"Kõik me tarbime moodi, sest meil kõigil on midagi seljas. Me ei käi alasti ringi ja see, milles me ringi käime, on kellegi looming. Sellepärast ärgu tuldagu mulle seda vana laulu laulma, et mood ei huvita. See on loll jutt, sest mingil määral puudutab mood iga inimest," ütleb meesterõivaste disainer Kalle Aasamäe.
Eesti ainukest omanimelist rõivabrändi Kalle HT arendav meesterõivaste disaineri Kalle Aasamäe (42) sõnul tammub Eesti moetööstus visalt mingit äraspidist ja muust maailmast erinevat rada. "Kui vaadata kas või viimast kevadet, siis kõik disainerid on ikkagi oma kevad-suvist kollektsiooni esitlenud. Minu jaoks on see vale. Eeldades, et disainerid siiski püüavad oma loomingut müüa ka väljapoole Eestit, on see katse juba eos nurjatud. Keegi välismaal ei võta sind tõsiselt, sest kõik poed ja sisseostjad löövad oma plaanid lukku kaua enne seda," ütleb ta.
Kohaliku keskmise kliendi moeteadlikkus on Eestis Kalle Aasamäe hinnangul sama malli järgi kujunenud. Kui Kalle aprillis oma sügis 2012 - talv 2013 kollektsiooni esitles, sooviti neid tooteid juba sealsamas esitlusel osta.
Ehkki Kalle selgesõnaliselt enne moešõud peetud avakõnes oli rõhutanud, et kollektsioon "Meie aja kangelane" paisatakse müügile alles sügisel, sel hetkel hakkas ta selle sarja tootmisega ju alles tegelema. Ja osta oleks siis saanud Kalle suvekollektsiooni "La Dolce India", mida ta esitles mullu sügisel. "See kõlab küll ülbelt, aga ega meil Eestis moetööstust eksisteeri tegelikult. Vähemalt mitte minu jaoks ja sellisel kujul, nagu ta peaks olema," tuleb Kalle lagedale julge avaldusega.
Nõukogude ajal vaadati Eesti moele alt üles
Millegipärast ei valitse sarnane olukord aga sugugi meie lähinaabruses asuvates maades. Nii Moskva, Peterburi kui Riia moenädalatel osalemise üheks tingimuseks on, et disainer esitleb järgmise hooaja kollektsiooni. Kalle sõnul peaks sama nõue kehtima ka Eesti moenädalatel. "See tekitaks Eesti rõivadisaini vastu usaldust ka mujal maailmas," märgib ta. Moeteadlikkust saab Kalle hinnangul järjekindlalt tegutsedes tõsta küll, peamiselt süsteemi ja tarbijat ümber harjutades.
Kuid Eesti pole sugugi alati moeteadlikkuselt viimaste seas olnud. Nõukogude perioodil vaatasid teised liiduvabariigid meie poole alt üles. Kalle Venemaa-perioodil, mil ta elas Moskvas ja õppis sealse moeguru Slava Zaitsevi käe all, patsutasid kõik vanema põlvkonna disainerid või teised moeeriala inimesed talle tunnustavalt õlale ainult seepärast, et ta on Eestist. "Nad kõik mäletasid suuri Tallinna moepäevi. Õhkasid stiilis "teie olite meie jaoks Euroopa" ja muud sellist. Sealsamas Zaitsevi moemajas töötasid inimesed, kes olid käinud Zaitseviga koos siin. Kõik nad meenutasid korraldust ja õhkkonda väga soojalt."
Kord leidis Kalle Moskva-
lähistel peetavalt kirbuturult isegi 1980ndatel välja antud venekeelse ajakirja Siluett numbri, milles kirjutati neist samadest moepäevadest ja Slava Zaitsevist. "Mürki selle peale muidugi võtta ei saa, aga kui seda traditsiooni oleks Eesti vabariigis jätkusuutlikuna hoitud, oleks Eesti moetööstus ehk Euroopas palju aktsepteeritumas seisus kui reaalsus meile praegu näitab."
Venemaa seevastu suutis moealaselt areneda mitte aastate, vaid lausa kuudega. Umbes 1998. aasta paiku käis Kalle Aasamäe oma mäletamist mööda esimest korda Russian Fashion Weekil või mingil sama kaalukategooria šõul, vaatas, et oo õudu, mis toimub! "Sellest alates hakkasin neil šõudel regulaarselt käima ja tase arenes hüppeliselt. Hetkel on see ikka väga professionaalne," kõneleb Kalle.
Et veelgi õli tulle valada, lisab end vankumatult meesterõivaste disaineriks, mitte moekunstnikuks nimetav mees, et hoopis Eesti moetööstus on jäänud kinni aastasse 1998. "Tean, et paljudele see väide ei meeldi, aga reaalsusele tuleks silma vaadata."
Linnukest kirja saama minna pole mõtet
Võib-olla võiks asjad paraneda, kui siinsed moetegelased viiks end rohkem kurssi sellega, mis toimub meie lähiriikides. Kohalikku moeringkonda iseloomustab Kalle kinnitusel ummisjalu pürgimine välisturule, ehkki sealsest tasemest pole endale pilti loodud. "Teatakse, mis sünnib Pariisis, Milanos, Londonis, Tokyos ja New Yorgis, aga mida uut leidub Helsingis, Amsterdamis, Moskvas, Peterburis, Kopenhaagenis või Vilniuses, pole enamikul aimugi. Ühtegi uut disainerit ei osata nimetada! Tavainimene muidugi ei tea ka kohalikke disainereid. Kuid disaineril pole välisturule mõtet minna CVsse linnukest saama, see on hästi pikaajaline protsess."
Kalle ütleb, et ta ise ei häbene suurelt mõelda, sest siis hakkavad paljud väikesed asjad iseenesest toimima. Seda on ta õppinud oma Moskva ja Peterburi kolleegidelt. "Seal elamise ajal mult ikka alailma küsiti, mis Eesti moes toimub. Toona ma ei teadnud ja nii ma neile ausalt siis vastasingi, et pole aimugi. Aga praegu ütlen – mind ei huvita," põrutab ta.
See omakorda ei tähenda, et Kalle Eesti teiste moeloojatega üldse ei suhtleks. Nagu ta kinnitab, leidub inimesi, kelle loomingut ta väga hindab, kellega ka iga päev suhtleb ja kes on oma töös ja pürgimustes suutnud jääda väga ausateks. "Aga üldiselt võttes mind ei huvita, mida teised teevad. Sellise disainiga ja sel tasemel olen ma siinsel meesterõivaste turul tegelikult ainuke. Kõlab taas arrogantselt, kuid kahjuks nii see on. Ma ei viitsi enam silmakirjalik olla," annab disainer mõista, et tugevate kuklassehingavate konkurentide vastu poleks tal küll kõige vähematki. Samas ütleb ta tunnustavalt, et kõik endale Eestis nime teinud disainerid võiksid olla ka välisturul konkurentsivõimelised, kui ei laseks end pimestada siinsest konnatiigi efektist. "Siis juhtubki nii, et siin nimetatakse tipptegijaks, aga mujal satud viimaste hulka. Kuidas saabki üks autor olla konkurentsivõimeline, kui ta ei tea, millega tegeletakse piltlikult öeldes kõrvaltoas."
Omaenda loomingut kommenteerides ütleb disainer, et välisele efektile paneb ta üha vähem rõhku. "Pigem on tähelepanu sisemistel detailidel, mis jäävad rõiva kandja teada. Oluline on kvaliteet ja materjal pluss mõni väike kiiks, mis esmapilgul ei hakkagi silma."
