"Ma olen oma elus mingitel aegadel, just need niinimetatud üleminekuaegadel, olnud vastik. Teinud sigadusi, et mind veel rohkem vihataks. Ja ma tahaksin esitada ühe avaliku vabanduse," teatab punklegendi Psychoterrori solist Freddy.
"Mul ongi võimalus seda praegu öelda. Mingitel hetkedel nõukogude ajal tundus, et vanad punkarid on kodus laiali, kedagi pole, kõik on ära kadunud, kõik on ainult selline talv ja "Royal" piiritus ja hullumaja. Mingil hetkel ma ise ka metsistusin ja tahtsin seda asja veel rohkem ümber lükata. Teha mingisuguseid sigadusi, et mind veel rohkem vihataks. Noore poisi lollus kindlasti. Ja ma tahaksin avaliku vabanduse esitada. Ma ei tea, kas see inimene mäletab, aga mul on see alati endale meelde tulnud.
See juhtus 89 aasta talvel, omaaegse Sakala keskuse kangi all. Tollane tüdruksõber ajas mul parasjagu harja püsti pähe. Ja siis üks noor tütarlaps kõndis mööda ja vaatas huviga. Aga minul oli millegipärast paha tuju ja ma lihtsalt vastikult käratasin: "Mis sa vahid, värdjas?" Mul oli nii valus juba samal päeval poole tunni pärast. Ehk tema unustas selle rutem kui mina, aga... jah, igasugust asja on olnud," pihib Freddy oma sõbra aias Kadriorus, kus räägime tema ja ta punkarist sõbra Väikese Oiga pungist ning sellest, kas Eesti hardcore-punk on pehmeks läinud.
Bändi loomisest on nüüd 21 aastat möödas. Kuidas selle ajaga esinemiseelne paanika muutub?
Kuidas kunagi. Seda liblikat kõhus enam nii väga ei ole, aga... ei-ei, tegelt see käib ikkagi alati enne lava korra läbi. Et ei saa rahu ja kui kuskil linnas on kontsert, siis ei saa olla, jooksed juba varem välja ja saad sõpradega kokku. Ja pärast asi päädib mingi teistmoodi hullumajaga.
Jooma?
Tegelikult küll armastan ma esineda kaine peaga. Aastaid tegingi kontserte kaine peaga ainult. Tollel ajal ma just võitlesin alkoholismipisiku vastu ja siis tavaliselt panin erakut, kõndisin üksi mööda Lasnamäe tühermaid ja mediteerisin. [Naerab] Aga nüüd kipub laisemalt... nii, kuidas parasjagu satub.
Kas mediteerimine on väga punk?
Minu meelest küll. Hipid tavatsevad seda rohkem oma pärusmaaks pidada, aga minu meelest meditatsioon ongi inimese tavaline olek tihtipeale. Kui ta saab natuke omaette olla.
On punk rohkem muusika või elustiil?
Pungil on nii mitu eri tahku, et ta on nii seda kui teist. Minu jaoks on igaühel nagu oma punk. Minu jaoks on see eluviis. Ja ühtlasi minu jaoks on ka punk igivana teema. Punkareid on kogu aeg olnud. See, et kas nad mingi ühe või teise moe järgi käivad, see on ka lõbus.
Kogu aeg sinu mõistes või läbi ajaloo?
Minu mõistes, jah. Sest läbi ajaloo nad...
Punkar Väike Oi: Punk ongi ju igaühe oma mõiste.
Freddy: Aga võta see... kas (Fran?ois – MT) Villon oli hiliskeskaja pättluuletaja või...Ühtlasi (Charles – MT) Baudelaire oma naljadega kindlasti. Kõigest võib punki leida. Aga mingil hetkel ta ikkagi on selline pool-tänavatunnetuslik eluviis, kui sa võtad ennast etteantud normidest rahulikult välja.
Väike Oi: Punki leiab kõigest, aga samas kõike ei saa pungiga tituleerida.
Freddy: Ma ei mõtelnud pikalt, kui ma noorena punkariks hakkasin. Igasugused tarkpead on muidugi ütelnud, et "oi, punkariks ei hakata, punkariks saadakse!" Aga nendele ma vastan, et mina olin siis seda juba sünnist saati.
Väike Oi: Ei olegi see, et võtame kõik asjad ritta: hevi, värgid ja vaatame miinused ja plussid kokku. Et "oh, pungil on kõige rohkem plusse, hakkame pungiks."
Freddy: Minu jaoks oli punk loomulikult alguses muusika, riietus, kõik need naljad, kõik see romantika. Asfaldilõhnad ja nahktagide lõhn ja see kõik on väga vaimustav, aga ennekõike siiski võimalikult ise mõtlemine. Ja samas solidaarsus inimestega.
Kui palju see romantika sellest tuli, et oli võimuvahetuse aeg?
Mulle tegi see nalja. Nõukogude korra ajal oli ju mingitel hetkedel punk üpris massiline. Vana hea kadunud Mätas (Vennaskonna akordionist Ülari Ollik – MT) rääkis alati anekdooti, et Obinitsas olla olnud iga teine punkar. Aga et "nüüd" – ma räägin tollest ajast – et "nüüd" polevat enam pungil mingit mõtet... Mina pole kunagi punki nii kitsalt hinnanud, et ta oli lihtsalt Nõukogude korra vastane, noorte mingi hoiak.
Kui elu paremaks läheb, siis kas see muudab pungi vaimus midagi?
Võib tõesti vist täheldada, et praegu promotakse võib-olla mingit sellist võimalikult ilma rahata ellu suhtumist, mis omal ajal kindlasti tundus teistmoodi naljakas. Tollal leidsid kõikvõimalikud Raimo Aasad, et nüüd ei saagi aplausi, kui sa peeretades Nõukogude hümni mängid. Ei, minu jaoks ei piirdu pungi vaim mõne majavalitsuse naljaga või sellega, et see või teine riigijuht on p..sevest. Minu jaoks punk ei ole ainult see, nagu paljud noored pungibändid leiavad, et tuleb võimalikult laulda ühiskonna kitsaskohtadest ja igal teisel bändil on sada sõjavastast laulu. Kõik see on arusaadav, ma teen ise ka seda. Aga minu jaoks on punk ikkagi armastus.
Eesti rahvas on hakanud punki pidama mingiks "oma" asjaks, toimuvad punklaulupeod, tuleb president kohale ja kõik on rõõmsad.
See rahvapunk on Eestile kuidagi üpriski ainuomane. Seoses meie väiksearvulise rahvaga ka, eks, ja teatud ajalooetappidega. Volkonskid ja kõik on rahvakunstnikud ja nii. Kuigi tema jaoks oli punk samamoodi mõnus viis nalja visata.
Kas punk on nüüd mainstream?
Minu jaoks ta ei ole mainstream. Teda on lihtsalt nii palju üle kasutatud.
Kui irooniline see kõik on?
Usun, et punk on üpris eluterve. Seetõttu irooniat kohtab seal päris palju. Kuigi mina hindan ka mõnusat naivismi selle juures.
Miks on nii, et kui klassikaline punk on lava peal hästi kuri, siis punkarid osutuvad lavaväliselt valdavalt kaisukarudeks?
Eks ta nii kipub olema, et kuidagi need lembemuusikat, diskomuusikat kuulavad inimesed on tihtipeale esimesed, kes tulevad sulle lõuksi panema.
Väike Oi: Ega ühiskond palju küsi seda. Punkar on vastik ju! Hea küll, kui sa arvad, et ma vastik olen, siis hea küll, olengi sinu jaoks. Tavainimese mõistust ümber ei tee. Milleks ma ütlen talle, et "kuule, tegelikult ma ei ole vastik."
Freddy: On ka vastikusi tehtud.
Koduloomi?
Mul on naisel armas valge kass. Läbi aegade on punkarid tihtipeale rotte loomaaiast ja igalt poolt toonud. Minul on vastupidi, just ratofoobia. Mina rotte ei kannata. Minu jaoks on kass palju pungim.
Kuidas Freddyl hüüdnimest on õnnestunud pääseda?
"Keegi ei hakanud mingit hüüdnime külge pookima. Aa! Kui ma olin päris tatikas ja hakkasin pungitsema rohkem, siis ühe kõrvalmaja poisiga mõtlesime põõsastes: "Kurat, võtaks endale ka mingid pungilikud hüüdnimed. Teeme niimoodi, et mina olen Neet ja sina oled Haaknõel. Sõprade seas lihtsalt Haak." Aga järgmine päev me juba naersime selle üle. Õnneks. Sest ma ei kujuta ette, kuidas ma tutvustaksin ennast: "Tere, mina olen Neet!""
Punklegend Psychoterror esineb täna õhtul Viljandis festivalil Rock Ramp.
