Olümpia ja meeste jalgpall on nagu ammu teineteisest tüdinenud abikaasad, kelle vahel armastus ja õnn lõppenud, aga lahutuspabereid sisse ei viida, arvates, et see lööb uppi laste ja ämmade-äiade maailma ning häbistab tervet suguvõsa. On see nii või teisiti?
Igatahes meeste jalgpalli olümpiafinaali Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Jacques Rogge laupäeval oma kohalolekuga austas. Ent ega USA ja Nõukogude Liidu suhted külma sõja ajal olematud polnud. Lihtsalt ülimalt jahedad.
Olümpia ja meeste jalgpalli vahele lööb kiilu tõik, et võõrkeha-muljest pääsu pole. Jalgpalliga peab alustama enne mängude algust, seda peab pidama staadionitel üle terve korraldajariigi, maailma parimatest mängijatest on kohal näputäis, sest turniiril osalevad kuni 23aastaste koondised ja et pilt veel segasem oleks, lubatakse igal meeskonnal kaasata kolm mängijat, kellele vanusepiir ei kehti.
Lisaks tekib vutivõõramas inimeses õigustatult küsimus: miks osalevad olümpial Araabia
Ühendemiraadid, Gabon ja Honduras, aga Euroopat esindavad vaid Hispaania, Šveits, Valgevene ja Suurbritannia? Osalejaskond tundub arusaamatu, sest olümpiale kvalifitseerujad panevad paika tulemused maailmajagude U21 meistrivõistlustel, mis ei pälvi enamasti kuigi palju tähelepanu.
Aga kõigist loetletud hädadest hoolimata oleks olümpia meeste jalgpallita narr üritus. Kuidas on võimalik, et maailma ühendaval spordipeol ei oleks kavas maailma populaarseimat spordiala?
Muidugi pole praegune variant ideaalne, aga palju paremaks seda tuunida ei saa. Mõistlik oleks kaotada kolme vanema mängija kaasamist lubav reegel, ent olümpia ja jalgpalli konflikti juured peituvad siiski kalendris – turniir toimub kahe klubihooaja vahel, see jalgpallimaailma just ei vaimusta.
Kunagi oli kõik teisiti, sest jalgpalli MMide eelsel ajal oli olümpiakuld ülim autasu. Enam küll mitte, aga õnneks siiski väga ihaldatud, tõestas Londoni olümpiaturniir.
Klubihooaja edukusega riskides tulid olümpiale näiteks Manchester Unitedi, AC Milani, FC Barcelona, Real Madridi ja Pariis Saint-Germaini ehk klubivutimaailma absoluutsete hiidude mängijad. Brasiilias puhkesid aga kohe pärast finaalikaotust arutelud, kas peatreener Mano Menenez on ikka õige mees juhendama koondist 2014. aasta kodusel MM-finaalturniiril.
Need faktid tõestavad: kuigi meeste olümpiaturniir ei asu jalgpallinirvaanas, läheb ta seal osalejatele väga korda. Ning veetlust lisab tõik, et kuldmedalit ei võitnud emb-kumb suursoosik, Brasiilia või Hispaania. Finaalmatšis võidutses Mehhiko meeskondlikkus, mis jättis individualismi kammitsais Brasiilia hõbedale.
Õnnepisarais Mehhiko
Wembley staadioni pressisektoris vallandusid meeste olümpiafinaali lõpuvile kõlades õnnepisarad. 50-60aastased Mehhiko meesajakirjanikud nutsid häbenemata. "Jalgpall on Mehhiko rahvusala. Kõik 140 miljonit mehhiklast ihkasid seda kuldmedalit," selgitas Cronica ajakirjanik Edgar Valero Berrospe. "MMil oleme viis korda järjest 1/8-finaalis kaotanud. 1999. aastal võitsime kodus peetud FIFA maailmajagude karikaturniiri, aga finaalis alistatud Brasiilia saatis toona sinna U23 koondise. See võit siin on meie jalgpalliajaloo tähtsaim! 2014. aasta MMil Brasiilias tahame midagi suurt korda saata!"
