Milliseid tundeid tekitab teise inimese armiline nägu, jänesemokk, hiigelsuur sünnimärk või põsel laiutav mädapunn? Tunnistame me seda endale või mitte, kuid sellised iluvead on eemaletõukavad. Vistrikud ega sünnimärgid ei nakka, ometi ei taha keegi bussis või rongis moonutatud näoga õnnetu inimese kõrvale istuda.
Miks paneb piraka peaga mädapunn kaaslase lõua otsas meid nina kirtsutama? Kas vastikustundega saab võidelda?
Psühholoogide arvates tekkis jälestus niinimetatud iluvigade vastu kaitsekohastumusena. Minevikus oli vastikusel sama ülesanne mis hirmul. Hirm sundis eemale hoidma kahtlastest paikadest ja ohtlikest röövloomadest. Vastikus aga peletas kaugemale kõigest, mida tekitasid mikroobid, viirused ja muud silmale nähtamatud vaenlased.
Alateadlikult hindab inimene siiani kogu aeg oma ümbruse turvalisust ja katsub vältida nakkusohtu. Hirm haigestuda määrab suuresti, kui tihti me end peseme ja kui lähedale laseme teisi inimesi, kellel lubame end suudelda ja kellega oleme nõus ühes voodis magama.
Kui näeme midagi kahtlast, tekib vastikustunne ja me üritame põgeneda. Taoline käitumine algab juba varases lapsepõlves. Lapsed, kel on mingi iseäralik ihuhäda, satuvad kiiresti põlu alla.
Mõnikord annab valvesüsteem aga ka valehäiret. Näiteks tekib tülgastus ka ohutuid iluvigasid nähes.
Sünnimärk ja gripp on võrdselt ohtlikud?
Austraalia Macquarie ülikooli teadlased palusid vabatahtlikel vaadata kolme videoklippi. Igas mängis erinev näitleja. Üks neist oli täiesti tavalise ja terve välimusega. Teise näol oli hiigelsuur punane sünnimärk. Kolmas oli hädine ja nohune ning näis kohe gripiga pikali jäävat.
Video lõpus pani iga näitleja midagi endale huultele: kas seadis tööasendisse sukelduja hingamistoru või hakkas hoopis suupilli mängima.
Seejärel pidid katsealused näitleja tegevust jäljendama. Teadlased jälgisid samal ajal vabatahtlike näoilmet ja käitumist.
Tuli välja, et nii gripihaige kui ka inetu sünnimärgiga inimese vaatamine mõjus katsealustele täpselt samamoodi – nende nägu väljendas vastikust. Ja kui neil paluti nähtud tegevuse imiteerimiseks kasutada konkreetselt neid samu rekvisiite, mida pruukisid näitlejad, proovisid katsealused suupilli taskurätikuga puhtaks pühkida või keeldusid üldse seda mängimast. Sama juhtus ka teiste esemetega, mida haige või iluveaga näitleja olid puutunud – inimesed üritasid neid meeleheitlikult puhastada või proovisid neist hoopis eemale hoida.
Vastikustunne murrab inimesi eri moel
Enne katset olid kõik eksperimendis osalejad täitnud küsimustiku, kus nad pidid hindama, mida nad ohtlikuks peavad. Kõik kinnitasid, et gripp on ohtlik haigus, ja kõik teadsid ka seda, et sünnimärgid ei nakka. Ometi hakkas näokahjustust nähes iidne hoiatussüsteem tööle.
Austraallaste katse näitas ilmekalt, et jälestuse taga on püüe end kaitsta. Me ei anna endale tihti aru, miks me midagi teeme – isegi kui on teada, et kummalise väljanägemisega inimene on täiesti terve, heliseb peas häirekell, mis sunnib temast eemale hoidma.
Selle vastu aitab avar silmaring ja teadmine, et inimesed on erinevad. Tegelikult ei sünni me peas nimekiri kõikvõimalikest kahtlastest tunnusmärkidest, millest elu jooksul hoiduda. Pigem hindame me lapsest saati ümbritsevat ja teeme sellest oma järeldused. Nii kujuneb pilt, milline peaks olema üks terve ja normaalne kaaskodanik. Erinevuste märkamine peaks aitama olla tegelikult leplikum.
Vastikustunne murrab inimesi eri moel. Kusjuures naised kipuvad olema vastuvõtlikumad. Vastikustunne valdab neid eriti kergesti siis, kui immuunsüsteem on madalseisus – ovulatsiooni ajal ning raseduse alguses. See on igati loomulik, et siis üritab keha oma kaitsekilpi tugevdada.
Haiguste ees tunnevad suuremat hirmu need, kes on hiljuti mingi tõvega kokku puutunud. Seevastu näiteks gripi vastu vaktsineeritud on haiguste hooajal vähem kartlikud.
Vastikuse uurimine on psühholoogias moeasi
Vastikustunne ja selle tekkimise põhjused hakkasid teadlasi huvitama alles 1980ndatel. Ometi kirjeldas seda tundmust juba Charles Darwin oma 1872. aastal ilmunud raamatus "Emotsioonide väljendumine inimesel ja loomadel". Seal loetles loodusteadlane üles kuus põhiemotsiooni – peale vastikuse veel rõõm, üllatus, hirm, viha ja kurbus.
Praegu on vastikustunde uurimine psühholoogias moeasi. Jälestust rakendavad oma vankri ette ka tervisekaitsjad – vastikust tekitavate reklaamide, piltide ja koomiksite abil üritatakse üle ilma panna inimesi pesema käsi ja piirata nii nakkushaiguste levikut.
