Statistika näitab, et pooled eestlastest sisuliselt ei oska ujuda. Ansambel Blacky kitarrist Angela Aak ei häbene oma kesist ujumisoskust ja käib rannas ning veeski – eluohtlikesse olukordadesse pole ta sattunud tänu oskusele oma võimeid hinnata.
"Egas ma nüüd päris põhja ka ei vaju, vette lähen hea meelega," muigab Angela Aak, kes ei pea inimeste vähest ujumisoskust uppumise peapõhjuseks. Ühe korra elus on tal endalgi kriitiline hetk ette tulnud, kus Vahemeres päästis uppumisest paadiäär, mis hetkeks liiga kaugele jäi.
Aak on läbinud kooli ajal ujumiskursuse, kuid arvab, et ju oli ta siis toona nii arglik, et väga vette ei läinud, kuid tegi siiski kuidagi eksami ära.
Ta ei varja ka seda, et muusikuna on tal üsna korralik puutepunkt pidutsemise ja alkoholigagi olnud, kuid ta ei mäleta, et oleks kunagi sellega üle piiri läinud, mis puudutab purjuspäi vetteminekut ja oma võimete ülehindamist. "See on rohkem selline purjus mehepoegade värk. Egas purjuspäi seda ujumisoskust juurde ei tule, meri põlvini – selles ütluses on oma tõetera sees," leiab Aak.
Koolide ujumiskursus: laps püsib vee peal
Ujumise algõpetus kuulub kohustusliku osana põhikooli kehalise kasvatuse õppe juurde. Õpetatakse rinnuli- ja seliliujumist. Gümnaasiumiastmes kohustuslikud ujumiskursused puuduvad, kui koolidele on jäetud 20–30% kehalise kasvatuse tundide ulatuses vabalt valida, milliste spordialadega nende raames tegeldakse. Kool võib seda aega kasutada ujumisõpetuse läbiviimiseks.
Tallinna Arte Gümnaasium on üks neist koolidest, millel on oma ujula. Direktor Sirje Ebral kinnitab, et kõigi Tallinna koolide lapsed peavad kolmandas klassis läbima kohustusliku ujumiskursuse: "Praktikas tähendab see, et laps õpib aasta jooksul ujuma, vees käituma. Kursus peaks lõppema sellega, et laps püsib vee peal, ei karda pead vette panna ja suudab vees ka edasi liikuda. Kuigi alati võiks paremini, siis ujumisõppe võimaluse puuduse üle küll vähemalt Tallinna koolides kurta ei saa."
Arte gümnaasiumi lapsed saavad ujumiskoolitust ettenähtust rohkem, Ebrali sõnul on need juhtumid ülimalt harvad, kus laps absoluutselt veega kohaneda ei suuda. Kui algklassides minnakse tundi üsna hea meelega, siis teismeeas jäetakse ujuma minemata eelkõige seetõttu, et pole kusagil juukseid kuivatada või meiki teha.
Pigem peaks koolijuhi sõnul korra alglassides kättesaadud oskus edasi arenema, ta ei usu, et ujumisoskus on uppumissurmade põhjus: "Hüpatakse vales kohas vette ja liialdatakse alkoholiga, hulljulgus, ekstreemsed olukorrad, kus inimest ei päästa ükski oskus."
G4Si rannavalvejuht Henry Seemel koolijuhi arvamust aga ei jaga: "Kui laps ujuda ei oska, siis kooli ujumiskursusel õpib ta heal juhul vee peal püsima." Sõltumata omandatud ujumisoskuse tasemest tunneb laps Seemeli hinnangul end igasuguses vees end turvaliselt. Seda aga tingimusel, et vanemad on temas sünnist saati arendanud ohutaju. Ta nimetab kooli ujumiskursust piltlikult seinteks ja katuseks, mis aga ilma vundamendita püsti ei püsi.
Seemeli hinnangul soosib ühiskond hetkel seda, et vanematel pole aega enamaks kui leivaraha teenimiseks, kodu jääb unarusse. Kas võõras inimene koolis teeb oma tööd laste kasvatamisel südamega või mitte, on kinni pigem vedamises.
25 meetrit basseinis pole ujumisoskus
Laps sünnib siia ilma veerohkest keskkonnast, kui on võimalus seda praktikat jätkata, ei lähegi ujumine tal meelest. 25 meetrit basseinis ei ole ujumisoskus. Ujuda peaks jaksama oma sadakond meetrit ja mitte basseinivees, kuidas reageerib laps siis, kui põhi jalge alt kaob? Mere ääres peaks vanem laiskusest üle saama ja koos lapsega ka sügavasse vette minema.
Ujumine võiks olla Seemeli hinnangul koolis "päästeaine" üks osa. Võiks olla tunnid, kus viibitakse reaalselt looduses, mitte ei õpita eluga hakkama saamist internetist ja filmidest.
Sooja ilmaga uppumised jälle päevakorral
Laupäeval uppus 11aastane tüdruk Narvas Joaoru rannas. Üks mees uppus Türi paisjärve. Pühapäeval leiti Klooga järvelt paadi kõrvalt veest surnukeha, mille üks kalamees kaldale tõi.
Eile läks alkoholi tarvitanud 26aastane mees Tartus Emajõkke ujuma ja vajus vee alla. Surnukeha leiti kella 13 ajal sõudebaasi paadisilla juurest.
Ujumisliidu president Evelyn Sepp: Hea ujuja saab reeglina hakkama ka siis, kui ta on kerges joobes!
Ujumisoskus on üks neist vähestest oskustest elus, mida pole mõtet mõõta paberil. Kui inimene ikkagi avaveekogus kerge lainega või läbipaistmatus vees ennast kindlalt ei tunne, siis ta ujuda ei oska. Sukeldumisest ja turvalisestest vettehüpetest rääkimata. Suplemine basseinis seda kindlust ja vilumust ei anna!
Meie õppeprogrammis kehtestatud hindamiskriteeriumit - 25 meetri läbimist stiili määratlemata - ei saa mitte kuidagi pidada ujumisoskuse mõõdupuuks. Selline "oskuse" defineerimine annabki inimesele enda suhtes valed ootused ja põhjendamatu enesekindluse, mis saabki reeglina saatuslikuks.
Ujumisoskus eeldab mitte teadmist kuidas asjad käivad, vaid veega harjumist ja liigutuste ning koordinatsiooni harjutamist. Alles siis on meil põhjust eeldada, et me saame vees hakkama ja seda ka siis kui meid tabab mingi häiriv või ärev hetk, olgu see möödasõitva paadi laine või kurku tõmmatud vesi.
25 meetri nõue on ilmselgelt ebapiisav ja ebaprofessionaalne. Ujumisliit on sellele aastaid tähelepanu juhtinud, et läbivaatamisele läheks nii kohustusliku kooliprogrammi maht ja rahastamine ning ka tundide reaalse toimumise ja läbiviimise taseme järelvalve.
Pole ju mingi saladus, et üle Eesti on basseine vähe. Riigi rahastus on tänaseks kaugelt väiksem kui kolmandik selle programmi tegelikust maksusmusest, mis juba iseenesest on ebapiisav ja sageli jäävad tunnid ära ka haigestumise tõttu, mis meie kliimas on sage tulema.
Kui vaadata põhjamaade programme, siis on ujumine sageli kõiki kooliastmeid läbiv õppeaine. Tunnid erinevate oskuste ja vilumuste lihvimiseks on nii alg-, põhi- kui keskkooliastmes ja selle tulemusena hinnatakse ujumisokuseks nii sukeldumise, veest objekti väljatoomise, erinevate ujumistiilide tundmist kui distantsi läbimise suutlikkust. Ujumisoskuse üheks kriteeriumiks on vähemalt 200 meetri läbimise suutlikkus, teise inimese päästmiseks loetava ujumisoskuse mõõdikuks aga 2 kilomeetrit. Sarnased kriteeriume oleme kohanud ka Saksa õppeprogramme uurides.
Hiljutise statistikaülevaate valguses tulebki kriitiliselt hinnata seda, mis koolides tegelikult on toimunud, sest 20-30-aastased noored peaksid olema saanud ju oma koolikohustusliku ujumise programmi, mis reeglina lõpeb arvestuse positiivse sooritamisega, kätte. Tundub, et enamasti ikkagi vaid osaliselt paberil, ametnike ja lapsevanemate rõõmuks või eksituseks, mitte püsivate, kindlust ja turvalisust pakkuvate oskuste omandamiseks.
Leian, et õppekava tuleks üle vaadata ja ujumisõpetus kohustusikuks muuta, oluliselt suuremat tähelepanu peaks pöörama basseinide võrugustikule ja taristule, oluliselt suurem peaks olema riiklik tähelepanu ja rahastamine ning järelvalve. Ilma selleta jääb kogu probleem taaskord vaid kampaaniaks. Unustada ei tohi vastutustunnet.
Meie üldises alkoholi tarbimist piirava propaganda valguses tahan ma lisada siiski üht - hea ujuja saab reeglina hakkama ka siis, kui ta on kerges joobes. Halva ujumisoskusega inimese viib see aga pöördumatute tagajärgedeni. Seega ei maksaks ikkagi puudulikku ujumisoskust asendada vaid alkoholivastase progpagandaga ja tegeleda tuleb mõlemaga, aga hea ujumisoskus on siiski ainuke, mis garanteerib inimelude säilimise vees ja ohuolukorras.
