Tegija jõuab. Siim Sellis valiti Eesti aasta suusatajaks, ent sport on vaid osa ta elust. Vanematetalus kasvatab Sellis mahedat küüslauku ning saab peagi Tartu Ülikoolis ökoloogiamagistriks.
Sõidad Valgjärvelt Otepää poole, pöörad enne inimtühjas paigas asuvat bussipeatust vasakule, jätkad kilomeetri jagu mööda kruusateed, siis paremale, ja veel minutit paar, kuni ette jääb sinine postkast ja selle taga asuvad taluhooned. Kesk metsi ja mägesid. Eesti aasta parima suusataja elupaik, tema vanemate talu.
Esimene tervitaja on koer. Kass, karv läikimas, ei pööra pilkugi, kui stoilise rahuga maja taha jalutab. Suusaäss ise on eemal. Küüslauku kõplamas.
Katsepõllumees
"Katsetan siin põllupidamist," on Sellis tagasihoidlik. "Hakkasin juhuslikust ideest kinni. Miks küüslauk? Hea hinnaga saadus. Otsisin netist infot, vanaema aitas nõu ja jõuga. Kasvab! Mullune saak, 700 kilo, läks sügisel seemneks maha. Põld on 1,8 hektarit. Töömahukas küll, spordi kõrvalt ise väga hakkama ei saa, aga õnneks on häid abilisi. Näis, mis välja tuleb. Endalgi põnev."
Mahe küüslauk olla. Mitte maitselt, vaid kasvamiselt. Ei mingit väetist, ainult sõnnik. "Ega ma Hispaania küüslaugu hinnaga võistelda suuda, loodan tarbija teadlikkusele. Igaüks otsustab ise, kas sööb kodumaist tomatimaitselist või välismaist kummimaitselist tomatit, kui piltlikult võrrelda."
Kesk paradiislikku loodust elamine on ühtlasi nii võlu kui valu. "Elukvaliteet on siin oluliselt kõrgem. Ent kui tööd rügada ei jõua, siis maal ära ei ela," tõdeb Sellis. Tema jõuab – "Ma ei tea, millega pärast tippsporti tegelema hakkan, ent küll toime tulen. Käed-jalad ju otsas." – ning seetõttu linna ei kipu: "Linn ahistab. Linnas on tunglemine ja lärm, parkida ei saa, ja jagele mingite majaühistutega."
Tartus koolis käies põgenes Sellis esimesel võimalusel koju. Otepäälegi läheb Sellis vaid siis, kui treening seda nõuab. Jooksu ja rattaotsad teeb ta kodumetsades, kus olla teid ja radu nõnda palju, et igav kindlasti ei hakka.
Geneetiline looduslaps
"Metsloomad? Ei, nemad mu tegemisi ei häiri," muigab Sellis. "Karusid ja hunte pole meil siin eriti palju. On käidud mesitarusid lõhkumas, aga harva."
Sellis on looduslaps. Looduslike geenidega. Ema on bioloogiaõpetaja, isa tuntud linnu-uurija. Tegeleb kotkaste ja must-toonekurgedega. Seega pole üllatus, et poeg Tartu Ülikooli ökoloogiat õppima asus. Hetkel on käsil magistriõpe. Diplomitöö teema kõlab: "Looduskaitseliselt oluliste metsastruktuuride esinemine noortes metsades."
"Ökoloogia tundus huvitav, huvitavam kui kehakultuur," põhjendab Sellis valikut. "Eks ma ole looduslikus õhustikus kasvanud kah."
Sellis on hingelt samavõrd looduskaitsja kui hariduselt, ent: "Puukallistaja ma pole ega naaritsaid puuridest päästma ei hakka. Üks on humaanne, teine reaalne looduskaitse. Asju tuleb ratsionaalselt ja mõistlikult ajada. Loodust kaitstakse ju inimese jaoks. Kahjuks ses valdkonnas töö niipea otsa ei lõpe, kuid õnneks tuleb tunnistada, et asjad liiguvad paremuse suunas – meiegi metsadesse tassitakse prügi üha vähem."
S(3qsdzjuixrprlzrqmznp0i45)A(eX9y81-2zAEkAAAAMGI2Y2U4MjktYTVhNy00Y2Q5LWI4MzgtMjdjYzQ5Y2YzNzZlgmQSro-uZKQi6JCtyD04A-ilIJc1))/uudised/c.gif?id=479008){kind=small}
