Londonis tegutsev Eesti moedisainer Gerli Liivamägi näitas FIBITil oma kollektsiooni "HALO". Mul õnnestus enne šõu algust Gerliga lava taga veidikene juttu puhuda.
Üleni musta riietatud blondide juustega Gerli on otsekui peegelpilt oma kollektsioonist – ühelt poolt veidike haldjalik ja naiselikult õrn, teisalt aga melanhoolne ja mõtlik. "HALO" õhulised kleidid on inspireeritud Pariisist, sealsest sajandite vanusest arhitektuurist ja kunstist, spirituaalsusest meie sees ja ümber. Tegelikult saab Gerli oma loomingu jaoks inspiratsiooni pea igalt poolt – olgu selleks siis mööduvad inimesed, muusika või raamatud. Seepärast naudib ta hetkel ka Londoni pulbitsevat suurlinnaelu, kust ta ammutab inspiratsiooni oma loomingu jaoks ning samal ajal töötades luksuslikke disainerrõivaid müüva Net-A-Porteri stilistina, kohal, millest miljonid naised ainult unistada julgevad.
Millal Sa otsustasid, et tahad oma tuleviku moega siduda?
Ausalt öeldes juba lapsepõlvest peale. Mul on eriti meeles just üks seik. Ma olin vist kuue- või seitsmeaastane, kui sirvisin tollel ajal Nõukogude Naisi ja seal olid balletitantsijatest pildid. Need balletikleidid olid fantastilised ja siis ma ütlesin vanatädile, et ma tahan balletitantsijaks saada, aga mitte selle põhjusega, et ma oleks tahtnud tantsida, vaid ma tahtsin neid kleite kanda. Sealt see suur huvi nende kleitide vastu ka algas.
Milline osa kollektsiooni loomisest on Sinu lemmik?
Seda on raske öelda, sest iga osa on omamoodi ja väga tähtis. Kõige huvitavam on minu jaoks see, et kui mul sünnib mingi uus idee, nähes mingit uut inspiratsiooniallikat, siis hakkab see nagu lumepall veerema ja kasvab ja kasvab ja kasvab ja lõpuks on ta siin kohal. Muidugi alati kangapoes kangaste valimine. Kui teised käivad kosmeetikat valimas, siis mina tunnen ennast kõige paremini kangapoodides kangarullide vahel.
Milline on "Gerli Liivamäe" brändi kandev naine?
Ma arvan, et see on selline naiselik naine, kes hindab ja armastab kleite ja õhulist materjali, sellise tvistiga. Minu sõbranna ütles minu kohta, et see on selline gootilik lolitalik stiil. Võib olla see siis kõige paremini kirjeldab... Ise oma loomingust ei ole just kõige lihtsam rääkida.
Kas mõni Su kollektsioonidest on Sulle teistest südamelähedasemaks saanud?
Iga kollektsioon on omanäoline muutus. Ütleme nii, et nii palju kui muutun mina, muutuvad ka minu kollektsioonid. See on ainult edasiminek ja ma armastan igat asja, mida ma olen teinud. On mingid detaililahendused või materjalikombinatsioonid, mis on mulle südamelähedaseks jäänud ja neid kasutan ma jälle uuesti teises võtmes. Mingi detail mingi kleidi juures, või mingi kleidi lõige. Tundub, et minu lemmikuks on kujunenud selline lõige, mis rõhutab naise ilusat kumerust ja alt läheb hästi ilusaks laiaks, tehes inimese hästi pikaks ja samas jättes naiseliku väljanägemise. Ma tahan, et inimene tunneks end neis hästi. Riideid ei tehta selleks, et need kapis seisaksid, vaid, et neid ikka kantaks. Ma üritan ka teha selliseid kleite, mida naised armastavad ja mida nad tahavad tõeliselt selga panna.
Oled puutunud kokku nii Milano, Pariisi kui Londoni moemaailmaga. Milline neist Sulle endale kõige sügavama mulje on jätnud?
Seda on raske öelda. Iga linn on väga erinev, iga riik on väga erinev, iga kultuur on omanäeoline. Milanos oli väga lõbus, seal ma õppisin, seal ma sain esimese maigu suhu, mis tähendab moemaailm. Kõik telgitagused nägin ma seal ära. Pariisis ma juba töötasin. Pariis on hästi glamuurne, kõrgmood – haute couture tuleb sealt. Muidugi London on meeletult värviline, multikultuurne, hullumeelne heas mõttes. Ma naudin täiel rinnal, ammutades inspiratsiooni igal sammul. Seal sa kõnnid ringi, kohtud inimestega, käid näitustel, üritustel. Kogu aeg toimub midagi.
Kus Sa näed ennast olevat 10-20 aasta pärast?
Ma loodan, et ühel päeval on mul olemas oma bränd ja oma moemaja ja tuleb kleite nii palju kui inimesed nõuavad.
Kas tulevikuplaanid seod Londoni või hoopis Eestiga?
Hetkel ma oma plaane küll Eestiga väga ei seo. Ma olen selline veidikene ränduri hing ja mulle meeldib erinevate inimestega tuttavaks saada, erinevates kultuurides elada. Praegu on London täpselt see õige paik. Ma ei oska öelda, mis sünnib kümne aasta pärast, võib olla siis räägin ma hoopis teistsugust juttu, et jah, tahan ära koju tulla, aitab ümbes maailma ringi reisimisest. Aga praegu ma naudin seda.
Kes on Su lemmikdisainer Eestis/välismaal?
Eestis? – Mina ise (naerab). Tegelikult on see vale vastus, sest ma ei ole ju Eestis. Kuigi mingis mõttes ikka. Ma olen ju Eestist pärit. Eestis on palju häid, andekaid tegijaid. Ma ikka hoian ennast kogu aeg kursis, mis toimub ja jälgin Tallinn Fashion Weeki ja nii palju kui meedia vahendab, nii palju ma saan teada.
Välismaalt? Mulle meeldivad erinevate moemajade loomingud. Kui vaadata, mis nüüd sügis/talveks 2012 välja tuli, siis mulle meeldis, mida tegi Sarah Burton Alexander McQueenis. See tõesti liigutas. Aga on erinevaid disainereid, keda ma jälgin ja kes meeldivad. Kui rääkida haute couture'st, siis minu üheks suurimaks lemmikuks on Givenchy moemaja Pariisis.
Lemmiktrendid sel kevad/suvel?
Hästi palju värvi tuleb kevadel. Mis mulle südamelähedane on, on just pastelsed erinevad toonid. Hästi palju igasuguseid kollakaid, beežikaid, roosakaid, kreemikaid toone omavahel miksides. Ma loodan, et mõni pastelne asi musta kõrvale tekib minu riidekappi ka. Kevade märksõnaks on ka pits. Pitsilised topid ja seelikud. Eelmises kollektsioonis ma kasutasin väga palju pitsi. Mul on pitsi vastu täielik nõrkus.
Mis on kõige väärtuslikum asi Sinu garderoobis?
Sõrmus, mille ema kinkis mulle jõuludeks. See on minu praegune lemmik kindlasti. Asjadel peab olema mingi lisaväärtus, nii nad kujunevad lemmikuteks. Paar musti teksapükse, mis on alati mu garderoobis ja mis on alati mu lemmikud, olenemata päevast.
Mida Sa endale iialgi selga ei paneks?
Roosa miniseelik, ma arvan, et ei ole minu teema. Ma jätan selle teistele inimestele. Mitte, et mul midagi roosa vastu oleks, aga ma ei kujutaks ette end ultraminis ja roosas. Ei!
