Asjatundjate arvates tõusevad tuleva aasta algul liikluses püha lehma staatusesse jalgratturid, kes tohivad sõita samahästi kui igal pool. Tõsi, õigust saab juurde jalakäijagi, aga aimu pole, kes liikide ristamisest lõpuks võidab.
Noor ema, üks laps kärus ja paari-kolmeaastane käekõrval esimesi pikemaid ja veidi õõtsuva sammuga jalgsirännakuid sooritamas. Tagatipuks veel noor ja särtsakas taksikoer, kes mitte just kõige lühema rihma otsas esmapilgul sihitult ringi tormab. Täpselt siis, kui pere hüsteeriliselt rattakella helistava jalgratturiga kohakuti jõuab, tõmbab taks kogu seltskonna jalust maha ja hüppab ise jalgratta ette.
Kes nüüd uue seaduse järgi süüdi jääb?
Jalakäijad rattateele, ratturid kõnniteele
Kehtiv liikluseeskiri lubab rattateel sõita ainult mopeedi või jalgrattaga.
Uus liiklusseadus lubab ratturid ka kõnniteele, kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu oluliselt raskendatud on. Rääkimata sellest, et edaspidi võib ülekäigurada mööda teed ületada rattasadulast maha ronimata. Tingimuseks on vaid jalakäija läheduses ja sebral jalakäija tavakiirusega (3–7 km/h) liikumine.
Kui liiklustihedus võimaldab, tohib uuest aastast jalakäijagi jalgrattateel kõndida. Seejuures takistamata jalgratta-, tasakaaluliikuri-, mopeedi- ja pisimopeediliiklust. Sama tohib ka jalgratta- ja jalgtee jalgratturile ettenähtud osal. Takistamata jalgrattaliiklust, hoiatab seadus siingi.
Eelkõige tehti uus reegel selleks, et kiirustajad, kes sõidavad rula, tõukeratta, rulluiskude või -suuskadega, saaksid lihtsamalt liikuda. Kuid neidki kammitseb kohustus teed ületada jalakäija tavakiirusel.
Tänavu mais Õhtulehes jalakäijate ahistamisest kõnniteel arvamusartikli avaldanud kirjanik Kalle Käsper leiab, et seadusemuudatus on ohtlik, sest ratturid sõidavad kõnniteel praegugi, ja mitte aeglaselt.
Jalgratturite ja jalakäijate kontrollimatu suhe
Uus seadus laseb jalgratturite ja jalakäijate liikluse reguleerimisel isevooluteed minna. Põhjenduse, olgu see liiklustiheduse või tee seisukorraga seotud, leiab nutikas ikka. Reaalset kontrolli, ratturitele kõnniteel ja jalakäijatele rattateel, ei tehta praegugi ja et tulevikus võivad kõik igal pool liikuda, pole sisulist põhjust edaspidi paremaid ratta- ega kõnniteid välja ehitada.
"Jalakäija elu linnas, eriti Tallinnas, on üldse keeruline, oleks vaja, et tal oleks üks koht, kus ta tunneb end kindlalt, kuhu ei tohi sõita autod ega jalgrattad," kirjutas Käsper.
Liiklusspetsialist ja osaühingu Autosõit juhatuse liige Indrek Madar möönab, et eelkirjeldatud stsenaarium pole üldse mitte välistatud, kuigi seaduse tegijate eesmärk on pigem suunata kiired jalakäijad nendega sama kiirusega liikuvate ratturite sekka.
"Samas ratturite lubamine (loe: võimaluse loomine) kõnniteele on kui kahe teraga mõõk... Jalgratturite turvalisuse tagamise seisukohalt ma seda mõistan, kui seda seadusepügalat hakatakse aga jalgratturite poolt kuritarvitama, siis võime tulevikus sagedamini näha liiklusõnnetusi, mille osapoolteks on jalgrattur ja jalakäija," kardab Madar.
Uus mõiste – ülekäigukoht
Ainus erinevus reguleerimata ülekäigurajast on see, et puuduvad liiklusmärk ja sebra, mis annavad jalakäijale eesõiguse. Ülekäigukohal on eesõigus autol. Pildil olev ülekäigukoht asub Harku külas Laagri–Harku maanteel. Foto: Maanteeamet
Seadusemuudatusi jalakäijale
- Kui jalakäija sõiduteel olles süttib fooris punane tuli, peab jalakäija liikuma kuni esimese ohutussaareni või minema üle tee, suunavööndite eraldusjoonel enam seisma jääda ei tohi.
- Erinevalt maanteel vasakus ääres liikumise nõudest peab sõidukit käekõrval lükkav jalakäija liikuma sõidutee paremas ääres.
- Sõltumata valgustuse ja kõnnitee olemasolust on helkuri või valgusallika kasutamine pimedal ajal kohustuslik nii väljaspool asulat kui ka asulas. Helkuri või punase tulega peab olema varustatud ka ratastool.
