Lauljatar Keit Triisa astub kuu pärast poja sündi bändiga Nion taas lavale
"Kui sain lapse soo teada, käisid ikka mõtted nime ümber, aga mitte ülemäära palju, kuna uskusin, et nimi jõuab ise meieni. Ja jõudiski. Ühel hetkel hakkasime teda Robiniks kutsuma ning kui ta meile esimesed pilgud heitis, ei olnud kahtlustki, et valik oli õige," räägib superstaarisaatest tuntuks saanud lauljatar Keit Triisa (21), kellel sündis 15. juulil poeg.
Pikkust oli Robinil sündides 54 sentimeetrit ning kaalu 3930 grammi. Sünnitustegevus kestis Keidul umbkaudu 12 tundi. "Kuna olin eelmine öö ärevusest magamata, palusin endale epiduraali süsti, mis natukenegi enne finišit puhata laseks. Selle mõju kestis vaid paarkümmend minutit," räägib neiu. "Tilguti külge aheldatuna tundsin end üsna halvasti. Laps oli minu kasvu kohta suur ning tuli ilmale mugavalt käsi näo ees. Mind lapiti pärast sünnitust ligi tund aega üldnarkoosi all." Sellegipoolest ütleb Keit, et tunne, mis teda last esimest korda käes hoides valdas, on kirjeldamatu. "Korraga tundsin rahu ja tänutunnet – midagi nii imelist on raske enda käte vahel ette kujutada."
Mehe kohalolek oli parim kingitus
Lapseootus kulges Keidul aga kenasti. "Kaks esimest kuud olin laeva peal šõuprogrammi tegemas ja üritasin oma vaikselt kasvavat kõhtu liibuvate kostüümide all varjata. Ainuke nädal iiveldust oligi mere peal, aga see võis olla tingitud ka tormituultest."
Keit muigab, et maakera tunne, mis teda raseduse ajal vaevas, on loomulik. Samuti ütleb, et polnud vahet, kui palju või vähe ta sõi, kilod kogunesid kõigest hoolimata. "Eks minusugusele noorele tüdrukule oli see alguses emotsionaalselt päris kurnav, aga kõik läheb mööda. Laps kustutas kõik ebaolulised mured ja mõtted."
Keidule oli sünnitusel toeks tema elukaaslane ja lapse isa. "Olin üsna kindel, et minu iseloom saadab ta närvilistel ja raskedel hetkedel ukse taha ja iseendalegi üllatuseks oli mehe kohalolek kõige parem kingitus," ütleb Keit. "Ühendasime jõud ning sünnitasime oma poja koos."
Lapse isaga kohtus Keit ühiste tuttavate kaudu. "Ühine sõber üritas meid juba tükk maad varem paari panna. Lapsesaamist me ette ei planeerinud, kuna olime vaevalt mõned kuud koos olnud, kui tibu olemasolust teada saime."
Esimesed kuud oli paarile rasked
Keit tunnistab, et esimesed kuud olid mõlemale rasked. "Segadus ja kahtlus hakkama saamise ees ei lubanud lapseootuse algust sajaprotsendiliselt nautida. Minusugusel noorel inimesel on sellist uudist kuuldes, ma arvan, kohustuslik erinevaid variante kaaluda, vastutustundetu oleks seda mitte teha." Nüüd ei kujutaks Keit elu lapseta isegi enam ette.
Lapse sünniks valmistusid Keit ja tema elukaaslane nagu tulevased lapsevanemad ikka. "Et kõik vajalik oleks meid riiulis ootamas, et ei peaks vastsündinuga poodide vahet sõeluma. Erinevates perekooli loengutes me ei käinud. Ei tundnud, et oleks vajadust ning ega tahtmist ka väga polnud. Sain kõikidele küsimustele vastused lähedastelt, raamatutest ja internetist," ütleb ta ja usub, et sünnituse ja kõige sellega seonduva etteplaneerimisel pole mingit kasu. "Plaani järgi ei kulgenud minul midagi."
Juba varsti kavatseb Keit jälle ka laval tagasi olla. "Mu poja on minuga raseduse ajal palju laval olnud ja ma kavatsen bändiga (Nion – toim) jätkata. Esimene ülesastumine on juba augustikuus. Kui lavale tagasi lähen, võin öelda, et minu elu on täiuslik."
