plaane. Asjas polekski midagi nii taunimisväärset, sest eks poliitikud ja muidu tipptegelased käi ju ikka oma huvigruppidega veidi hubasemas ja vabamas lõunalaua vormis asju arutamas, ja seda sagedamini huvigruppide kutsel ja kulul, aga samal ajal taotleb Ginehart neilt otsustajatelt uue rongiliini ehitust tema kahest sisemaal asuvast kaevandusest rannikule.

Ehitaja+rahastaja oleks sel juhul riik ning kahe liiniprojekti kogumaksumus kujuneks 24 miljardi dollari ümber – see on siis ligi kolm korda suurem summa kui tänavune Eesti riigi eelarve. Et ehitus toimuda saaks, peavad ametnikud tunnistama rajatavad rongiliinid riigile majanduslikult ja sotsiaalselt tähtsaiks. Eks selles ole kasu ka riigile – tänu rongiliinidele lubab Rinehart võimaldada senisest suurele arvule inimestele kaevandustes tööd.

Kutsutuid oli rohkem, aga mitte kõik Queenslandi võimumehed ei läinud asjaga kaasa.

Eesti president on Moskva-juhtumi suhtes võtnud otseselt tauniva hoiaku.

Queenslandi esinaine Anna Bligh, kes on seni oma mainet kujundades rõhunud rangele korra- ja õigusenõudmisele, tagandas end juhtunust. Ta kontor keeldus ajakirjandusele kõigi kutsutud tippametnike nimekirja väljastamast.

Lisaks. Seda alust nimega The World, mida tippametnikud külastasid, teatakse üle maailma kui äärmiselt eksklusiivset rahvusvahelistes vetes liiklevat kuurortlaeva. Samuti on laev koduks miljonäridele ja miljardäridele, kelle investeeringud lukslaeval asuvatesse korteritesse algavad 22 miljonist aussi dollarist. Proua Gertharti jõukust hinnatakse 1,9-3,4 miljardi dollari vahele.

Veel lööb Aussi meedia kelle asjaolu üle, et kõik osalejad pidid laeval ette näitama oma passid. Mis sellest, et laev seisis kogu õhtusöögi vältel paigal Brisbane'i sadamas. Ametnike väitel nõudis passe laeva protokoll – see peab kaasas olema igal laevale sisenejal, kuna laev seilab mitmel pool üle maailma.

Näiteks tänavu alustas The World oma iga-aastast reisiprojekti jaanuaris Melbourne'ist. Austraalia järel läbib laev Aasia, puudutab suvel Vahemere kaudu Aafrikat, peatub mitmel pool Euroopas, teeb ekspeditsiooni Islandil ja Gröönimaal ning jõuab Põhja- ja Lõuna-Ameerika kaudu Ushuaiale. Aasta lõpetab Antarktika ekspeditsioon.

Kuumarekord Brisbanes

Ajal, mil Eestimaa on mattunud valgesse talvelumme (ning -unne?) ja temperatuurinäit püsib miinustes, tuli Brisbanes eile selle suve rekordiks 36 soojakraadi!

Tundub, et tõeline Austraalia südasuvi hakkab end alles nüüd vaikselt ilmutama. Kui veel aasta lõpul varjutasid linna pilved ning temperatuur püsis üpris mõistlikult 20 ja 30 plusskraadi vahel, siis aasta algusest alates on ilm võtmas järjest tuure üles. Ligi nädal otsa on päevad olnud selgelt pilvitud ja päikesepaistelised. Hoiatatakse erakordselt kõrge ultraviolettkiirguse eest. Seetõttu on kõige targem päevasel ajal tubades püsida (UV kiirgus on kõrge ka pilvise ilmaga) või vähemasti välja minnes end korralikult päikesekreemiga kokku möksida.

Enese kogemustest võib märkida, et üldiselt on ilm hästi mõnus, päeval pisut palav, aga õhtud on jällegi ehtsuviselt sumedad. Et suvetunnet veelgi suvisemaks rääkida - paari päeva eest õhtupoolikul nägin esmakordselt Aussis pääsukesi. Lendasid teised madalalt nagu Eestiski enne vihma (ööl järgnes korralik äikesetorm) ja tegid täpselt samasugust häält nagu suitsupääsukesed, ainult kõhualune tundus kergelt ruugem... võib-olla ka silm pettis.

Kuum suveilm tekitas ootamatut peamurdmist Brisbane`i linnavalitsusele. Nimelt lõpetas linn hiljuti linnahalli ees asuva kuningas Georgi nimelise väljaku ümberehituse - osariigi pealinna tähtsaima väljaku uuendus maksis 28,5 miljonit dollarit (ca 285 miljonit krooni). Aasta ja neli kuud kestnud väljakule püstitet kõrgete aedade taga ragistamise järel sai keskplats üpris uue ilme. Peamiseks muudatusena kaeti enamik senisest muru alusest alast massiivsete hele- ja tumehallide graniitblokkidega. Graniidil troonivad skulptuuridena ka Queenslandi tähtsamad ajaloolised isikud.

Mille peale aga linnaisad eriti mõelda ei osanud, on asjaolu, et graniit võimendab hästi kuumust. Nii juhtus, et suve esimene test tähendas kesklinnas viibijale tõelist leitsakut. Puuduvad varikatused ja tumedas toonis sillustik kergitasid kuuma suisa 56-le kuumakraadile! Ehk et tolle päeva lõunal trotsisid üle platsi lippavad pintsaklipslased ja päikese kaitseks vihmavarjude alla varjunud turistid ligi 21 kraadi võrra kuumemat Brisbane`i suve kui mujal linnas. "Mu kingad sulasid ja jalad kuumasid, kui keskpäeval väljakut ületasin," kirjeldas üks nördinud kontoriametnik.

Linnaisade esialgne kokkuvõte asjast on, et linnaväljak ei peagi olema sama varjuline kui näiteks üks muruga kaetud linnapark. Samuti loodavad nad, et mullu väljakule istutatud pisikesed puuhakatised kasvavad tulevikus suureks ja hakkavad suvistele puhkajatele rohkem jahutust pakkuma.

Selle teema juures on taaskord paslik välja tuua Austaalia kliima riigi eri osades. Näiteks Queenslandi põhjaosas kogub hetkel jõudu võimas torm, millest võib kasvada troopiline tsüklon. Etteruttavalt on kohalikud võimud tsüklonile nimegi välja mõelnud - Magda. Juba praegu sajab kõvasti ning inimestel soovitatakse varuda liivakotte. Seda juhuks, kui ootamatud üleujutused tekivad - osasid piirkondi võib Magda rünnata tuulega kuni 90 meetrit/tunnis ning ägeda paduvihmaga.

Seevastu Austraalia lõunapiirkondi tabas hiljuti külmalaine, temperatuur langes nulli ning Uus-Lõuna-Walesi osariigi lõunaosas sadas koguni peent lund... niisiis kulub hetkel elektrit ühtviisi palju igal pool, kellel külma- ja kellel kuumakaitseks (õhukonditsioneerid).

Tule saarele sa... Straddiele, seekord

Esiteks peame mõnda aega sõjaplaani, milline saar avastada. Kursaõde pakub välja Moretoni saare, kuhu paat viib otse Brisbane'i kesklinnast. Mõte jääb siiski katki, kui selgub, et laev sõidab vaid korra päevas ning laevapilet on paras kirves. Selle asemel otsustame Põhja Stradbroke`i nimelise saare kasuks, mis väidetavasti asub mandrist kõigest pooletunnise ookeanitee kaugusel.

Kesklinnast sadamasse viib mugav rong, mis väljub iga poole tunni tagant (sadam asub Clevelandis, Lõuna-Brisbane´is, ühes lõpututest linnaosadest). Tund aega rongisõitu saab 5 dollarilise piletiga - me peaksime läbima linna, kuid akna tagant paistab vahepeal suisa inimasustuseta soine võsa - ja Clevelandis me olemegi. Tegemist on kui väikese omaette linnaga, millesinatsetest Brisbane koosnebki - jalutuskäik sadamasse võtab aega kümmekond minutit, sama palju kui kulub kohalikul bussil, mis ka otse rongijaamast käib - ning juba olemegi "veetakso" ehk kerge ning vaid reisijiate veoks mõeldud katamaraani terminalis.

Hubast saaremeeleolu - meil pole kusagile kiiret - võib nuusutada juba Clevelandi sadamas. Kartused, nagu võiksime laevast maha jääda, osutuvad alusetuks. Veetakso jõuab sadamasse veerandtunnise hilinemisega. Peale meie on laeval veel hulk seljakotirändureid - kilekottides kaasas pikad lõhnavad odavad saiad, õllepudelid ning neljaliitrised veinikanistrid. Ilmselgelt kavatseb lõbus seltskond päeva kusagil saarerannas peesitades õhtusse, ning õhtu hommikusse saata.

"Taksos" tutvun kohalikust infobüroost haaratud broþüüriga. Kohalike suus hellalt Straddieks kutsutava saare puhul olla tegemist ühe Aussi suuremaga (38 km pikk ja 11 km lai). Vaid üks Straddie saar eksisteeris kuni aastani 1896, mil võimas torm murdis saare kaheks. Nagu Aussi paljudele saartele kombeks, moodustab suurema osa Straddiest suhteliselt läbimatu looduspark. Turistidele on avatud kullakarvalised rannaliivad, kaks sisemaa looduspargis asuvat järve ning matkaurajad saare kõrgel kaljusel osal, kust juunist novembrini võib hõlpsasti mööduvaid vaalu silmitseda.

Seega jäävad vaalad kahjuks nägemata, isegi ühtegi delfiini ei hakka silma (neid väidetavalt näeb muidu sageli). Et viie tunniga jõuda avastada nii rand kui sisemaa, rendime saare põhjaosas asuva Dunwichi sadamast auto, mille päev maksab 70 dollarit, 6 tunni eest küsitakse 60 ja kaks päeva 100 dollarit, nagu ringijooksvalt sadamatädilt pika ja arengurohke vestluse käigus välja õnnestub pinnida. Ametlikku rendisilti kusagil väljas pole - ole aga tark, astu sadamaputka uksest sisse ja küsi. Kolisev, kuid võimas rendimasin õigustab end igati, sest sisemaa järvede juurde ühistransport ei käi.

Kõigepealt teeme tiiru ära Point Lookoutil, mille ühes paljudest kohvikutest pakutakse tõesõna Aussi parimat kohalikku jäätist.

Kes proovib ühe vahvlituutu, on järgmis(t)est keeruline mööda saada. Edasi turnime matkarada pidi kaljudel - kõrgelt kivilahmakatelt avaneb ahhetama panev vaade laiale ookeanile.

Olen parajalt üllatunud, et järskudel kõrgetel kaljudel pole ühtegi turvaaeda - selline minnalaskmine on üliturvalises Aussi turismiäris paras haruldus. Enamgi, matkaraja lõpus rohulagendikul näksib heina täiskasvanud inimese pikkune hall känguru. Pildistajaid silmates tõuseb võimas loom tagakäppadele ja uurib uudishimuga.

Kõndimisest väsinud, võtame suuna lähimasse randa. Järgmise tunni laseme end kanda laiskadel lainetel mõnusalt soojas ookeanis, mille kaldal vaid meetri kaugusel soolasest veest kohtub liivarand metsaga.

Õhtupoolikul jõuame ära näha Pruunjärve. Teine turistile ligipääsetav siseveekogu - Sinijärv -  asub kaugemal mägedes. Et selleni saada, tuleks läbida 3 km matkarada - kahjuks on me aeg otsakorral. Pruunjärve vesi, nagu nimigi ütleb, on läbipaistmatult tumepruun, meenutades Eesti rabajärvi. Ei saa aru miks. Järve põhi on liivane ja turbaraba ei torka silma.

Viie tunnise saareavastuse järel näib, nagu olnuks päev vaid hetk. Tagastame sadamas rendiauto (nüüd juba ülijutukal sadamatädil ei tule pähegi kontrollida, kas tüdrukud ikka taastäitsid paagi bensiiniga) ning seekord saabub katamaraan-veetakso õigeaegselt. Laeval muljetab piletimüüja, blond tütarlaps, et tema käib sageli Sinijärves oma nahka parandamas - vesi olla tervislik. Mis seal ikka - on põhjust tagasi minna!

Kilulinnastumine

Vastan, et konkreetselt me ise väga ei muretse, kuna rendime pinda lühiajaliselt ja kindla lepinguga, kuigi samas, eks igasugune hinnatõus mõjutab peret tugevalt, eriti kui seal kasvab laps, ning juba tuleb buss. Rahvas voolab hoogsalt ühissõidukisse ja telemeedia esindus jääb veidi pettunud moel järele vaatama; mul aga kripitseb hinges edasi, et mis alustel tekkis säärane küsimus.

Nagu igal pool maailmas kombeks, ammutab hommikune meedia uudised üldjuhul sama päeva ajalehtedest. Veidi hiljem löön üle-Austraalia ilmuva The Australiani lahti ja selgus on käes.

Kuigi keskmine riiklik hinnatõus tuleb 2 %, kasvavad Perthi ja Brisbane`i rendihinnad tänavu järele suurlinnadele Melbourne`ile ja Sydneyle. Kui seni oli rent Aussi suuruselt kolmandas linnas Brisbane´is veidi odavam, siis nüüd lubatakse aasta lõpuks keskmiselt 8 protsendilist kasvu ning Perthis tuleb kasv koguni 11%! See tähendab, et aasta lõpuks tõuseb nii Perthis kui Brisbane´is maja nädalarent keskmiselt 400-le dollarile (ca 4000 krooni).

Selgituseks, et Brisbane´i linn näeb välja nagu üks lõputu küla, st kõrghooneid on suhteliselt vähe ja need asuvad vaid kesklinnas, ning enamik elanikkonnast elab väikese aiaga eramajakeses, mida enamasti kinnisvarabüroo kaudu renditakse.

Põhiliselt on hüppelisel hinnatõusul kolm põhjust.

Esiteks, kui Eestis kukkusid majanduslanguse ajal rendihinnad kolinal, siis Aussis avaldus surutis pigem viisil, et aastase rendilepingu ülevaatamisel jäi hind muutmata. Tavaliselt on majaomanikel kombeks igal aastal hinda pisut kergitada. Tänavuse majandustaastumise tingimustes on oodata, et omanikud/kinnisvarahaldajad teevad kaotatud aja tasa.

Teiseks on viimasel ajal hoogsalt kerkinud laenuintressid (kuigi need on endiselt üle aastate madalaimad), mis survestavad majaomanikke, samuti tõusid kõikvõimalikud maksud.

Kolmandaks lõppes läinud aastaga valitsuse mõõna tingimustes loodud abipakett esimese kodu soetajatele. See tähendab, et eluasemelaenu saajate arv väheneb tänavu järsult (tänu valitsusele oli möödunud aastal lausa omamoodi buum), mistõttu on rohkem rahvast sunnitud elama üürikorterites - taaskord põhjust omanikel rõõmustada nõudluse kasvu üle.

Üldiselt ongi nii, et kui Brisbane`i üürnikele on tulemas keeruline aasta (osades linnajagudes lubatakse koguni 44 %list renditõusu!), siis rendiäris osalevad majaomanikud võivad pigem õnne tänada, et õigel ajal sellesse tahetud unistustelinna kinnisvara soetasid.

Samas hoiatatakse, et Päikeseosariigist Queenslandist on saamas Kilulinn, ning seda just tänu Kagu-Queenslandi rahvastiku massilisele kasvule. Väidetavasti on Brisbane pluss selle ümbrus üks kiiremini kasvavaid asukohti Austraalias. 

Näiteks üksi Brisbanes, kus elab hetkel alla 2 miljoni inimese, on oodata järgmisel 20nel aastal 1,5 miljoni elaniku lisandumist. Seetõttu plaanib osariik igal aastal juurde ehitada kuni 60 kahekümnekorruselist kortermaja, kuhu majutab üksikult elavad inimesed ja lasteta pered (need kõrghooned peaksid kerkima seni madalatesse äärelinnadesse, umbes nagu kunagi Musta- või Lasnamägi). Ametnikud higistavad, kuidas toime tulla massilise linnastumisega - näiteks on juba praegu on linna veesüsteem surve all, mistõttu saavad inimesed trahvi, kui üle lubatud määra vett kulutavad.

Üürniku elu Brisbanes on karm, sest keskmiselt maksad siin samapalju renti nädalas kui Eestis kuu jooksul. Tean mitmeid eesti peresid, kes mõningase Brisbane elu järel kolivad maapiirkondadesse, kus rohkem töövõimalusi ja rent hulga madalam. Mis saab, kui rent tõesti taevasse hüppab, näeb ilmselt juba lähitulevikus.

 
Pildil Brisbane´i kõrval üks tahetumaid elukeskkondi, linnast 70 km kaugusel asuva ja ülikiirelt areneva Kullaranniku keskus.