Meil kodus valitseb juba pikemat aega täielik kaos. Seniajani olen segadust vaikselt talunud, naisele koristamisel koguni oma abi pakkunud. Ta ei ole seda tahtnud, väldib minu sekkumist katastroofipiirkonda.
Mingit süsteemi pole, sellest ka kapid nagu ussipesad. Ma rohkem nagu naise pärast, sest igal hommikul käib üks lõputu tuulamine, kogu varandus kraamitakse põrandale ja siis visatakse tagantkätt kappi tagasi. Julgesin talle öelda, et ta oleks pidanud veitsa aega sõjaväes aega teenima ja drilli saama. Kohe läks kisaks. Mis ma üldse õiendan jne. Igatahes oleks tal endal palju kergem, kui igal asjal oleks oma kindel koht. Või ehk naistele meeldivadki kaotamise-leidmise mängud, et mehi marru ajada. Tunnen veel mõnd sellist kaosetekitajat, üks on lihane õde.
Stella: Naistel, kes asjad kapist põrandale kraamivad ja need sasipuntras tagasi riiulisse suruvad, on see liigutus veres. On naisi, kel kodu läigib kui prillikivi, kuid käekotis valitseb niisugune segadus, et võtmete leidmiseks tuleb koti sisemus pahempidi keerata. Ja nii on see absoluutselt iga kord.
Ju ta on teil kogu aeg selline olnud, kuidas see nüüd alles teid häirib?! Mida vanem naine, seda raskem on neid iseloomu eripärasid välja juurida. Ja mees võiks oma naise puhul sellega leppida, mitte võidelda.
Elus on tähtsamaid asju kui üks sassis riidekapp. Asi on halvasti, kui enam vabalt liikuda ei anna. Kui kaos valitseb ka teie isiklikes asjades, tekitage endale eraldi kapp, ja mure on murtud.
