"Oleks halb suhtumine, mis minu arust on natukene ühiskonnas levinud, et kui kriminaalmenetlus juba kohtusse jõuab, siis keegi peab süüdi olema ja kui süüdistatavad õigeks mõistetakse, siis peab süüdi olema prokuratuur," kommenteeris riigi peaprokurör Norman Aas Õhtulehele antud intervjuus tänast maadevahetuse kohtuasja lahendit, kus tuli õigeksmõistev otsus.
„Kindlasti on esimese astme kohtu otsus väga oluline, nii siin kui ükskõik millises muus kriminaalasjas," ütleb Norman Aas, kuid lisab, et prokuratuur kaebab kindlasti maadevahetuse kohtuasja õigeksmõistva otsuse edasi. Nende apellatsiooni aluseks saab, et kohus võtaks arvesse ka need dokumendid, mille ta praegu on kõrvale heitnud, sest pidas nende hankimist õigusvastaseks.
Prokuratuuril olid jälitusload olemas
„Nii palju kui mina olen selle kohtuotsusega tutvunud on kohus näinud kahte probleemi," alustab Aas. „Üks probleem on see, et ta leiab, et eeluurimiskohtuniku load jälitustoimingute läbiviimiseks on kas liiga pealiskaudsed või põhjendamatud, ja teine on, et teatud jälitustoiminguid on läbi viidud ilma kohtu lubadeta. Prokuratuur saab täna kinnitada, et kõik need toimingud on toimunud kohtu lubade alusel ja seda positsiooni kavatsetakse ka kaitsta apellatsioonikohtus.
Me argumenteerime selle kasuks, et neid tõendeid saaks kohus arvestada ja siis anda kõigi tõendite pinnalt toimunule hinnang. Täna osa sellest kohtuotsusest käsitlebki seda, et väga suurt osa tõendipaketist, mille prokuratuur esitas, kohus ei arvestanud ja ei hakanudki analüüsima nende tõendite sisu."
Segane seadus oli vaid aasta noor
Kui kohus otsustas täna, et load olid siiski väärad (näiteks oli luba väljastatud jälitustegevuseks 62 päevaks, kuigi seadus lubas maksimaalselt 60 päeva kestvat jälitust), siis miks väidab prokuratuur, et kõik oli korras?
Maadevahetuse kriminaalmenetlus algas aastal 2005, kui menetlusseadus oli vaid aasta vana, selgitab Aas. „Seetõttu kohtupraktika nende lubade välja andmisel ei olnud veel väga kindlalt välja kujunenud. See konkreetne probleem on tõenäoliselt seotud sellega, et mingi aeg kohus tõesti väljastas lubasid, kus andis mingi perioodi, aga samas ütles ka seda, et selle perioodi jooksul ei tohi inimesi kuulata pealt rohkem kui kümme päeva. Nüüd nende tähtaegade lugemine ongi, ma saan aru, tekitanud küsimuse, et kas need load olid korrektsed või mitte.
Hetkel ei saa ka otseselt väita, et toonane kohtupraktika oli seadusega vastuolus. Pigem oli ta teistsugune, kui täna seda tehakse, ja võib-olla ka see probleem on mõjutanud, et kohus ei ole enda jaoks selgelt suutnud tuvastada, kas jälitustoimingud toimusid vastavalt lubadele või mitte.
Pead ei lenda
Peaprokurör lubab, et kuigi suure avalikkuse tähelepanu saatel kulgenud protsess lõppes õigeksmõistmisega, prokuratuuris keegi karistada ei saa: „Eriti selliste keerulisemate majandus ja ametialaste kuriteokahtluste puhul on alati selline võimalus olemas, et isik õigeks mõistetakse. See oli olemas ka selles asjas ja see oli prokuratuuri jaoks täiesti teadvustatud. Prokuratuuri töö õigusriigis on esitada süüdistus, kui meie hinnangul süüdimõistev kohtuotsus on tõenäolisem kui õigeksmõistev, aga õigust mõistab kohus!
Lihtsalt see, et mingi kohtuprotsess lõppeb õigeksmõistva kohtuotsusega ei saa kunagi olla prokuröri vabastamise alus. Kust me leiame need järgmised prokurörid, kes oma töö hinnaga peaksid uurima korruptsiooniasju. Selline süsteem ei toimiks."
Vale suhtumine
„Prokuratuuri maine küsimus on tõesti olnud viimasel ajal erinevate kriminaalasjade puhul õhus. Prokuratuur ei lähtu oma otsuse tegemisel mainest. Meie tegevuse alus ja õigustus on seadus," on Aasa vastus küsimusele, kas selliste protsesside lõpp õigeksmõistmisega kahjustab prokuratuuri mainet.
Mehe arvates on Eestis levinud vale mõttelaad nagu kohtusse minek tähendab kohe kellegi süüd: „Ja kui süüdistatavad õigeks mõistetakse, siis peab süüdi olema prokuratuur. Paraku see [vale suhtumine - toim.] aeg-ajalt siit ja sealt läbi kõlab nii rahva arvamustes kui ajakirjanike küsimustes."
Täna kuulutati Harju maakohtus välja maadevahetuse süüasja kohtuotsus, millega mõisteti kõik süüalused õigeks ning riik peab neile tasuma kokku 1,3 miljonit eurot.
