Kesise tasemega Eesti kergejõustikumeistrivõistlustel lõhkas üllatuspommi Soomes harjutav 20aastane kõrgushüppaja Eleriin Haas, kes alistas rekordiomaniku Anna Iljuštšenko. Jälle tõusis päevakorda küsimus, kas päästerõngas asubki piiri taga.
Lisaks Haasile (1.88) näitasid välismaalasest juhendaja näpunäidete järgi treenivatest eestlastest häid tulemusi Gerd Kanter (ketas 65.02) ja Marek Niit (100 m 10,28), kodumaise treeneritarkuse valguses särasid Risto Mätas (oda 80.50) ja Rasmus Mägi (400 m 46,63).
Õhtuleht uuris välismaale mineku plusse ja miinuseid. Ettearvatult leidus selle variandi tulihingelisi pooldajaid, aga ka veriseid vastaseid.
Haas sattus õigel ajal õigesse kohta
Juba sisehooajal 1.90 ületamisega sähvatanud Haas pole tavapärane välismaale siirdunud sportlane. "Enamus läheb õppima ja häid harjutamisvõimalusi kasutama. Minul lihtsalt juhtus nii, et tulin siia elama," räägib Haas, kelle elukaaslane töötab Helsingis.
Samas oli Pärnus sirgunud piigal vaja otsustada, kuidas pärast emakssaamist sporditeed jätkata. Treener Ando Palginõmm suunas ta tuttava kaudu maineka Soome kolleegi Reijo Jokela rühma.
Palginõmm möönab, et kõrgushüppes napib tal õpilase maailmatasemele aitamiseks vajalikke teadmisi. "Eleriin on puust, millest tehakse meistreid ja ka iseloom on vastav. Olen kindel, et ta hüppab palju kõrgemale."
Enda sõnul veel vaid ühe aasta treenerileiba maitsev Palginõmm osutab julgelt lemmikala kitsaskohtadele.
"Mõnikümmend aastat tagasi teadsin täpselt, kelle gruppi oma õpilase saadan. Siis tegutsesid Kudu, Tšikin, Vaiksaar, Karikosk. Enam sellise tasemega treenereid kahjuks pole. Nüüd võidame Balti matše, kuid tiitlivõistlustel tulevad esile Leedu ja Läti nimed," sõnab Palginõmm.
Ameerika tekitab tõsiseid vaidlusi
Sarnaselt Palginõmmega leiab kolmikhüppe olümpiavõitja Jaak Uudmäe, et Eestis napib kergejõustiklaste tippuviimiseks oskusteavet, ometi ei poolda ta ummisjalu laia maailma jooksmist.
Uudmäe, kelle vanem poeg Jaanus tunneb USA üliõpilas-sporti nagu oma viit sõrme, näitaks Ameerikasse kibelejatele hoopis punast tuld.
"Kui tahad päris tippu jõuda, siis ei tohi USAsse minna!" põrutab Uudmäe. "Jah, on erandeid – Tammert. Aga üldiselt peab see paika. Seal on hea võistlussüsteem, iga nädal võistlused, enne tähtsamaid on kahenädalane paus, et saaks võimalikke pisivigastusi ravida või vormi sättida, jõuproovid on vägevad, publikut jätkub."
Samas osutab Uudmäe karidele: "USA üliõpilasspordi treening on võrreldav NSV Liidu omaga – individuaalne lähenemine puudub. Ülikooli huvitavad vaid punktid. USA saab seda endale lubada, sest sportlasi on palju ja nad on nii andekad, et jõuavad kaugele ükskõik mismoodi treenides. Suur riik, inimressurss on meeletu."
Uudmäe hinnangul tuleb meie valgenahalistega teha täppistööd, vaadata, mis on sportlase tugevad ja nõrgad küljed.
"Kui inimene tunneb, et ta väga andekas pole – mingu Ameerikasse! Kui tahab aga päris tippu jõuda, siis ärgu mingu!" tõmbab Uudmäe otsad kokku.
Ent USAs arenguhüppe teinud Marek Niit rõhutab, et suure lombi taha minnes peab oleme tõsine tahtmine sporti teha.
"Ei maksa loota, et lihtsalt USA sind paremaks teeb," sõnab Niit. "Pead võtma sealsetest võimalustest viimase. Peab vedama ka ülikooli ja treeneriga, või mis vedama – tuleb väga hoolikalt valida."
Kurja juur peitub spordisüsteemis
USAs harjutades tekib mõnus tiimitunne, Eestis seda paraku ei ole.
"Olen valikuga väga rahul," kinnitab Niit. "Valteriga (Espe – toim) harjutades jõudsime teatud tasemele. Kuid puudus teadmine, kuidas teha järgmine samm. USA sprinditraditsioonid on teada-tuntud."
Niit möönis, et on pidanud suvel lõivu maksma, samas leidis, et saavutatud areng on selle üles kaalunud.
San Francisco ülikoolis õppiv pikamaajooksja Laura Suur, keda Eestis juhendas Harry Lemberg, on ammutanud vaid positiivseid kogemusi.
Erinevalt Niidust astub Suur areenile harvem. "Pole võimalik iga nädal võistelda, taastumiseks on rohkem aega vaja. Kui avaldasin soovi minna krossijooksu EMile, muudeti plaane nii, et ma poleks selleks ajaks päris tühi."
Treener Lemberg näeb kurja juurt kehvas spordisüsteemis. "Meil on kogemustega treenereid küll, aga organisatoorne pool jääb nõrgaks. Minu jaoks on ime, et Eesti spordis ikka veel pildil püsib."
Lemberg peab mõistlikuks kasutada maailmast kättesaadavat oskusteavet. Ta tunnistab, et kaks aastat paigal tammunud pikamaajooksja Tiidrek Nurme vajab muudatusi.
"Ma pole armukade, tahan, et sportlane areneks. Tegelesime selle küsimusega juba eelmisel aastal, paraku on palju seotud rahaga. Ma ei pea õigeks visata sportlast üksi merele suplema, et otsigu ise hea variant."
Koll piilub USA suunas
Eesti teivashüppelootuse Reena Kolliga on ühendust võtnud kaks USA ülikooli.
"Tal on soov gümnaasiumi lõpetamise järel sinna minna," ütleb sportlase isa Hanno. "Samas on kolm aastat aega, eks näis, mis saab. Usun, et gümnaasiumi lõpuks suudab Reena hüpata 4.50, siis peaks tekkima päris palju valikuid nii USAs kui ka Euroopas."
Kuna Hanno Koll leidis tööd Jõhvis, läheb tütar sügisest sealsesse gümnaasiumisse õppima ja isa käe all harjutama. Samas jätkub koostöö Läti rekordimehe Aleksandr Obižajeviga.
