Mulle on minu kodu väga oluline, ma ei kahetse remondile kulunud aega ega raha. Meest aga see vihastab. Tema sõnul on tal targematki teha.
Aastaid on see nii käinud, et remondi suhtes lepib abikaasa minu pealekäimisel töömehega kokku, kuid töö tegemise ajaks kaob silmapiirilt. Sõidab nädalaks sõbra juurde, sel on Emajõe ääres mingi onnike. Seal nad siis käivad paadiga jõe peal, püüavad kala ja joovad õlut. Mina pean aga nagu tumm leilis linnas võimlema, maalrile tööpinda ette valmistama, kogu aeg kodus olema, teda passima. Vähe sellest! Kui remont on läbi, pean mina vaatama, kuidas asjad oma kohale tagasi saavad. Mees ei liiguta lillegi, tema asigi see ei ole. Tal jääb õigust ülegi – naise korter, naise remont, järelikult naise asi. Enne kojutulekut ta helistab ja küsib, kui kaugel asjad on.
Stella: Kas mees võtab iga kord puhkuse, kui naine hakkab remonti tegema, või käib ta paadiga nädal otsa tööl? Mehele võib remont ju vastukarva olla, kuid natuke alatu see siiski temast on, et jätab naise üksinda koju vägesid juhatama. Korter võib ju elukaaslase oma olla, kui aga meeski seal elab ja seda koduks peab, on ka temal kohustus olla kas või moraalseks toeks.
Remonditööde sagedust annab ju nii korraldada, et mees ei pea igal suvel sõbralt asüüli paluma.
