Kohtusin poolteist aastat tagasi oma kihlatuga. Meie suhe algas imeliselt, kolisime kokku juba teisel päeval. Mees oli, ma võiks öelda, et paljude naiste unistuste mees. Ta oli kena, musklis kehaga, armastas tööd teha, polnud ühtegi kodutööd, mis oleks olnud tegemata, ja ta ei joonud tilkagi.
Peatselt aga asjad muutusid. Ta hakkas mind mõnitama ja sundima tegema nii, nagu tema tahab. Pidin süüa tegema nii, nagu tema tahab, lauda lapiga pühkima nii, nagu tema tahab jne. Aga ma olin armunud, ma lasin tal ennast käsutada, kuigi samal ajal oli ta jällegi meeletult hooliv. Tihtipeale ootasid mind köögilaua peal lilled või šokolaad.
Elu läks rahaliselt raskeks ja mees läks Soome tööle, kus ta ka jooma hakkas. Mina sain tema joomisest teada siis, kui olin otsustanud tema juurde Soome elama minna. See oli mulle suur šokk, aga ma leppisin sellega, joomised läksid aga aina tõsisemaks. Nimelt ka mina jõin seltskonnas ja tihtipeale täis peaga hakkas ta mind mõnitama, meie joomised läksid vägivaldseks, läksime pidevalt üksteisele kallale. Olgu, otsustasin siis, et ma ei joo, kuid tema ikka mõnitas mind täis peaga ja tuli kallale. Tihtipeale ei olnud nädala sees mitte ühte ainsat päeva, kui ta ei joonud. Olen tema juurest siit Soomest jooksnud ära vähemalt 5 korda, kuid alati tagasi tulnud. Nüüd viimane kord, kui käisime Eestis, oli ta 6 päeva kadunud kuskile jooma peale, ütlesin talle et mulle aitab, ma ei jaksa enam, et mina olen endast andnud kõik, et asjad paraneksid, ja mul pole enam midagi teha.
Tema aga lubas, et asjad muutuvad. Ta hoidis end vaos 2 nädalat kenasti, võttis vaid paar õlut ja kõik oli hästi. Nüüd täna, pühapäeval, otsin ma aga oma meest taga juba teist päeva. Ta ei vasta mu sõnumitele ega kõnedele. Eile, enne tema ära kadumist, sõimasin teda, et ta mulle ei teata, et ta koju ei tule, ja sellepeale sõimas ta mind vaid lehmaks ja valas mulle õlut näkku. Ta teab väga hästi, et asi on tema joomises, sest nädala sees, kui ta ei joo, on meie suhe suurepärane. Olen täiesti kindel, et ta teab ka, et tal on alkoholisõltuvus, iga kord kui talle seda mainida julgen, läheb ta närvi.
Praegu aga tunnen, et mulle tõesti aitab! Mulle aitab, et ta pidevalt joob ja on kadunud, mind mõnitab, mulle kallale tuleb ja väga inetult kohtleb. Ma ei suuda võidelda ja oodata millal ta aru saab, et joomine on probleem.
Olen vaid 22aastane ja ma tunnen küll, et temata ma ei suuda edasi elada, ilmselt ka seetõttu, et ilma tema töö ja rahata pole mul midagi, kuid siiski... ma pean võtma end kokku ja selle mehe unustama. Ükskõik kui palju me teineteist armastame. Ma ei saa uskuda enam ühtegi tema lubadust. Loodan vaid, et mul on tõesti jõudu ja südant talle selg keerata!
Stella: Raske kiri, kuid sa oled ise oma senise elu enda jaoks lahti mõelnud. Juba see on saavutus, et sa tead väga täpselt, mida sa tunned ja milliseid hetki sa oma ellu enam ei taha. Ütled, et sulle aitab!? Samas tunnistad, et sa ei kujuta ette oma elu ilma mehe töö ja rahata.
Oled 22aastane, ütle üks põhjus, mis takistab sul endal tööle asumast. On see armastus, mugavus või käegalöömine, mis sunnib sind pigem ohvrimeelse kaassõltlase kui iseseiseva noore naise rolli. Muuseas, seepärast mees manipuleeribki sinuga, joomase peaga mõnitab ja tuleb kallale, sest ta teab, et tema rahast sõltub sinu heaolu.
Tõesta endale, et sa saad oma eluga hakkama. Saa täiskasvanuks, saa iseseisvaks. Suure rahaga elama harjunul võib tõesti vähemaga leppimine raske tunduda, kuid oma raha annab sõltumatuse teistest. Ära oota Soomes mehe elamispinnal tema kaineks saamist! Kui võimalik, tule koju! Elu Eestis on keeruline, kuid võimalik. Peaks sul aga juhtumisi tekkima selline hetk, kus otsustusvõime raugeb ja eesmärgid ähmaseks muutuvad, loe oma kirja kõval häälel. See peaks andma tagasi õige häälestuse ja jõu.
