Leedu äss: panime Soulis pidu! Tiit Sokk: polnud midagi erilist(18)

Ajaleht Sport-Ekspress alustas lugu lausega, et 1980ndatel nimetati Leedus suurt viinapudelit Saboniseks ja väiksemat Chomiciuseks. Jutuajamisest praegu Ljubertsõ Triumfi peatreenerina töötava kõva töömehe, aga ka kirevat elu elanud Chomiciusega ei puudunud alkoholiteema.

Liiguvad legendid, kui kõvasti korvpallikoondis tähistas Souli olümpiavõitu. Kaks päeva hiljem peetud lõputseremooniale jõudis meeskonnast ainult Sergei Tarakanov. Kus teie näiteks olite?

Ei mäleta. Seal oli kõik nagu udus. Täielik eufooria. Millegipärast on mälus hoopis muu – Arvydas Sabonis tellis poest riideid. Liikusime linna peal üliõnnelikena, kuldmedalid kaelas. Korealased tulid ja soovisid neid osta. Meie kõkutasime: "50 000 dollarit – ja medal on teie". Pidime kaua kolama, kuni leidsime selle poe.

Jelena Baranova meenutas intervjuus, kuidas Sabonis lõhkus olümpiakülas suure pudeli viina.

Viin on tühiasi.

Kas lõhkusite veel midagi?

Rohkem mitte midagi. Küll tegime tubades saluuti – proteiinipudelikestest. Toad muutusid valgemast valgemaks. Kuubalaste kõrval olime küll inglid.

Millega nemad hakkama said?

Ärasõidul olümpiakülast võtsid nad kaasa kõik, mis võimalik – ventilaatorid, telefonid, laualambid...

Kas mäletate, kuidas Dražen Petrovic (oli Jugoslaavia koondise liidreid – V. A.) dopingukontrollis täis joodeti?

Praegu antakse kontrollis alkoholivaba õlut. Varem aga tavalist. Pärast mängu on organism kurnatud. Seepärast rääkis mängu komissar meile: "Jooge nii palju, kui tahate, ärge ainult analüüsi andmisega venitage." Meie Sabonisega saime kiiresti hakkama, aga Petrovic mitte kuidagi. Teda joodeti ikka nii, et mees tuli pärast ruumist välja kanda. Kas Sabonise tassimisega keegi saaks hakkama?

* * *

Soulis NSV Liidu koondise põhimängujuhina rassinud ja kuldmedali auga välja teeninud Tiit Soku meenutuse kohaselt polnud võimalik, et korvpallurid mitu päeva järjest pidu pannuks.

"Järgmisel päeval kell 10 hommikul olid viimseni kõik rivis. Meile anti riigi poolt preemia, mis jäi 3000 ja 4000 dollari vahele, ning punased kaaned, mille vahel teenelise meistersportlase pilet. Kui preemia käes, läks šoppamiseks," rääkis Sokk Õhtulehele.

"Korea oli odav riik, aga ma ei mäleta, et ma endale midagi erilist oleks ostnud. Samsung ja teised Korea firmad olid siis alles arenemas, Jaapani tehnikaga ei andnud veel võrrelda.

Ainsana võttis asja tõsiselt Tarakanov, kellele luuletati, et saab üliodavalt autot osta. Järgmisel hommikul kell 6 oli ta Hyundai värava taga, aga loomulikult ei saanud sealt midagi. See oli hästi halb nali."

Olümpiakülas elati korterites, ühes toas kaks meest. Soku toanaaber oli Valeri Tihhonenko. "Leedulaste saluudist ei teadnud ma seni midagi. Pärast kullamängu kadusid leedulased üldse ära – kohale oli tulnud ka palju tolle vabariigi tähtsaid tegelasi – ja nägin neid alles järgmisel hommikul, kui preemiad saime. Terve meeskond finaalipäeva õhtul seega koos ei pidutsenud. Eks olime olümpiaküla restoranis, seal toimus kontsert. Kõik oli ilus ja lõbus," meenutas Sokk.