Naistel on seljas maani linased või poolde põlve sitskleidid, õudusunenägude matemaatikaõpetaja lemmiklõikega kostüümid või lõbus seelik ja hõiskav T-särk. Kaelas suurte puumummudega keed või peene joonega ristiketid. Käes fotoaparaat või sõbranna käsi. Peas – mõnel kübar, mõnel sall, aga kõigil mehed! Naisi on Tartu lauluväljakule viivad teeveered täis.
Umbes 1600 laulupoissi ja 2900 laulumeest on laupäeval kella viieks end kooride kaupa rivvi võtnud ja hakkavad kohe Tartu Raekoja platsist laululavale marssima.
Ümberkaudsed tänavad on täis tõhusat heegeldamist: prouad ja piigad otsivad paremat kaasaelamiskohta. Ainult see ürgne mure kummitab, et täpselt pole teada, kuhu mehed nüüd lähevad.
"Kas te teate, kust poolt rongkäik tuleb?" nõuab ülikooli peahoone nurga juures grupp hakkajaid daame teiselt samasuguselt.
"Midagi ei tea!" kostab vastuseks. Pilgud mõõdavad hindavalt Toomemäge.
Mõned sammud raeplatsi poole, Werneri kohal, käib marsruudi-teemaline mõttevahetus järgmiste prouasalkade vahel: "Ei, siit nad pidid ülikooli kõrvale minema!" – "Eks nad Tähtvere mäkke ikka üles lähevad." – "Kell viis pidid nad marssima hakkama."
Veel pisut edasi, raekoja taga: "Mingi asendi peaks võtma, ei tea, kuskil kõrgemal."
"Ja väike poja kõnnib poistekooris"
Kui teine koor meetri kauguselt nende selja tagant mööda marsib, katkestavad Ülikooli tänava majale number 7 aknaluuke paigaldavad töömehed oma ettevõtmise ja panevad suitsud ette. "Lätlased!" tunneb üks neist lipu järgi ära lõunanaabrite kolonni, kes alles ootab reaplatsis liikumasaamist.
Laulumehed marsivad. Jakobi mäele jõudes manööverdab siit-sealt koorist mõni eakam härra end omas tempos jätkamiseks kõnniteele, kaasaelajate ja plaksutajate sekka.
Koorid ja pealtvaatajad harrastavad vastastikku pidulike tervituste vahetamist.
"Elagu ilusad naised!" kõlab koorist bassihäälne tervitus.
"Elagu naabrimees!" kostab teeservast särtsakas sopran.
Koorid lähenevad lauluväljakule väärika kaarega, nutikad pealtvaatajad valivad lühema tee.
"...ja väike poja kõnnib seal paar koori tagapool poistekooris," kiidab kiirustav proua sõbrannale. "Mine, mine, sa kõnnid kiiremini," utsitab too kaaslannat tõttama.
"Ei tea, kas inimesed kodus ka nii palju söövad"
Järgmises lauluväljakule suunduvas sõbrannaderingis peatutakse kooride ühislaulmise juurde kohustuslikult kuuluval kulinaarsel aspektil.
"Mis laulupidu see on, kui ei saa katelokist suppi süüa! Igatahes 2009. aasta laulupeol polnud see mingi supp!" – "Minule maitsevad need hapukapsasupid rohkem!"
Marsi matsudes jõuavad koorid laulukaare alla. Publiku poolel esireas seisvad piigad aitavad seelikuservadega takti lehvitades meestel sammu pidada.
Siis on kõik kõlakaare all ja Rein Lang puldis. Kultuuriminister deklameerib tervituseks Peeter Volkonski vemmalvärssi:
"Oh naised, naised, kuhu te
nõnda kiirelt tõttate?
Kas on teil tuli takus
või mõni pätt teid jälle lõi?
Oh naised, naised kuhu te
nõnda kiirelt tõttate?
Miks ära kaob kõik teie au
siis kui kõlab meeste laul!"
Hakatuseks laulsid mehed Mihkel Lüdigi "Koiduga" peo avatuks. Kohe seejärel võtsid viisi üles külalised, Eesti koorid pääsesid korraks puhkama. See tähendab: lava taha keha kinnitama ja leiba luusse laskma. Kuni esinemiskord käes.
"Ei tea, kas inimesed kodus ka nii palju söövad," mõõdavad teenekad koorihundid toidusabade pikkust. Keelekastejärjekorrad pole kindlasti lühemad.
Kavalamad jagunevad lahingpaaridesse: üks sõber seisab suupiste-, teine õllesabas.
Veel kavalamad on koguni pisut alatud: "Saatsime raseda naise järjekorda. Mehed tõmbasid muidugi kahte lehte: "Palun-palun, minge ette!" Leti ääres siis naine teatas: "Palun kaks õlut ja üks siider!""
"Te ikka tahtsite vaadiõlut?" uurib saagiga saabunu pisut murelikult laulumeeste käest.
Meeste uhke laul mürises arvata 8000le kuulajale tunde ja tunde.
